Dates on the calendar are closer than they appear

Viimane õhtu DCs oli soovitult rahulikum kui esmaspäevane, ma detalid jätaks siseringi, aga mehhiklane koos oma tekiilakommete tutvustamisega tundub täitsa piisav põhjus, miks toda uut Berliini müüri kahe riigi vahele vaja on. See foto on ka järgmisest päevast kui Ahmed lihtsalt koosolekuruumi nurka magama sirutus lõunapausi ajal.

Läksin siis teisipäeval hoopis alustuseks malaisia ja libeeria ning siinse eskordiprouaga Kennedy Centerisse klassikakontserdile. Esinejatest ega sisust ei teand miskit a noh, ümber nurga Watergate’i taga ja tasuta. Ülev hoone, kõik kohad JFKd ja tema ilusamaid tsitaate täis, aga muidu selline... korralik Sakala keskus (olgu kopp talle kerge). Ühes võiks öelda fuajee nurgas oli püsti lava, kus astus siis üles Kennedy Center Opera House Brass vms. Osad moosekandid enamvähem amatöörid, osad päris profid, kes samas majas ooperiga üles astuvad. Kestis alla tunni, 4-5 eri autorit, head lühiksed palad, noor energiline konduktor, sekka juttu heliloojatest, orkestrist, pillidest, inimestest ehk pold see mingi tavaline stiff upper lip kontsert; Tahad tule, tahad mine ära – keegi küll ei läind mitmesajast.

Tipphetk oli mu elu esimene tuubasoolo kogemus. Hallide lokkidega maestro Mike Bunn (kasutas enamvähem neli korda sõna ‚cool’ sama mahlakalt kui dr House) küsis publikult asju, tervitas enamvähem ema (oletades ühel hetkel, et ema ütleks nüüd ‚Shut up Michael and play tuba’), kes Florida kodus kontserdi ülekannet netist vaatas ja pidas hariva loengu miski ulmemadala noodi teemal, mis asuks klaveril klahvi võrra viimasest edasi vasemal mida kuulevad vaid koerad ja teised tuubamängijad (kes olla tema sõnul enamvähem the same). Näitas poolteist meetrit pikka noodilehte ja seletas, mida ta sealt mängib (Three Furies) - selle madala noodiga üks osa lõppevatki, aga tema arust pole abs oluline see kuradi õiges kohas plaksutamine, mida kõik kiivalt jälgivad – esineja hindab iga aplausi. Armas.

Järgnevaks planeeritud standup comediani nägemise sotsiaalne eksperiment jäi ära ja käisime päris kodu lähedal restopubis Marshall’s, mis osutus üheks parimatest senikülastatutest. Hõivasime imelise üle 1000se valikuga internet-jukeboxi ja meie kelner Sean (ometi üks ameeriklane, seni vaid üsna kaugelt pärinevad teenindajad olnud kõikjal) jäi samuti valikuga väga rahule.

Anyways. Lisaks nimedele Happy Nation (by Ahmed feat Ace of Base) ja Bloody Hell Guy (kasutan endagi üllatuseks seda väljendit sama palju kui Ron Weasley ja praegu meenus sellega veel üks tore episood) kutsutakse mind nüüd ka Meheks, Kes Korjab Peldikust Veidraid Egiptlasi. Eile küsis üks nimelt sitamajas üle õla, kus kätepaber on. Ma viitasin kuivatusmasinale. Kutt lõpetas meie lauas. Kuidagi need asjad lähevad lihtsalt nii. Tegelt pold üldse seks lugu, vaid ta (Faisal oli vist nimeks) küsis föönivastuse peale mult, kas olen inglane v iirlane (parem veel kui võrdlus chris martiniga!), lakutud tont ise oli egiptuse-saudiaraabia segu ja kui ütsin, et mul on ka üks egiptlane siin, tuligi meile külla. Õhtu lõpuks õnnestus mul vene keeltki rääkida järgmise suvalise baarikülalisega.

Muidu on pisut igav olnd, v.a üleeilne külastus asutusse nimega Public Citizen. 1971. aastal Ralph Naderi algatatud ja tema poolt 10 a juhitud, kuigi 2000. aastal kui Nader presidendiks kandideeris, kukkus liikmeskond neljandiku võrra, mida nad taastasid neli aastat. 2004 Naderil nende õnneks enam nisukest mõju polnud.

Tegelevad lobitöö reformimisega, tarbijate õiguse, tervisega jne, tundub tugev survegrupp kongressi valvekoerana, kuigi mõne idee rakendumine on nõudnud nt seitse aastat järjekindlat tööd. Et olla sõltumatu uurimisasutus, ei võta sentigi raha valitsuselt ega firmadelt. Aga ei saa võtta ka nt Soroselt, kuna vana juut toetas mitmekümne milkuga bushivastaseid viimati ja vabariiklased vihkavad mõistagi kõiki, keda György toetab.

Head telereklaamid on Public Citizenil olnd, kuigi siinne kandidaadipõhisus ja helistamismaania on sutsu võõras meile. Nende reklaamid ei ütle muide kunagi, et hääleta selle või teise tegelase vastu, aga a la antakse koos mingi sõnumiga poliitiku nimi ja number reklaamis – helista oma kongresmenile/senaatorile ja ütle, et ta on valel poolel selles v teises küsimuses.

Põhiliselt rääksime 1,5h muidugi Abramoffist, kes tänase uudise põhjal just Fox Riverisse sisse tšekkis. Kuhu kolib priile kostile mõnigi parlamendiliige. Ja selle asutuse initsiatiivile lobitöö ja annetuste läbipaistvamaks reguleerimiseks kirjutas 1200st eelmisel nädalal kandideerinust alla üle 300. Meediakajastus oli imeline, netis sai vaadata, mis piirkondadest ja kes on alla kirjutanud ja kui nt sinu kandidaati seal polnud, pakuti lahkelt tema numbrit – helista ja ütle talle, et kle kamoon. Igati terve Ameerikale mu arust, et (exit pollide põhjal) korruptsioon oli olnud neil valimistel kõige olulisem otsustaja. Isegi Iraagist eespool!

Kes siin pildil loo tegelastest on, mõelge ise välja. Järgmine peatus Raleigh, North-Carolina. Lennujaamas läksid kontrollid ootamatult ladusalt, kuigi hoiatati, et Washingtoni suurim elamus on tavaliselt linnast lennukiga lahkumine. Siitsamast startis ju see lend, mis kohe otsa ümber pööras ja üleaedsesse Pentagoni kärutas. Raleigh’s endas on aga miskid gängbängid toimumas. Sajandi uudis ilmselt selles augus.

PS Indoneesia pidevalt hüsteerilise moega naerda lõkerdav Husna tuli lennukit oodates mu juurde arusaamatu küsimusega võikari kohta, mille just ostnud oli. Ma ei saanud tükk aega aru, mida ta tahab. Lõpuks selgus, et talle on adumatu kontseptsioon selle külmast peast söömisest - neil on kõik nihuke soe. Kõigi nende vappekülmahoogude vahel, mis minu julgustamine ‚söö-söö’ esile kutsus, jäi ta siiski lõpuks palvetama, et hotellis on mikroahi.

sundae

Jazzibaar oli uskumatu, ca 40sentimeetrise läbimõõduga ümmargused lauad, mille ääres halvimal juhul viis inimest oma taldrikute ja klaasidega, lauad ka üksteisele võimalikult lähestikku, aga see kõik toimis. Bänd oli kah kena ja tegi teise show veel, meid aeti muidugi välja, uus pikk järts kulges juba ukse taga. Laulja rõõmustas traditsooniliselt, kui tore on tal Washington D.C.-s tagasi olla, aga tavapäratult lisas „eriti nüüd”. Rahvas möirgas rõõmust lihtsalt ja plaksutas tükk aega selle kahe näiliselt süütu sõna peale - üle 90% demokraatide kants ikkagi ja nagu näha, väga uhke selle üle. Kuigi publikuks olid üle 90% kesk- ja extrakeskealised valged ameeriklased.

Läksime siis üle tee samasse kohta, mille aussiest kelner mõne päeva eest laubaõhtust pidu soovitas. Mäletas mind isegi. Ootasime ja ootasime, lõpuks läks pimedaks. St et kuidagi ühte sorti publik hakkas laekuma, muusika läks kahtlaseks ja väga valjuks ning lõpuks saime ülespandud plagult teada, et teemaks on Bollywood Night. Valus. Ashok sobitus pisut paremini (ta on küll tamil nadu ja pold enamikuga ühte nägugi) aga lahkusime üsna pea kõik.

Hotelliaftekal jäid kilbile seekord Kenya ja Nigeeria murjanid, kes Ashokiga Iraagi teemal vaidlesid. Mina kuulasin uniselt. Nagu jäin ka täna lõpuks magama ka Smithsoniani National Museum of the American Indianis, mis on kõigi ameerikate põliselanikest, mitte vaid USA omadest (pildil tükike sest majast – nurkades pidid halvad vaimud elama, nii et järelikult tehti kõik ümar).
See teine pilt on kole, aga ümmargusest saalist, kus neljale niuksele valgele vaibale filmi näidati, kusjuures osa sellest toimus kuppellaes, kuidas nihukest projektsiooni ka ei ehitata. Kokkuvõttes läks seal tuju igatahes väga ära, kuna see kõik on nii kuradi masendav lihtsalt, mille üheks eredaks märgiks on muuseumi nimi ise – need kümned miljonid, keda selle kuradi päti Kolumbuse aegadest alates tapetud ja röövitud on, ei teadnud midagi „indiaanlastest” ega ammugi nimest Ameerika. A muu nime all ei tuleks jälle külastajaid… Igatahes ei ole alla poole päeva mingit mõtet ühele muuseumile – mis on peagu kõik tasuta! - planeerida. NMAI rahvustoitudest kohvik-söökla (letid jagatud kenasti piirkondade kaupa) tasub külastamist niisamutigi, paraku on nad avatud vaid muuseumi enda aegadel.

Pentagoni mingis kaupsis hängimine oli lihtsalt väsitav, kuigi sain üsna kenasti aru, miks ameeriklased nii koledalt riides käivad – neil ei müüdagi muud kui t-särke ja ruudulisi pluuse. Fcuki siinne valik oli õnneks Eesti omast nii 20x nauditavam. Ahmedi jaoks oli hulk asju aga odavamad kui Egiptuses, nii et pärast andis ta kogu hotellidele mõeldud raha igaks juhuks minu kätte, et see vähemalt alles jääks.

Lisan siia fotokatse metroost, mis on ilus, sõlmpunktides kõvasti loogilisem seninähtutest ja ka puhas. Kahjuks on vähe põhjust sõita, sest meid veetakse muidu bussiga ja Georgetown on ümber nurga ning täna külastatud Pentagon City oligi kaugeim käidud koht. Õnneks istusime korra vale suuna peale, mis lubas pisutki kauem seal veeta ja väljas sadas nagunii täna koledalt vihma ja oli väga külm, kui see kedagi lohutab.

madam's organ

Meil on need värdjad reisitšekid, millega kõige eest maksma peame. Täna üritasin esimest korda elus siis paari rahaks teha ühes ootamatult lahti olnd pangas (jätkuvalt veteranide päev, täna tegelt õige, eile anti lihtsalt vaba päev, kuna muidu ei saanuks seda). Neli meest seisis teisel pool luuki, vadistas omavahel tähtsate nägudega ja katsus umbusklikult enamvähem hambaga neid Amexi viidungeid. Muidugi pold see neile midagi uut, aga mingi veerandtunnine protsess tuli läbida, kusagile helistati, pass käis käest kätte jne jne. Mingihetk selgus, et kuna mul pole nende pangas arvet, saan vaid 500 taala cashida. Ahmed oli mulle just ka ühe enda 50se libistand ja ma selle juba allagi kirjutanud, mis tähendab, et ainsa üle jäänuna võib see nüüd kasutu olla – teine allkiri tuleb anda teenindaja silma all ja järgmises kohas ei saa ma seda enam teha.

Eks näis, paar kohalikku arvas, et saab hakkama küll. Olen nimelt juba teise Ahmedi (tal endal on mingi tolerantsi ja anti-violence uuringute asutus ning telefonis nt videosid, kuidas politsei lambist Egiptuses suvalisi inimesi peksab) kusagilt välja ilmund semudega gänghänginud, kellest ühe töökohaks on, selgus täna pooljuhuslikult jõe ääres murul peesitades, The International Center for Not-for-Profit Law, mille juht on korduvalt Eestis esinemas käinud ja ICNL aidanud meie seadusandlust analüüsida ja parandada. Väike, väike maailm/DC. Pidime uuesti kokku saama täna või esmasba nende kontoris. Ühe mehhiklannast ajakirjanikuga pläkutasime eile Wisconsinil räpases araabia kofikus Prince vesipiipude saatel, lisandus GUs õpetav ja vägivallatute konfliktilahendamistega tegelev tädi, kel oli Eestist kõvasti teadmisi ja ta oli üldse kadedakstegevalt konkreetne.

Nats ootamatu miskipärast, et kõigil kohatud noortel on mingi missioon, teravad arvamused (eriti USA) poliitikate teemal, laialdased teadmised üldse maailmas toimuvast, terav sotsiaalne närv jne. USA välisminist hakkasid eilsed vähemalt palju paremini arvama, kuna nad ei teandki, et State Department midagi kodanikuühiskonna teemadel teeb.

Muidu võtsime pärast hommikust infovahetuse paartundi (millest tund kulus vanas heas ÜRO vaimus kindlameelsetel lõunamaalastel metoodika üle vaidlemisele) Ahmediga tänasel võluval laupäeval surnuaia ette. Arlingtoni siis, kus vist Bush isegi omikul esines. Paraku olid tseremooniad läbi, aga mundris vanainimesi veel leidus ja kõmpisime niisama siis mööda põlluna näivat kutukat, mille lõputut valgete hauakivide ridu on kõik kindlasti filmides näinud. See ühesuguste kivide kasutamine tähendab kindlasti midagi üllast, mulle jäi aga kuidagi eriti tugev mulje, justku oleks tegu tavalise materjaliga, mis on nüüd maha kantud, mitte tuhandete ja tuhandete inimestega, kelle surm ei pruukinud mitte igal juhul kellegi vabadust kindlustada. Aga ameerika kangelased nad on, kohalike jaoks vähemalt.

Lisan siia oma elu esimese teadlikult avaldamiseks tehtud mobiilifoto. Sest lõpuks see siis juhtus – Oly aku ununes kööki laadijasse. Pildistada olnuks täna ikka kõvasti, jalutasime (õieti ekslesime) jumal teab kuhu tagasiteel Arlingtonist. Ei viitsind metrood oodata, tahtsime takso võtta, aga siis ununesime kõndima, kuni avastasin end ehmatusega Tartu kaubamaja juurest. Tegelt oli John. F. Kennedy Center for the Performing Arts ja me piisavalt illegaalseid teeületusi teinud ning enam polnud kusagile minna - olime adumatu liiklussõlme keskel haljasalal, kus vasakult ja paremalt ja ülevalt ja alt tuli pidevalt autosid ja kuhu ühegi valge jalg pole ilmselt iial sattunud (puertoriikolasest muruniitjat muidugi ei arvesta). Idikad. Ahmed viipas takso kuidagi, mis meid paari minutiga turvalisse Georgetowni viis.

Eile öösel jalutasime aga täiesti adumatul põhjusel kuuekesi Adams Morganist hotelli - vähemalt viis kilomeetit, arvestades eksimisi. Kõik kohalikud, kellelt teed küsisime, soovitasid enne juhendamist igal juhul takso võtta. Igav muidugi ei olnud, pikalt kõmpisin kõrvuti palestiinlase Saleemiga, kes kurtis, et ta ei oska vabalt mööda tänavat käiagi, liiga harjunud juba, et on vangis ja piinamise all. Lisaks oli ta vennaga õnnetus juhtunud (kõigest oliivikorjamisel redelilt kukkumine), aga omal maal arstid streigivad, kuna pole 8 kuud palka saanud ja järgmine sobiv arstiabi on Iisraelis ehk tohutult kallis (operatsioon $50 000), mida tuli USA konsulaadi kaudu ajada kuidagi. Viimaseid uudiseid ei teagi, tagasi koju ta vist veel ei lähe.

Ise koju jõudes ei taibanud meiegi veel magama minna, vaid arutasime neljani hommikul sama kambaga omavahelisi suhteid ja kultuure jne. Poola tibi sunnil pidin läbi töötama tema koostatud Wroclawi tutvustava turismibrošüüri, Saleem üritas miskit Palestiina seepi hakata DVDlt näitama, mille skripti ta mh kirjutab, aga see õnnestus meil Ashokiga kooris karjatades ära hoida, olgu Allah ja Buddha võrdselt siinkohal kiidetud. Saleem ei solvunud õnneks. Türgi ja Palestiina erinevatest Koraani tõlgendustest tean aga nüüd päris palju, türklasest tibi Serra võib ikka ka üsna emotsionaalseks minna... Saleem lubas igatahes meie grupi kusagile oma uude teosesse panna, profileerib meid juba ükshaaval, mina olla esimesena pealkirja saand - The Calm Man. Ootamatu, aga võibolla tõesti sest noh, siingi peab ju oma Clinton olema, et neid lokaalseid lähis-ida konflikte lahendada. Üks tibi ütles aga jälle, et ma olen Chris Martini nägu, komplimente kui palju!

Üks asi läks inetusti siiski. Eile enne Madam’s „where the beautiful people got to get ugly” Organi poole siirdumist (võluv live-bluusibaar Adams Morganis, kuhu me tegelt ei jõundki seekord, pilt on nende seinal, aga ma varastasin kodukalt) Nathanist (üks maamärke, M streedil, pubi ja resto) lahkudes unustasime nigeeria onukese maha. Oli peldikusse läind ja naastes olime meie juba jeehat tõmmand. Oi seda piinlikkust täna, aga ta oli järelikult ka ebanormaalselt kaua sital.

Varsti stardime Blues Alleysse. Mõnede meelest parim jazzbaar kogu USAs. Ma esinejast Karrin Allisonist pole küll kunagi kuuld, aga olla 2002 Grammyle esitatud. Homme täispäev enda sisustada. Küllap Ahmed jälle mõne uue lüli oma võrgustikust välja ajab...

native indian summer

Tänane hommik algas paraku kasutult ja high poindiks oli vaade aknast Hiltoni ees kohale, kus Reaganit tulistati. Ma ei tea, kas mõrvatuuri ka siin linnas tehakse, aga miski skandaalide oma olla turistidele täiesti olemas. Mulle piisas esimesel õhtul juba Watergatest, kus lisaks Nixoni draamale elas siis ka Lewinsky, praegu Condi, siin praegu ooperit juhtiv Placido Domingo, Dole’ide vanapaar jne. Hull monstrum nendetagi.

Tegelt üritas üks itaallasest moor NGOde juhtimisest ja strateegilisest planeerimisest rääkida a nigu ta SWOTi tahvlile joonistas, keskendusin ma väga ebaviisakalt lehtede lugemisele, paremaks ei läinud ka ülejäänd tunni jooksul. Et korralduses oli mingi möödarääkimine, saime varem ka vabaks ehk 2h linna peal kolada.

Soovitati muuseume, aga võimalik, et tegu oli viimase sooja päikselise päevaga, nii et ma higistasin ses võrratu planeeringuga linnas mööda Malli (kus homme vist Madame Butterflyd ooperist suurele ekraanile kantakse) Washingtoni monumendi juurde (too obelisk kapitooliumi ja Lincolni memoriaali vahel, mida nad erinevalt prantslastest isegi Egiptusest tuuri ei pannud) ja tegin turistipilte. Ülejäänud aja istusin kusagil Smithsoniani vaikses ja varjulises botaanikanurgakeses lõhnavate põõsaste vahel purskaevu ääres, kus iga vidin oli vist muuseumieksponaat ja taime juures nimi ning lõpetasin ühe tööteksti ära. Alumine pilt on sealtsamast lähedalt üle tee. Kvaliteetaeg.

World Movement for Democracy kontor oli nii steriilne ja kallis (puidutahvlitega liftid, kosmiliselt suur lobby lühtrite ja klaveriga jne, suurem köök kui meie kontori tuba Tallinnas), et raske oli miskipärast uskuda, et nad selle ülalpidamise kõrvalt ka sisuga tegeleda jõuavad. Jutt kõlas muidugi üllalt. Miskipärast ütleb kontor sageli midagi organisatsiooni enda hingamise kohta a võibolla olen ma pealiskaudne. Palestiinlane ka vihastas nende peale, kuna tema küsimustele ei osatud vastata. Üsna võimatu on tema seisu ka mõista.

Viimasel hetkel lisandus aga hulk teisi töötajaid peale bossi ja järsku pidime me lahkuma, mis tähendas, et kahe minuti jooksul käis ilge vadistamine, mingid tibid seletasid, et mu bio oli kellelegi nende majas huvi pakkunud ja me peaks kindlasti rääkima ühisprojektidest teemadel nagu Gruusia, Valgevene, Moldova, Ukraina jne. Said peoga visitkasid.

Maailmapangas muutus olukord eriti valusaks, kuna kogu Aafrika läks närvi. Väga valusad riigid on meil siin ju ka koos. Kohv oli Pangas igal juhul kenasti orgaaniline ja fair trade. Küpsiste juures silti pold.

Leppisime Ahmediga kokku, et jagame kahel nädalal hotellituba (tema) tingimustel: et hommikul (!) toas ei suitseta ja et teine võib teise max kolmeks tunniks välja visata. Mulle sobivad mõlemad ja kindlasti saab ka muidu huvitav olema, aga kokkuhoid tuleb märgatav. Siin DCs maksame nt 200 taala öö eest, teistes kohtades on 100-150 õnneks ja needki on nn valitsusele tehtud hinnad. Tänase päeva moraal on ehk see, et mind huvitavad grupikaaslaste tegemised ja nende riigid kohati rohkemgi kui USA poolt tutvustatavad teemad. A küll ma State Departmentile parema vastuse leian, kolm nädalat veel minna.

armistice day

Sorry, ma olen idiott - kuidas saanukski Saleemi nimesilt teistsugune olla. Õhtul sööma kõmpides kurtis pikalt, et välismini tädi lubab tal enda käega küll maha tõmmata läänekalda, aga ametlikku poliitikat esindav sulg ei tõuse kusagile Palestiina nime kirjutama. Aga kui Saleemile ei meeldinud paar Ahmedi tutvustatud seltskondlikku mängu, kutsus ta muidugi taas üles "ah, läheme parem loobime valge maja juures kive"... nalja ku palju.

Tegelikult pandi eile teist korda südamele, et igasugune tsiteerimine, piltide levitamine, lindistamine jms on selle programmi tegevuste osas sisuliselt keelatud. Meiega kohtujad teavad, et kõik on off-the-record, lisaks võib mitmel meie grupi liikmel tõsiseid probleeme oma maal tulla. Mdeagi, mis ma nüüd söandan siin teha või rääkida. Äkki Mugabe tõesti loeb mu blogi.

Törts tööjuttu ka, mis peale mu kolleegide ilmselt paljusid ei huvita, aga selleks ma siin olen. Esimene kohtumine eile oli presidendi enda (vana Bush) algatatud vabatahtlike võrgustiku ja palju ägedaid projekte juhtiva faith based organisatsiooni Points of Light juhiga. Väga inspireeriv edulugu, aga edulood ainult seda sageli ongi. Kui viimase küsimusena sain pärida lõpuks nende 15 a jooksul tehtud vigade ja suurimate probleemide kohta, tundus, et küsimus polnud kohane või viisakas kogu ilusa jutu kõrval. Kahte asja härra siiski mainis, millest mulle meeldis eriti see, et neil oli tükk janti oma tegevuse sotsiaalsete mõjude hindamisega (uus kuum teema ka Eestis), mida rahastajad (aastaeelarve $30m, millest 10 otse Kongressilt, teine 10 partnerlusest e-Bayga ja kolmas firmadelt) küsima hakkasid mingil hetkel, nagu aru sain. Nemadki panid muidu kirja aint numbreid, mitu inimest osales, mitu kasu sai. Aga selle mõõtmine, kas ja mis ka reaalselt muutub, ei olla väga vana kontsept. Paraku ei jõudnud meetodite kohta uurida.

Muidu oli väga innustav jutt meeleheitel koduperenaistest Ameerika kangelaste tegemise teemal ja kuidas vabatahtliku töö tegemine nt poliitikute retoorikasse tekkima hakkas. Eks see ongi peamine ju siin - rohkem kui kusagil mujal mõistavad kodanikud, et vajadusi ja probleeme ei pea lahendama poliitikud (valimisaktiivsus on sama nigel kui Eestis), UNICEF, Päästearmee või Punane Rist, vaid igal kodanikul on kas või väga pisikse panusega vastutus, kui tahes kitsal või laial tasandil, valdkonnas või piirkonnas. Ja nad panustavad.

