Esmaspäev, november 20, 2006

Terror of the South

Eile tundsin esimest korda, et olen selles Ameerikas, mida filmidest tean. Juan oli kusagilt ühe rendi-Stratuse välja jebind, sõitsime oma tavalise kambaga mööda linna, raadiost tuli Don McLeani teadagi-mis-lugu ja kuigi võinuks ju roosa Cadillac olla, oli siiski õige tunne. Ashok, nagu õhtul sünkisime, tundis sama „ameerikat” veidi hiljem kui oma toas David Bowie Young Americans’i järgi poolalasti ringi olla karanud. Nii et kõik on õige.

Nagu ka nt see, et ebaõnnestunud katse järel Bondi vaatama minna (mis oli siiski väga põnev GPSi juhiste järgi kiirorienteerumine) jäime Applebee’sse sööma, kus me Ashokiga üritasime vahelduseks midagi lahjemat tellida (WeightWatchersi rubriigist, punktid juures ja puha), mille peale ütles teenindaja poolsosinal – te ju ikka teate, et see osa menüüst on neile, kes tahavad kaalust ALLA võtta? Ka põlatud vähemusena jäime enesele kindlaiks. Need toidud ja portsjonid siin ei ole lihtsalt ühestki meile teadaolevast ega sobivast maailmast. Nagunii olime päeval indiaanlaste üritusel võtnud kumbki raske südamega (jagamine olnuks liialt romantiline) ühe bbq-kalkunikoiva, mis eurooplase silmale on küll jõehobu koot. Üldse ei oota enam tänupühi.

Üleeile käisime Boratit vaatamas, oi kuidas idee välja pakkunud kohalik saatja Phil pärast vabandas... Mina ei oodanud sest filmist tõepoolest õieti grammigi rohkemat ega vähemat ja kohalikud ruigasid ka üsna äratundvalt ümberringi. Kõik teised filmid, mille treilereid näidati, tundusid veel paar korda halvemad nagunii. Kinos või alllinnas või kus iganes käimise valusam osa on siin tavaline paarikümnetaalane taksoarve (vähemalt ei arvestata tasu näo pealt nagu DCs), kuigi taksosid on maapiirkonnas tegelt vähe, sest kõigil on auto. Lihtsalt peab olema, sest kui sa tahad kas või poodi minna, siis asuvad need kõik kaugemal eraldi linnakutes. Siin meie juures on üsna tohutu Crabtree Valley Mall, kus toidupoodi nt polegi, poolteist miili eemal on järgmine. Käi siis nüüd jala. Isegi viierealise tee ületamine on üsna võimatu, 15 min pärast läheb ainus foor ehk roheliseks... seitsmeks sekundiks! Täna saime Ashokiga aint tänu liikluse hõredusele üle, ühel tööpäeva õhtul jällegi ummiku tõttu, nii et laias laastus süsteem toimib.

November on kogu NC osariigis põliselanike pärandile pühendatud ja nii oli ajaloomuuseumi ees ja sees igast töötubasid, laule-tantse jne. Ma jutustasin pisut ühe ehte-tädiga ja peamiselt tegin pilte. Ashok rääkis ühes nö boksis pikemalt ja tuli sealt tähelepanekuga, et saab täitsa aru, mis ma DC muuseumis tundsin - destruction, devastation ja veel paar d-ga algavat sõna (sh depeche mode) nagu ta selle kokku võttis. Põhja-Carolinas on muidu ca 100 000 natiivset ehk enim siinpool Mississippit, kokku USAs 4 milku ringis; Kanadas alla miljoni; kokku üle 700 suguharu/hõimu; reservaate on üle 300, aga neis elab alla poole punanahkadest; ca 175 eri keelt on veel alles enam kui 300st kunagisest, millest viimanegi osa kaob eeldatavasti juba järgmise põlvkonnaga, öeldakse. Mis see viimane ennustus eesti keele kadumise kohta oligi?

Valik portreid enamate kommentaaride ja layoudita:



Kui muidu oli kohaliku ajaloo muuseum igav (eelajaloost kuni spordisaavutuste ja kodukandist Iraaki saadetud sõdurite vormide ja vainlastelt konfiskeeritud robani) siis loodusteaduste muuseum sealsamas oli kõvasti ägedam ja lubas paari tunniga läbi käimist isegi. Nihuke poolenisti looma/botaanikaaed, jõhkraid sitikaid ja madusid ja kalu pesitses, sh 110-miljoni aastane maailma ainus nii täiuslik Acrocanthosauruse originaalskelett, kust ka postituse pealkiri. Chapi hüüdnimi olla Fran ja T-Rex ei tohi tema kohta kindlasti öelda, kes on hoopis teine liik ja palju hilisem! Kosmoseteemalisele ajutisele väljapanekule ei jõudnud, küll aga on üsna rabav orgunn neil - nt eilsed Hubble'i pildid ekraanidel selgitavate kommentaaridega või iga 10 minuti tagant uuenduv maailmakaart maavärinatega täna, eile, viimase aasta ja viie aasta kohta eri värvi ringidega. Isegi tänaseid vilkus korraga kümneid ja kümneid igal pool, kõhe.

Laupäev algas tegelt raamatumüügil, endises wal-martis ehk tohutul pinnal, raamatuid oli väidetavalt üle 500 000, kolmapäeval olid hinnad vist a la 5 ja 3 dollarit, pühapäeval saab terve kastitäie 5 taalaga. Paraku olime seal vaid 1,5h, mille jooksul pidime jõudma nii vabatahtliku tööd teha (keda on neil sel nädalal seal ca 400) kui endale raamatuid otsida. Ma ostsin lõpuks vaid ühe, 2 dollari eest konservatiivse ent hoogsa bitchimise „100 people who are screwing up America”, millele viide eelm nd wikis vist Sorose artikli juures silma jäi. DCst ostsin muide ühel öösel miski Zendiki tänavaaktivisti käest (neid on tuhandeid kogu aeg väljas toetust otsimas) tervistava meeldetuletusega t-särgi "Stop bitching. Start a revolution". Tegelt võinuks muidugi sealt hallist sada raamatut osta, vähemalt. Kõik olid raamatukogudes enne ringluses olnud ja ka müügitulu läheb kandi raamatukogudele tagasi uute ostmiseks. Mida maha ei müüda läheb ümbertöötluseks. Meiega tegelenud tädi Bee arvas, et küll müüakse...

Kommentaare ei ole: