

freaky idea by D
Huvitaval kombel oli minu tänane suurim elamus Eesti ajakirjanduses lühike lugu "Poed ei suuda päkapikusoove rahuldada". Ehk siis mure, et kuigi Coca-Cola päkapikukampaania pole veel poole pealegi jõudnud, napib lelusid ning paljud väljakuulutatud müügikohad ei saagi neid praegu pakkuda.
Teisi probleeme samas Eesti Päevalehe numbris:
- roolijoodikute tõttu hukkub üks inimene nädalas
- külad ja vanad talud hävivad linnavurlede tõttu
- gaasijuhe kui keskkonnaoht
- lapsed söövad rämpstoitu
- kodutud elavad külmades kuurides
- korteripõlengus hukkusid jälle inimesed
- iga neljas eestlane on allergik
- teleseriaalides ropendatakse liiga vara (ma sisu ei lugenud, loodetavasti muretseti tööinimeste pärast, kes tahaks, et hiljem ropendama hakataks ja nad millestki ilma ei jääks).
Hüva, enamik neist teemadest on ühiskondliku, kultuurilise või keskkondliku taustaga. Aga millal sai rumalatest tarbimisharjumustest avalik huvi? See, et päkafakingpikke netu on ühest küljest tõesti tarbijate õigus, aga miks selliseid asju on vaja lehe esimesel majandusküljel kajastada, tõmmata tähelepanu järjekordsetele hullustele? Alles see oli, kui ilmus probleemlugu, et Rimi übermarket ei suuda tagada piisavat kogust soodsat sitapaberit (või oli see pesupulber), mis reklaamides välja lubati. Katastroof.
Muidugi on lapsed poes õnnetud, kui oma punaseid peletisi ei saa, kellega mängides ärajoodud suhkrut veidigi ehk hävitada. Aga lapsed on poes alati õnnetud, kuna nad ei saa kunagi nii palju kui tahavad ja poed müüvad ju liiga palju asju nagunii. Meil siin. Jumal tänatud, et need 30 000 last, kes kogu maailmas iga päev viletsusse surevad isegi ei tea, et nad pole ilma jäänud vaid toidust ja veest, vaid ka nunsadest cocapikkudest, mida saab "viie pudelikorgi või viie kuuspaki korgikujutisega kupongi eest" (vajalik taustainfo EPLi loo lõpus).
Veits liialdades olid mu arust ainsad põhjendatud poodidega seotud uudised pärast defka- ja valuutaaega ehk Marja poe lagi ja siis see äge pilt, kus inimesed üksteiselt telekaid vms omale rebisid. Näitas meie rahva haletsusväärsust teadlikult. Enam mitte.
Poodides jõhkrate tarbimiskampaaniate käigus pakutav ja mittepakutav on nüüd ametlikult ühiskondlik probleem ja avaliku huvi objekt ja seda kajastatakse rahulikult ajakirjanduslikel külgedel. Reporterid/toimetajad suhtuvad sellesse absoluutselt irooniavabalt. Kusagilt tuleb info, et näe, Coca-Cola, vana munn, on ühe veaga hakkama saanud. Ja istub noor reporter pikalt telefoni otsas, helistab Ülemistele, Jõhvi, Sinti ja Pärnu. Joob ühe kohvi ja helistab veel Paidesse, Räpinasse, Raplasse, Tartusse ja Pärnusse.
Selgub, et Pärnusse ta juba korra helistas ja seal pole jätkuvalt ühtegi lelu. See-eest on paberil ilus tabel sellest, mitu päkkarit Eesti poodides veel järel on. Vaikselt mõtleb ajakirjanik, et äkki järgmine kord saab ta toimetajalt suure kaardi seinale, kuhu siis vastavalt kuuldud saldole punaseid lipukesi torgata. Või siniseid, kui äkki Saku nokamütsidega tegu on.
Aga see lugu ei tööta Coca-Cola kahjuks, vaid ainult vastupidi. Ja nii on iga suurem sooduskampaania või tarbimismäng omale positiivse meediakajastuse mitte midagi ise tegemata kindlustanud. Ka siis, kui on tehtud mingi viga. Ideena on teema legitiimne. Mingi erilise põhjenduseta. Viiner Stockmannile hullude päevade algselt irooniavaba nime eest auhinnaks vähemalt, mis tähistab adekvaatselt kõiki sarnaseid.
Ja ma kardan, et see ei muutu. Paneb Carlsberg auhinnaks eralennuki - oo, nupuke. Paneb viinafirma maatüki Saaremaal - oo, ägedam auhind, uudis. Paneb Ekspress maja - jeerum, sellist asja pole ju enne olnud ja jälle nupp lehte.
Ja mis kõige hullem - lugejad janunevad sellise info ja kampaaniate järele rohkem kui Coca-Cola, Carlsbergi või Eesti Ekspressi enda.
PS Hakkas pealkirjalugu kummitama ikka? Mul kummitab ka. Elisa "...öelda, et sinust ma hoolin..." kummitab mul samamoodi ja paneb elu üle järele mõtlema, nagu oodatud. Elisa üle küll mitte. Toredad reklaamid ju ning reklaamidest kirjutavad lehed ka, on nad siis head või halvad või lihtsalt tekitavad kõmu. Sest see huvitab samuti inimesi. Aga ma täna rohkem ei viitsi ise siin möliseda.
Vanemate juubel - completed. Hommikul ärgates oli minust ühel pool mingil ajaloolegi piinlikul põhjusel mu vend, teisel pool laua peal lõõgastus suhteliselt surnud kärbes. Hiljem oli köögis üks elav eksemplar (kärbes, mitte vend) veel seinal, isa lõi ajalehega, ma oleks võind sellele ka peale hingata ju... Sest nihukese tsirkuse üleelamiseks kulus ikka liitreid viina nagu eile Türil toimus. Saaremaa sai ka otsa mingihetk, lauakas oli järgmine option, aga tundus mõistlik lõpetada.
Igatahes. Katsusin seal muidu toredas Saara kofikus unustada kõik, mida ma tean toitlustamisest ja teenindamisest. Seda esiteks. Katsusin ka unustada, et mu vanemad on kunagi seksinud, vähemalt kaks korda, ametlikult. Kuigi olen kogu aeg arvanud, et mind leiti korviga ukse tagant, sest midagi ühist on raske leida nende inimestega...
Oodatult pidin taluma sissejuhatuseks seltskonna ees häbistamist, et ma naisega ei tulnud. Kohmasin, et mul lihtsalt pole hetkel tervet heteroseksuaalset suhet, keda kaasa võtta. Üks kõrval seisnud moori klassiõde, mu endine saksa õps, kooli huvijuht, hilisem õppalajuss ja muidu ka eluterve tädi tonksas mind, et seda võinuks veidi vaiksemalt öelda. Huvitav, mida ta teab...
Siis sain natuke aega oma muusikat mängida ja vennaga viina laduda. Siis panid vanakesed ohtralt kodumaist musooni, Orukas, Lehtlaan, Linna ja nii faking edasi. Jõime veel kiiremini vennaga. Lõpuks sain jälle oma muusikat esitleda, fotokast leitud piltide põhjal õpetasin oma emale mingit improvisatsiooni flamenko teemal, aga mäletan, et loobusin, kui ta üritas seelikut üle pea hakata loopima. Ainsa sugulasena (kuna teistega ollakse hetkel tülis vms) oli kohal mingi isa täditüra. Täditütar st. Kõhe psycho. Leebe daam, aga ta pilgus oli midagi...
Mingihetk läksime venna ja ta tibiga koju. Või noh, mis läksime, kuna ei mäleta eriti teekonda, ilmselt toetasime vennaga teineist, tibi näitas teed ja lõpuks olime kohal. Jää ja lumi oli nagunii igal pool. Libe. Hommikul astus veel fanama (laste jaoks 'noormamma' (sest ta oli noorem kui emapoolne), ema jaoks 'da ämmamoor') läbi ja rääkis kõik tõhusalt sodiks/kaineks. Randomiga tulid kõik mõeldavad ja mõeldamatud teemad lihtsalt korraga ja ükshaaval. Siis pagesime Talina tagasi. Jumalik ilm. Ei jäänd magamagi ega midagi roolis seekord.
Niuke lugu.
* pealkirja krediit sms-lohutajale p-karule.
PS pühapäevane liikluspilt tallinnas näitas üheselt, et normaalsed inimesed võtavad peaparanduseks peale ja roolis on aint naised ja vanainimesed. raske öelda, kumb grupp ohtlikum on. ootamatud on mõlemad. õnneks pääsesin, seekord.
"Vabandage, kas see on perekond Metsa telefoninumber?" küsiti mu kodusel telefonil praegu. Selgub, et inimesed actually räägivadki nii, mitte ei jäänud sellised kuuldemängud Meelejahutaja aegadesse.
See jäi vähemalt uskuma ja vabandas sama ilaselt. Ükspäev mind Keilasse mingit Ivecot puksiirima saata tahtnud mees ei lasknud ennast valeühendusest kuidagi häirida. "Ei noh, aga masin on ju vaja ikkagi ära tuua sealt," ütles ta peaaegu ahastava häälega.
Ma tahaks siinkohal ikkagi tänada Reformierakonda, kes lubab, et ma saan nende abil 15 minutiga autoga kesklinna. Dai poh - ma saan praegu viiega! Tsikliga läheb kolm. Okei, trammiga läks reedel 7 + paar minsa jalutamist.
Ja nii kaua ei tohi leiliruumi ust lahti hoida kui Isamaaliidu reklaamis, kurat võtaks. Ja mu oma vana mataõps on seal veel. Ovi kiinni, Isamaa ei oota!
Nii, järgmine kodanikuühiskonna hindamisseminar mul täna. Aina vähem saan aru, mis on külaelu edendajatel ikkagi nende kiigeplatsidega. Mul läheb paljalt mõttest kiikumisele juba süda pahaks. Rahvas peab seda aga mingiks küla arengu etaloniks. Jälk vigur.
No KUI väheseks ja labane saab üks pilt veel olla - Riigikogu istungitesaali kõrval asuva suitsuruumi tuhatoosis lebavad valged sigareti Parliament konid, punase huulepulga jälgedega. Vaarusin poolpimedana välja, kui Maarika 'Knopka' Tuus vudis must mööda, üsna sama värvi huultega. Vähemalt mitte nahkpükstes seekord. Mingi menopausi algust meenutav värin läbis mu peagu tervet peagu 28aastast keha. Minu, kes ma igas asjas seni seksi suutsin näha. Jumalauta. Vähemalt väike põhjus suitsetamine ise maha jätta.
jestas, ma olen hiiumaal. tehniliselt seminari läbi viimas. igatepidi veider on kõik see värk siin. lennukiga on näiteks üksjagu odavam tulla kui autoga. 35 minsa ja türaki kohal. pardal oli jälk limukas grääzin, muidu läks valutult. istusime küll Uga kenasti varuväljapääsu kõrvale, et tuukritel lihtsam oleks. jagati kroonikaid ja söögipoolist, viimast rohkem kui mistahes rahvusvahelisel lennul. tegelt mullu kreekas anti siselennul ka küll ainult kohvi, mulle ja teisele reisijale...
aga siis hakkas veel arusaamatum arvude mäng. lennujaamast linna tõi viit inimest 60kohaline buss. siin vanas parteimajas on nõupidamisteruumi 20 istekoha juures 38 stepslit kokku seintel eri kõrgustel. vähemalt. tahvli juures on üheksa markerit, laes 15 vana kooli rippuvat ümmargust plastmasslampi. puhas nõidus. õues oligi kenasti luud seina ääres, küllap varsti selgub, kes sellega tööle tuli. tädidega juba kohmitasime. nii põhjalikku ilmast rääkimist pole varem kogenud - arutasime, et kõigile peaks olema kättesaadav statistika läbi aegade, kuidas ikka sel ja tol päeval oli, sest pealiskaudne loba tänasest ilmast (kärdlas 4, kuressaares 16 kraadi, väidetavalt) on ju selgelt ebapiisav.
vaatame, mis edasi saab. küpsiseid on varutud nagu muda. good omen.
Magus jeesus kui halb kogemus see Carmina Burana oli. Sry, Eri. Toolide asemel olid julma kaldega liumäed ja tulnuks vähemalt kaks kohta osta, kui sa ise või su naaber ühe käe ja ühe kanniga pole. Jassil tundus hääl ära olema, Põldma pidi hääle kättesaamiseks müüri pealt alla sadama (võinuks naljakas olla, aga ma istusin otse ta all), sopranit ainult kuulis ja see oli hea.
Teisi võimsamaid osi kuulis ka, ülejäänu kadus tuulega Mähe poole ja leppida tuli lavakatuse plaginaga. Ja see tants. Noh, kenad kehad olid, poolalasti ja puha. Aga kes suudab üle tunni järjest arusaamatut väänlemist vaadata? Lubasin endale ka kolmeks järgmiseks eluks, et ennem kannan orantsi kleiti kui ihuvärvi trussikuid (või samas toonis retukaid, laval pakuti mõlemaid). Eriline kino, tmv. Lagle kutsus veel reedesele ka, aga vaevalt venegi ooper paremini sooritaks seal.
Kondasime mitu tundi M-Li ja isakesega õhtul veel mingitel
hansapäevadel või mis trall see ka ei olnud, kus pool Visby peal
liikund rahvast kõik ajasturõivis olid. Kõhe. Eriti narr, et kusagilt
laadaplatsilt ei leidnud tilkagi alkoholi. Ei veini ei mõdu ei
samakat. Coca-colat sai aint eri vormides, ühest kohast ka vett.
Keskaegse armeenia lambaliha kõrvale.
Korra mõtlesin juba, äkki on laadal ka aint üks Systembolageti telk,
kus müüa tohib. Ei leidnud sedagi. See-eest oli vibude ja noolte
müüjaid seal hoovis rohkem kui ma kogu maailma peale kokku ette
kujutasin. Mingist kloostriõuest leidsime kohalikku õlut vähemalt,
pakuti lillepottidest, veits rohkem medieval siiski kui kebab koolaga.
Siiski nägime ohtralt selgelt joobes inimesi, küsima ei julgenud
minna, kust said.
Ja seitsmesest ärkamisest ning kaheksasest stardist sai miskipärast
kuuene ärkamine ja pooleseitsmene start. Napp 5h und seega ja pesema
ei jõund. Tuul nadi ja otse tagant. Katamaraani järgmine nõrk koht.
Tahaks kättpidi tänada kohe neid arutuid inimesi, kes soovivad hüva
pärituult või midagi sama amatöörlikku. Lauseid „hüva tihttuult" või
„olgu pakstaaktuul teiega" ei vii vist väga lihtsalt massidesse,
ideaalne oleks tegelt lausa konkreetne tuulenurk kõnekäändu sisse
panna, arvan. „Seitse jalga kiilu alla" on muidu isegi ehk turvaline,
aga kui sul kiilu polegi?!
Gaas sai ka otsa. Sitane prantslaste standard, mida Eestis vahetada ei
saa ning rohkem balloone ei raatsinud ka igaveseks omale osta.
Järgmine soe tee tuleb Lehtmal lõkkel ilmselt alles kuskil 24h pärast.
Mida teha, kui terve päeva on tuult üle 15 m/s, laine 5-6 meetrit ja
kois olles tõstab laev su hooga regulaarselt madratsist kõrgemale?
Kindlasti ei saa lugeda, magada, kuseda (naised võivad siin ometi kord
osavamad olla); kindlasti saab juua, mõtelda ja oksendada. Purjetamine
(ja nagu selgus ka supisöömine) jäävad kusagile piiri peale.
Proovisime kõike. Vähemalt P roobles kogu päeva ja oli seetõttu üsna
vait. Gotlandile jõudsime läbi udu, kus vöörgi ei paistnud, pimedas.
Terve pudel Chivas Regali kulus kahe peale, et purjetamine
õnnestuks...
Võluv saareke, ehkki M-L vedas mind üsna vastu tahtmist kohe linna -
avastasin nimelt töötava wifi siin sadamas ja mitu tööasja tahtsid
tegemist, inimesed hirmutamist... Igatahes, kõmpisime siis mööda
kitsaid vanalinnatänavaid, fikseerisime pandava kelneriga kohviku
õllejoomiseks ja kui linnamüürist turistipildi tegin, pöördus mingi
tädi. Pidas esmalt küll saksa teatritrupi liikmeteks, ent siis võttis
heaks küsida, mida ma pildistasin.
Ütlesin, et niisama. Sain ikka väga alandavalt pragada, miks ma
mõttetusi pildistan ja iga tehtava kaadri juures peaks ikka selle ühe
ja ainsa Motiivi valima ning siis vajutama. Valetasin, et emale tegin
ja tema ei saaks sügavamatest asjadest aru ning järgmised pildid valin
hoolikamalt. Hui ma viitsisin, digiajastu lodevus, kuigi võtsin natuke
toomkiriku karüatiide (okei, selle sõna õpetas ka M-L) ja inimesi
tänavalt, sh last, kes puuris süvenenult mingisse teele asetatud
uksesse auku. Järgnes isa kisa, kes kuldsete kätega pärdiku avastanud
oli... Kiirendasin sammu, kuigi võinuks jääda edasi pildistama.
Kuskil krutib meie edasisel teel tsüklon ja tormine ilm, nii et
passime hommikuni siin. Näis, kas lähme siis kopteri teed või jõuame
reede õhtuks kodo.
Näe kui palju aega on merel kohe kirjutada ja kui palju sõnu
väljapääsu otsib. Pagesin kajutisse, sättides äratuse öhe ja võttes
Raymarine'i rimõudi koisse kaasa, kuna ammu punasesse peksva
enesekindlusnivooga P (sama ütlevad ka tema koleduse ja rumaluse
kellad – letaalne kompott kõigile perimeetris) pidi järgmisse vahti
minema. Arvestades ta senist halba harjumust hävitada tüüpilise
talupoja kombel midagi mõistmata kalleid ja ilusaid vidinaid oleks
isake ehk mulle tänulikki vahi vahtimise eest.
Isakese üks enda halb harjumus tabas mind aga täna jälle ja ma olin
täiesti unustanud, et saabusime uude riiki ning igasuguse valvsuse
kaotanud. Ega isakesel neid palju vist pole – nalja mõistab, ei karju,
süüa teeb hästi, alla on ka võtnud, alkoholi tarbib härivate
pidurdusprotsessideta – mis inimesest veel tahta. Aga tal on kusagilt
õpitud vajadus osta igast riigist üks kohalik estraadikogumik!
Hollandi slaagreid kuulsin juba A'dami lennujaamas Heinekeni kõrvale
ja siis läks Haagis meie masinas sama tramburai käima. Ei mäleta, kas
Saksamaalt ka miskit oli. Täna nautisime igatahes seljanka kõrvale
Taani rahva paremaid palu (ei, mitmelihasupi, kuna seitsmendat
komponenti ehk neeru Bornholmil ei müüdud, glory be to this kingdom).
Puhtalt protesti märgina ei võtnud ma isegi teist taldrikutäit, seda
paneb ta alati tähele...
