Pühapäev, november 26, 2006

black and blue friday

Oh see tänupüha oli enamvähem nagu suguvõsa üritus, mitte et ma enda omadel aastaid enam käinud oleks, aga Nõmmel käimine hoiab ikka käe pulsil. Eredaim-ehmatavaim hetk oli see, kui mu kõrval istunud mutt ümber pöörates ja mul käest haarates Nanny Fine'i häälega kraaksatas – kas minu sugulaste seas ka ikka hulle on? Armas. Juhe läks kokku hetkel, kui mingist Tomkatist rääkima hakati - selgus, et ka 50-70 aastaste seas on seltskonnateemaks Cruise ja Holmes. Üldine hoiak oli, et Katie on loll ega sobi Tomile. Poliitikast ei räägitud muide sõnakestki, äkki olidki vabariiklased...

Muidu oli kaks umbes minuealist perelast, ühe õpetajast naine ning ülejäänud olid naabrid ja sõbrad, kokku 11 inimest (+ kaks koera). Mees briti päritolu, mis tähendas, et tal oli pärast 20 aastat USAs siiski veidi lummavat aktsenti järel ning pooled toidud olid ka sealt saarelt ehk Yorkshire puding, lisaks kalkunile rostbiif, lisaks kõrvitsapirukale Apple Crumb jne – mulle sobis. Üks 84aastane taat oli seltskonnas samuti britt, Indias sõduriperes sündinud. Kuus tundi kulus kokku ära, hotelli jõudes ei olnud väga pahagi enam olla. Enne tiirutasime natuke pereisa ja tütrega naabruskonnas jõulukaunistusi otsides. Paraku oli üsna vähe veel torakaid väljas, aga ühe leitu puhul ei olnud ma enam kindel, kes ma olen – absoluutselt KÕIK selles aias asuvad asjad, puud, seinad jne olid puna-sini-valgevärviliste lampidega üle veetud, maeiteamis materjalist muruplatsile põdrapered ja jõuluvanad meisterdatud, muidugi kõik valgustatud. Tõsiselt hirmutav. Elektriarve küllap kah. Mõnes piirkonnas on jõulukaunistused lausa kohustuslikud ja kahte samasugust väljapanekut ei tohi kasutada järgnevatel aastatel, muidugi antakse ka auhindu välja.

Hotelli naastes ei leidnud veel teisi semusid, nii et sammusin uimasena joonelt kinno ja vedrutasin The Queeni sellele briti-ameerika õhtule kohaselt veel otsa. Helen Mirren oli võluv, kogu kompott mitte niiväga.

Eile veeti meid üle jõe Illinoisi poole Cahokia Mound’i – tohutu ala, kus enam kui tuhande aasta eest tundmatud tüübid 120 väikest ja suuremat mäekest kokku kandsid ja tükk aega päris asjalikult elasid. Keegi ei tea, kust nad tulid või kuhu 4-500 aasta pärast kadusid. Mississippilasteks kutsutakse ka neid, sarnaseid tegelasi mujalgi olnud. Mulle meenutasid need "salapärased ja eelajaloolised" künkad Eestiski kõvasti olevaid linnamägesid ja väga suurt põnevust polnud. Sealne suurim mound on küll läänepoolkera suurim muldeehitis, püramiidid siin-seal olla vaid pirakamad. Paraku on vaid mõned kümned aastad seda ala kaitstud, enne künti rahulikult põldu. Väljakaevamisi kah enam ei tehta, mis rohkem tarkust tooks, kuna osadest küngastest leiti konte ja natiivid leidsid, et haudu ei maksaks äkki torkida.

Ilmselt kalendrina töötanud Woodhenge’iks kutsutav suur ring (kivide asemel siis puud) polnud ka täiuslik 48 roikaga, kuna ühes sektoris olid juba miskid kasvuhooned või mustlaste treilerid vms. Kogu see East-St Louis on üldse abs erinev, esimese asjana näed suurt prügimäge, muidu tööstus, vaene ja kole piirkond. Nihukest asja nagu jõevaade pole isegi lääne ehk Missouri pool Old Blue’d kinnisvaraturul olemaski, tundus. Ise ei viitsinud sinna minnagi lõpuks, nii et kaarest on vaid sealt muinaskülast kauge siluett – ca 2x kõrgem kui vabaduseleedi, muide.

Reedeõhtut me ei meenuta keegi, hotell ilmselt avastab augu Ashoki toa seinas küll üsna peatselt. Ärge küsige. Üks episood siiski reedeõhtule eelnenud söögikohast kusagil veidi kaugemal, milleks seekord sai welsh pub. Ma ei osand ettegi kujutada, et selline nähtus olemas on. Ashok ütles, et on muidugi – Walesis. Bushmillsi promotsioonitibid olid kenad, aga miks nad pidid viskit tasuta jagama? Golfipalle ja t-särke kah, oeh.

Lõunal lõpuks ärgates kõmpisime läbi pargi loomaaeda. Otseteed ei taibanud võtta, nii et käisime justku Alice’id ringi, igast järgmisest põõsastikust läbi trügides avanes uus maailm – uisuväli (väljas oli t-särgiilm taas), tiik kalameestega, tenniseväljakud, golfimängijad... tund aega matkasime mingi unise eksituse tõttu.


Loomaaed pold siiski see, mida ma maailmatasemeks kutsuks, ehkki nii reklaamitakse. Aga müstiline hulk elajaid oli küll koos ja nii hästi läbi mõeldud, et igast elevantidest, geparditest, ninasarvikutest jne olid külastajad vaid paari meetri kaugusel ja mingeid trelle polnud vahel. Gorillasid ja teisi suuri affe võinuks lihtsalt tunde vaadata. Kuna midagi targemat suurt pole, siis mõned pildid loomadest. Üks karvutu aff seal teisel pildil situb parasjagu omale pihku, hetke pärast sööb selle ära, aga nii labane ma ometi pole, et sellest pilti teinuks!

Õhtul läksime Bobbyt vaatama (ei ole Adam Sandleri komöödia kahtlasele nimele vaatamata, vaid Kennedy viimasest päevast). Saal nuttis lahinal, ilmselt paras osa neist mäletas seda päeva 68. aastal veel üsna selgelt ja tunneb toonaseid probleeme tänagi. Iseenesest võinuks see meie programmi ametlik osa täiesti olla. Filmis ei tund ma Sharon Stone’i ära!

Hommikul pool kuus minema siit. Vaatame, kuidas aasta üks tihedamaid reisipäevi homme siis päriselt välja näeb, eriti Chicago lennujaamas. Lehed torisesid täna kõvasti Black Friday ostuhulluse üle - kusagil Utahis oli 15 000 inimest ühte poodi hullunud pühvlikarjana rünnanud, kui õigesti mäletan.

Hakkasin juba hotelliga harjuma lõpuks (Chase is the place, nagu kunagi öeldi, kui see kandi kõige nooblim oli), kuigi ma suutsin oma külmikus jäämasina tööle panna, aga mitte välja lülitada. Omikuks ilmselt köök täis jääd. Aga lobbys on teist õhtut elav muusika, täna klaver (tädil paks telefoniraamat perse all, et klahvideni ulatuks) ja kontrabass; ühes baaris oli täitsa nitšekas pidu eile, täna seal kah bänd. Samuti sain ma täna õhtul alles teada, kuhu mu nõud ja viimaseks kohvikann kadusid ja mistõttu ma täna neid enam sissegi ei lasknud – isaurad panevad kasvõi ühe lusika pärast nõudepesumasina tööle a kus ma siis sinna taipasin vaadata, tuterdasin aga Starbucksi taas.

PS Larry Kingis on siinne tantsud tähtedega, jumala eest. Poldki A.C. Slaterit kümme aastat näinud. Ja Larry tantsis lõpuks ise jutlustajapoja järgi cha-chat, kuna ei saa shows osalevale Jerry Springerile ometi alla jääda. Sai siiski hullemaks minna, King jätkus ooperipoistebändiga Il Divo. Pean vist end magama sundima, see on juba liig isegi Ameerika kohta.

Kommentaare ei ole: