Eile lennukis nutnuks, kui kabiinirõhk lubanuks, USA Todays (mis mulle väga ei meeldi, aga nüüd juba teist hotelli järjest topitakse just see ukse alt sisse) ilmus üsna haruldane asi - lugu Gary Larsoniga, kes on umbes sama tagasihoidlik kui Bill Watterson, aga looduskaitse huvides lubas üle aastate nüüd kalendri välja anda, pilte pole ta üle 10 aasta enam teinud. Olgu see loomakaitse, aga no lugu ise!
...if asked by a total stranger at a bus stop to donate a kidney, might find himself saying, “Well, I was kind of using it. But sure, I guess, if you need one that badly …”
Ma kardan, et oma Seattle'i vahemaandumisel järgm nd ma teda siiski ei kohta, nagu ka eile Chicagos ei näinud ühtegi... Chicago staari.
Viimasel õhtul Raleigh's oli aga coolest üritus ever vist - käisime ühel kogukonnakogunemisel, milliseid ma olen ehk ainult Gilmore Girls'is näinud. Selline Citizen Advisory Council kogunevat igas mingi suurusega piirkonnas umbes korra kuus ja arutab oma probleeme. Paraku olime vaid tunnikese, kuna osa grupist lendas varaomikul Ohio poole. Õnneks oli kohalikke õige pisut rohkem kui meid.
Alguses oli lühike ettekanne kelleltki parkide korraldusasutusest, kes haldab godziljonit em... rekreatsiooniala, siis linnavalitsuse community-misiganes ametnikult, kes oli latiinotaat ja ma ei saanud sõnakestki ta jutust aru. Põhiaja võttis politseinik, kes rääkis kuritegude statistikast, lubas endale lahkelt igal hetkel helistada ja julgustas mitte end lollisti tundma, kui midagi valesti kahtlustatakse.
Ja siis arutati. Kuidas tagada turvalisus tänupühadel, kui pool rahvast linnast välja sõidab, mida saab ära teha politsei, mida kodanikud ise. Üksteisele anti nõu, milliseid lukke kuuridel kasutada, kuidas velo ja muruniitja eraldi seina külge aheldada, kui kõrge peaks olema aed, mõnele soovitati lihtsalt "saa üle", mõne probleemi üle arutleti väga pikalt ja keegi ei käratanud "läheme edasi ometi päevakorraga" nagu mul ühistu koosolekul, mida ma ei söanda üle 2-3 korra aastas kokku kutsuda ja keegi ei taha ka. Minu majas toimib küll vabaõhufoorum - elanikud kohtuvad pidevalt mingites koosseisudes aias ja räägivad seal oma probleemid selgeks, mulle sobib see ka väga, ei pea oma korterit koosolekuks koristama..
Siin kahtlustas üks oma naabermajas narkopesa - üksik naine, kogu aeg kodus, võõraid autosid käib palju - naabrid oleks nõus isegi jälgimist majutama enda juures, salakaameraid jne, kuna midagi tuleb "nende inimestega" ette võtta enne, kui "asjaolud olukorra üle võtavad". Politsei jälitustegevuse korraldamisest küll väga ei vaimustunud, aga õpetas, mida tähele panna ja mida ning millal neile teatada tasub. Üks jube suur neegritädi kostis selle kõige peale, et äkki keegi prooviks ühel kenal päeval minna ja lihtsalt koputada ning küsida, mis seal majas siis toimub. Tal olid sellised kahtlased naabrid kahe päevaga jeehat tõmmanud ükskord pärast küsimas käimist. Samuti märkis ta, et ärme kutsu kedagi "nendeks inimesteks" - kõik on inimesed, naabrid, kogukond. Nüühk.
Samuti tegeleb nihuke komitee linnavalitsuses oma õiguste eest võitlemisega, vahel isegi edukalt ja vähemalt sellesse meetodisse usutakse, olgu siis ka korraga vaid 15 in koosolekul. Ja mis kõige toredam - ehitajad/arendajad tulevad oma plaanidega kõigepealt just naabrite juurde ja uurivad, mis nad arvaks sihuksest või teistsugusest majast oma piirkonnas ja SIIS lähevad alles linnavalitsusse! Eestis ehitakse kõigepealt valmis, siis minnakse linnavalitsusse ja naabrite eest tehakse müür ümber.
1 kommentaar:
perfect post.
Postita kommentaar