Esmaspäev, november 13, 2006

sundae

Jazzibaar oli uskumatu, ca 40sentimeetrise läbimõõduga ümmargused lauad, mille ääres halvimal juhul viis inimest oma taldrikute ja klaasidega, lauad ka üksteisele võimalikult lähestikku, aga see kõik toimis. Bänd oli kah kena ja tegi teise show veel, meid aeti muidugi välja, uus pikk järts kulges juba ukse taga. Laulja rõõmustas traditsooniliselt, kui tore on tal Washington D.C.-s tagasi olla, aga tavapäratult lisas „eriti nüüd”. Rahvas möirgas rõõmust lihtsalt ja plaksutas tükk aega selle kahe näiliselt süütu sõna peale - üle 90% demokraatide kants ikkagi ja nagu näha, väga uhke selle üle. Kuigi publikuks olid üle 90% kesk- ja extrakeskealised valged ameeriklased.

Läksime siis üle tee samasse kohta, mille aussiest kelner mõne päeva eest laubaõhtust pidu soovitas. Mäletas mind isegi. Ootasime ja ootasime, lõpuks läks pimedaks. St et kuidagi ühte sorti publik hakkas laekuma, muusika läks kahtlaseks ja väga valjuks ning lõpuks saime ülespandud plagult teada, et teemaks on Bollywood Night. Valus. Ashok sobitus pisut paremini (ta on küll tamil nadu ja pold enamikuga ühte nägugi) aga lahkusime üsna pea kõik.

Hotelliaftekal jäid kilbile seekord Kenya ja Nigeeria murjanid, kes Ashokiga Iraagi teemal vaidlesid. Mina kuulasin uniselt. Nagu jäin ka täna lõpuks magama ka Smithsoniani National Museum of the American Indianis, mis on kõigi ameerikate põliselanikest, mitte vaid USA omadest (pildil tükike sest majast – nurkades pidid halvad vaimud elama, nii et järelikult tehti kõik ümar).
See teine pilt on kole, aga ümmargusest saalist, kus neljale niuksele valgele vaibale filmi näidati, kusjuures osa sellest toimus kuppellaes, kuidas nihukest projektsiooni ka ei ehitata. Kokkuvõttes läks seal tuju igatahes väga ära, kuna see kõik on nii kuradi masendav lihtsalt, mille üheks eredaks märgiks on muuseumi nimi ise – need kümned miljonid, keda selle kuradi päti Kolumbuse aegadest alates tapetud ja röövitud on, ei teadnud midagi „indiaanlastest” ega ammugi nimest Ameerika. A muu nime all ei tuleks jälle külastajaid… Igatahes ei ole alla poole päeva mingit mõtet ühele muuseumile – mis on peagu kõik tasuta! - planeerida. NMAI rahvustoitudest kohvik-söökla (letid jagatud kenasti piirkondade kaupa) tasub külastamist niisamutigi, paraku on nad avatud vaid muuseumi enda aegadel.

Pentagoni mingis kaupsis hängimine oli lihtsalt väsitav, kuigi sain üsna kenasti aru, miks ameeriklased nii koledalt riides käivad – neil ei müüdagi muud kui t-särke ja ruudulisi pluuse. Fcuki siinne valik oli õnneks Eesti omast nii 20x nauditavam. Ahmedi jaoks oli hulk asju aga odavamad kui Egiptuses, nii et pärast andis ta kogu hotellidele mõeldud raha igaks juhuks minu kätte, et see vähemalt alles jääks.

Lisan siia fotokatse metroost, mis on ilus, sõlmpunktides kõvasti loogilisem seninähtutest ja ka puhas. Kahjuks on vähe põhjust sõita, sest meid veetakse muidu bussiga ja Georgetown on ümber nurga ning täna külastatud Pentagon City oligi kaugeim käidud koht. Õnneks istusime korra vale suuna peale, mis lubas pisutki kauem seal veeta ja väljas sadas nagunii täna koledalt vihma ja oli väga külm, kui see kedagi lohutab.

Kommentaare ei ole: