Esmaspäev, november 27, 2006

nope, not star

All the way to Reno tähendas üheksat tundi logistikat ning veel kahetunnist vööndivahetust. Kutsuvad end The Biggest Little City in the World. Võibolla ma neljapäeval siit (ja USAst) lahkudes saan aru, mida see tähendab. Strip'i ei paista, aga pidada olema nagu Las Vegas, kuigi mitu korda pisem. Hotellitoas puudus igasugune õhk, aknad ei käi lahti, vähemalt sai vendiga olukorra pisut inimlikumaks, nagunii tunnevad pärast lennukeid kõik mu limaskestad end nagu ümber linna laiuv mägine kõrb. Nevada ikkagi. Õhtul pidi lund hakkama sadama. Mai usu, et isegi Tahoe järve ääres praegusel ajal ilus on ja sinna meid ei viida vist kah.

Tänavapilt on kulunud ja tolmune, päevasel ajal vilguvad kasiinode tuled eriti õnnetult (lennujaamas algasid mänguautomaadid nii meeter pärast turvakontrolli) ja nurga tagant leitud keldripoe kuidagi nii kalamajalik müüjaeit naeratas mulle esimest korda, kui teda mingi koduse tungi ajel prooviks vene keeles kõnetasin. Ahjaa, lisaks kämblimisele olla prostitutsioon siinkandis legaliseeritud umbes ainsa USA osariigina, Renos endas vist siiski mitte.

Saite aru juba küll - ma tahan koju. Või merele.

1 kommentaar:

öö ütles ...

tule koju mudugi!
muidugi kui on veel, kuhu tulla. saevad treppi väljas, maja väriseb.