Õhtal käisime üle jõe mustade linnaosas, mis on totaalselt teine maailm mõistagi rikkas ja edukas Washington D.Cs. Seekord üsna väike organisatsioon East Capitol Center of Change (lifeSTARTS), mis muretseb lisaks noortele ja peredele nt selle pärast, et nende ühes tegevuspiirkonnas asuv raamatukogu on väiksem kui see nõupidamistetuba, kus me juttu ajasime. Maja kuulus linnavalitsusele, kellega on neil miski partnerlus. See tähendab aga, et pärast 9/11 on all uksel karm turvakontroll ja nad ei pääse pärast kl 21 enam kontorisse.

Samuti ei pääse nad täna kontorisse, kuna riigipüha, veteranide päev (mingi 24 miljonit on neid elus veel, peamiselt Vietnamist), mis tähendab vaba päeva ametnikele ja ilgeid alesid poodides. Homme on meil pool päeva vaba, ja terve pühaba ka, ehk jõuab piltegi teha lõpuks. Ajaleht oli igav täna, mitu lehekülge (mustvalgelt) uusi rahvaesindajaid, kellele järgnes 3 lk (värviliselt) viimase kahe kuu jooksul Iraagis (2831) ja Afganistanis (344) hukkunud sõdurite pilte, ametinimesid ja asjaolusid, mida Post avaldab 2003. aastast saati.

Nüüd algab uus päev selles asutuses Academy for Educational Development, kes välismini kontraktorina meie üritust üldse korraldab, pärastlõunal mingis World Movement for Democracy paigas ja õhtul vihatud maailmapangas.

Pärast kolmandat ööd on meeles lõpuks toateenijale dollar jätta. Neetud jootrahakombed - hommikusöögil lauale dollar, padjale dollar, väljas käies 10-15% tippi (hinnad on nagunii ilma käibemaksuta alguses), eile kogemata kallimasse kohta sattudes oli arvel ametlikult kohe 18% gratuity. Käisin ümber nuka 7 Elevenis selleks nätsu ostmas, et peenikest oleks. Vat selle üle küll ei kurda, et sain enne 8t omikul lühikeste varrukatega tänaval jalutada.

asses of evil

Üsna elegantne, kuidas siin kohtub karm etniline huumor sama tugevate sisuliste sõnumitega neilt kõige suurematelt naljameestelt/naerualustelt. Välisministeeriumi tädi on üsna ahastuses ja kardab asja füüsiliseks minekut, aga kõige tundlikumate eeldustega kutid teevad nalja enda kulul ja on lubanud ka teistel, so far. Kahjuks jättis Iraagi esindaja viimasel hetkel tulemata...

Näiteks kui keegi seisatab meie limobussis palestiinlase Saleemi juures, julgustab mees õnnetu pilguga "siia võib istuda küll, ma ei ole terrorist". Kui korra tuli jutuks miski kiviloopimise teema, pakkus ta end nõustajaks, kuna "ma olen ju palestiinlane, ma tean sellest kõike." Kui juttu tuli sellest, kes kohalikke suveniire kaasa võttis, küsiti loomulikult temalt, kas kivid on ühes. Aga et ta nimesildile on West Bank kirjutatud, ei meeldinud talle üldse, kuna see viitab justku neil polekski riiki.

Paksu zimbabwelase Raymondi lähedale (laseb end vabalt Mugabeks kutsuda!) ei julge ma aga enam ise sattuda, kuna eile lõunamaalastega elektroonikapoes kaasas hängides (kõik ostsid miskeid kõnekaarte) pidin otsad andma toimunud kino peale. Muidugi jagab ta siin teist vaatenurka oma riigile, kuna Bush peab Zimbabwet ju üheks kurjuse telje otsaks (neid otsi on George Walteril küll lõputult). Nii lahutati aatomiteks ja/või konfiskeeriti osa (välismini ametliku külalise!) Ray pagasist riiki sisenedes, ülejäänud ilmselt lahkudes...

Higistav indoneeslane Luie naeris end ka poes paar kilo kergemaks, kuigi mu arust ei saand ta ühestki naljast aru. Mis mulle meeldis - müüjapoiss tuli kogu tralliga rõõmsalt kaasa ja sarnased teeninduselamused algasid tegelt lennujaamas juba, kus shuttle'i letis käis töötajatel omavahel nihuke vakstu, mida Euroopas peetaks kliendi suhtes ülimalt ebaviisakaks. Minul oli, nagu ikka, püstipüsimisega kõvasti tegemist.

Christopher Lee teisikust hilisemas keskeas Ibrahim Liibanonist langes aga näost üsna ära, kui Mugabe talt täna omikul laia naeratusega küsis "How is Hezbollah this morning?". Pisike Chris Rocki meenutav LAVikas Eric kiitis kõrvalt takka "Mugabe likes Hezbollah very much", mina puksusin vaikselt, kuna olin nende kolme vahel. Arvasin, et suure härrana esinev pikk ja sale Ibrahim ei räägi enam meiega kunagi, aga tuli mulle mainima päeval, et teab vist ühte Eesti professorit, kes teda 81. aastal õpetas. Märksõnad nagu "nailoni või tefloni leiutamine" ajasid mind veidi segadusse, lõpuks selgus, et maestro Taageperast käib jutt.

Nii et pärast õhtusööki Georgetownis Poola ja Ungari tibidega läksin eile viimast (noh, paari viimast, nii $3-6 maksavad) õlut võtma India päritolu britist Ashokiga, kes osutubki üldises kontekstis kõige regulaarsemaks blokiks sellest 19sest kambast, kellega kõigist teistest natuke puhata sai (ja normaalset inglise keelt kuulata, millest usalased muidugi alati aru ei saa). Täitsa nitšeka pubi leidsime, õllesorte ei teand küll ühtegi. Tsiviliseerituselt (nagu mina seda tean) järgmine on ehk egiptlasest Ahmed, aga ta läks teise linna otsa joomale eile, kuhu me ei vinnind koperdada.

word of the day 'bipartisan'

Pealkirjaga päevapoliitika teema ka lõpetaks, igatahes just seda terminit on kõik kohad täis. Eilne loeng USA valitsemiskorrast polnud õnneks valitsuse propaganda, vaid üks Georgetowni ülikooli professor andis igati subjektiivse ülevaate, kuidas see monstrum toimib ja muidugi kui põnev pärast eilset Bushil saab olema. Ei saa öelda, et mõned korraldajad end ka tagasi hoidnuks, kui paar osalenut sai SMSi uudisega Rumsfeldi tagasiastumisest. Business Roudtable'i küll konkurentsivõimet promov reklaam Clintoni ja vana Bushiga "If they can put aside their differences after an election, so can you" on igati armsalt kontekstis.

Millist nišši ma enne ei teadnud, on kodanikualgatus raamatukogude töös. Paljudes kohtades tunduvad olema sarnased kehad nagu meil koolide hoolekogud või on see mõne raamatukogu sõprade klubi, kus kodanikud käivad koos ja otsustavad, mida raamatukogu arvutitest vaadata tohib või ostavad ise 500 uut Potterit juurde (tõsine probleem, kuna ühel vist West-Virginia raamatukogul oli raha vaid kahe eksemplari ostmiseks, mis viis järjekorra 2,5 aasta pikkuseks). Kas mina ei tea lihtsalt Eesti raamatukogudest midagi või ei tea keegi ega peeta neid meil mingiks oluliseks ruumiks?

Põhiteemast, kolmandast sektorist pole meile veel midagi räägitud, aga lektor oli pisut segaduses, kui keegi eile küsis NGOde rahastamise kohta. Kutt vastas, et mismõttes NGOd ja rahastamine - me lihtsalt tuleme enamasti kokku ja teeme asjad ära ega leiuta sellele mingit nime või eelarvet. Pole vaja.

Igaks juhuks panen ühe pildi ka, ühest ilmselt enim fotografeeritud sümbolitest Washingtonis Executive Mansioni juures, kes olla seal oma telgiga olnud enam-vähem sama kaua kui maja ise...

kazakhstanga kosh keliniz

Meil kirjutati justku, et Borati lugu võinuks vabalt Eestiga juhtuda ja napilt läks, jumal tänatud. Loodan sel nädalal ise ka kinno jõuda, Eestis jäi nägemata, aga mina olen kasahhide peale vist isegi kade natuke. Nagu tänaomikuses unetuses Washington Postist ühe siin kõrvalmajas õppiva Gauhari kolumnist lugesin, saab esiteks Borat tekkida vaid maailmas valitseva teadmatuse tõttu, aga teadlikkus Kasahstanist on nüüd lausa võrratu + kõvasti tõusnud ka nende enda patriotism. Kaks kuus USAs eland autor ise võttis õnneks vabalt ja palus oma artiklit kindlasti lugeda "or I will be execute."

Eestit mainib aga alumises loos keegi FCC liige kontekstis, et USA oli maailma internetileviku topis 21., kohe pärast Eestit. Vot ei teagi nüüd, kas viitas nii illustreerimaks, et ka morsa perses on kiirem ühendus või ongi Eesti nihuke digikuulsus. Neti levikut, parlamenti ja e-valitsust mainisid mu üllatuseks esimeste märksõnadena eile nii meie grupi monoglotist slovakk kui üks kohalik vastuvõttev ametnik.

leader of the free (või oli see overweight) world...

...võttis mu ühegi küsimuseta vastu, mis oli kahtlane. Ootasin, et keegi tuleb ikka veel, kes mu läbi küsib ja puistab, aga miskit. Lennuki-terminaali vahelises bussis (sihuke millega käis Arnie marsil ühes filmis) olid seintel lohutavad reklaamid, et jaamas on 24h kabel, 3 usundi regulaarsed teenistused ning teisel reklaamil pakuti välja mingeid automaatseid kättesaadavaid defibrillaatoreid majas...

Ametnikekadalipu kolmanda lüliga läks aint veidi pikemalt, aga vaid seetõttu, et ma olin viimasel hetkel ankeedis sodind, et mul on üle 10 000 dollari kaasas ja see tulnuks deklareerida. Läksin rahulikult viidatud poisi juurde, ütlesin "tere, ma olen idioot ja mõistagi mul pole seda raha". Nihukest ülestunnistust ta juba valetamiseks ei taibanud pidada, kuigi küsis, palju mul on. Vastasin, et 95 taala (vido eest ostsin ühe väikse veini lennukis, ärge emale öelge). Täpsustas igaks juhuks üle, kas 9500 või 95000 ja lasi järgmisel hetkel mu maale. Ei pand sedagi tähele, mida Brüsselis küsiti, et miks mu viisa kehtib päeva võrra vähem kui ma lennuaegade järgi siin olen...

Mis veel.

- Niuke uni, et ei vinnind pärast tundi kestnud ummikutes passimist paksu zimbabveka, lühikese libeeria tädi ja kõhetu lavi poisiga välja minna koos kohaliku taadiga, kellele ma küll juba meeldima hakkasin, tema kulul isiklikku nalja tehes mõistagi. Lennujaamas tutvusin veel slovaki nohikuga, kellelt küsisin nime, mille peale ta vastas, et ei oska inglise keelt. Tegin omale alglaadimise ja unustasin ta olemasolu. Homme näen siis ülejäänuid maailma aktiivsematest kodanikest...

- Ummikud lasid aga ringi vaadata. Okei, meil on ka Vabaduse väljak, aga Constitution avenue on juba pisut liig. Mida Eesti peaks oma rahvustunde tugevdamiseks tegema, et usale järgi jõuda? Avaliku teenistuse seaduse puiestee? Igatahes ei jäänd tee ääres silma ühtegi mäkki, KFCd ega muud sarnast. Aint Lincoldi pantheon siras üle vee. Homme veetakse neid maamärke vaatama vist, millega seoses meenus, et FDR nõudis vist kunagi väga arukalt, et talle ei tohi kunagi ta töölauast suuremat monumenti püstitada. Aga oodati 50 aastat ja tehti 30 hektarine...

- Üritasin siis Watergate'i maja alt pudelit Budweiserit ostma minna (äkki õnnestub nende tehases ka ära käia kuu teises pooles, olla maailma suurim) ja umbes korea päritolu müüjamutt küsis, kas ma olen ikka 21 ja kui vana täpselt. Ega mul pold passi kaasas, aga alateadlikult libistasin '29' öeldes soni peast ära ja tädi oigas selle peale nii mõistva valulikkusega, et mul oli tõsine tegemine juuksepiiri solvamise eest küsida, kuidas ka konteinereis reisida oli. A ma tahtsin õlut rohkem ja seletasin viisakalt, kus Eesti asub.

- Siis pidasin hotellimanageriga viljatu debati teemal, kas oma outgoing serveri nime avaldamine mulle on turvarisk või ei. Mina pidasin teda suurushullunud lolliks juhiks, tema mind lihtsalt mõttetuks gringoks. Nii jäigi.

- Aga lõpuks võluvalt vihmases, üsna soojas ja veel sügislehis Foggy Bottomis jalutades ja kolm korda Washingtoni ülikooli juures (valitsuse järel linna teine kinnisvaraomanik) ära eksides sain lõpuks aru ipodi tegelikust levikust. Ei imesta enam lennukis miskist ajakirjast leitud toote üle, milleks oli sitapaberihoidjast ipodi dock, kõlarid küljes ja puha. Auto- ja muud vannitoakomplektid olid täiesti tavaliselt, aga no paberirulli küljes, for fucks sake!

A mis edasi saab ja miks ma siin olen, kirjutan küllap edasi. Ega isegi päris kindel pole. Tööasjus üks field trip lihtsalt.

in the jungle the mighty jungle

ma olen enne ka nii vähe maganud ja päris sooda ei saa seega olla, seega mu kõrval istuvad taadid vaatasid ikkagi siin brüsseli lennujaamas läpparist lion kingi nii, et pool terminaali kajas, ise vesisilmil, kõhv-kõhv. kui see just seksuaalhälve pole, tahan ma võibolla ka nihuke vanainimene olla.

a tolle taksojuhi, kes täna 4:45 ajal järve keskuse vastas hambad laiali põlevituli autos magas, otsin ma veel kunagi üles. küllap leian samast kohast. sest kuna öösel ebaõnnestus takso tellimine nõmmele, kuhu esmalt oma auto pidin viima, hakkasin mööda tänavaid ise masinaid otsima. koputada ma muidugi ka ei julgenud, sõitsin kõrvale ja vahtisin natuke ta mandleid ning helistasin igaks juhuks kiisule, kes saatis hoopis ühe teise tragi nooruki, mis mulle samuti sobis, kuna isegi tulika "kümne minuti jooksul" takso andis 45 minsa ooteajaks.

vaatab, mis nüüd edasi saab täna. äkki tuleb kuu aega reisimuljeid, kui mind just saddami kõrvale haljale oksale ei saadeta selle hüg huulepulga pärast, mille talinas ja siin läbi nihverdasin. ärge küsige, kuhu ma ta peitsin. ausaltöeldes istus mulle füüsiline läbikobamine kõvasti rohkem kui kõigi juhtmete, laadijate, adapterite, välkude, mälupulkade ja objektiivide lahtipakkimine, mida talinas teha tuli.