Mittemillegitegemine on nüüdseks kulminatsiooni üle elanud – lugesin
täna Browni paavsti ja illuminaatorite saaga läbi. Muidugi oli raibe
nii haarav, et ka porgandikoorimisegi ajal oli raamat ees. Tegelikult
võtsingi väga pretensioonitu kirjanduse kaasa, pooleli oli ka aint
(neid ei arvesta, mis üle 6 kuu pooleli on) Ahvenamaal alustatud
Baudolino a see jäi väljakolitud koju, M-L imeb end küll jätkuvalt
vapralt ikeelsest F. Pendlist läbi siin. Ja ta arvab, et see on
merehaigus, mis peapööritust tekitab...
Siiski jäi ka kibestunud prantslasest ja isegi Pratchetti lastekast
midagi meelde; üks uus mõte v hea nali raamatu kohta pole halb
tulemus. Kunagi ei unusta ma küll K doktriini, et inimene, kes pole
loetud raamatu kohta ise kahte uut kirjutanud pole väärt seda ühtegi
lugema, aga seda ei suudaks ka ta ise tegelt. Või ei suudaks keegi
neid lugeda. Või mõista.
Egal. Skippides sujuvalt MH suitsetamise tsitaadi (liiga täpne) väitis
Houellebecq, et „osta üheinimesevoodi tähendab tunnistada avalikult,
et sul pole seksuaalelu ja et ka ei lähemas ega kaugemas tulevikus ei
kavatse sa seda elada /.../ Müüjate silmis on meeter kuuekümnene voodi
ainus, mis ostmist väärib" (juhtumisi ostsin täpselt sellise madratsi
ka ise nädala eest). Mina hindaks pigem voodimüüjana kliente just
teistpidi, et „see ostab nagunii ainult petteks laia, nagunii ei saa
eales keppi" või et „äkki on keegi mulle temaga mitteseksimise eest
ühel päeval veel tänulik, kui ma valetan, et soovitud laius on otsas".
Vana pervent K mainis nädala eest seda motiivi kuuldes (M-L oli mulle
juba enne ise lugemist viidanud), et ikka piisab ka kitsamast, kuna
saab öelda jahedalt „selles voodis ei Magatagi" ning ma laiendasin
kitsa voodi vabandust sama külma repliigiga: „Nad ei jää kunagi
ööseks".
Inglitest ja deemonitest ei jäänud küll ühtegi edasiarendatavat
süvatarkust, mõned lühilaused olid lihtsalt terased järeldused. Pean
Jga nagunii omandatud ajaloofakte sünkima, kui tagasi jõuan. Hetkeks
tundus lõpupoole, et äkki peaks üritama ise ka jumalaga igavusest
chattida üle tüki aja (meri teeb samasuguseid imesid psüühikaga nigu
päike...). Odavam kui gprs kindlasti... Suht iseenesest tuli kuskil
kuu aja eest Ri tõvevoodi juures üks äraproovitud tõhususega mantra
meelde a siis nähvati, et mida ma häkin nüüd...
Aga Pratchett pani kirja ehmatavalt tuttava lause, mis sobinuks rohkem
küll Houellebecki sotsiopatoloogia konteksti: „Parem on kuuluda sinna,
kuhu sa ei kuulu, kui mitte kuuluda sinna, kuhu sa kunagi kuulusid,
mäletades aega, kui sa sinna kuulusid." Sain vist millestki üle;
ilmselt ettekujutusest nagu mul oleks valikuid.
PS Kas mulle ainult tundub või olengi ma vähem komasid hakanud
kasutama? Äkki lihtsam kui suitsetamise ja ropendamise vähendamine. E
väitis Jüri Mõisa ropendamisharjumuse näitel hiljuti, et Jürkal oli
ikka jah väga õhuke kultuurikiht. M-L ütles, et ta ema kinnitab just
sama. Paanilise vasturünnaku raames pidasin ilmselt mitte sajandi
sütitavaima lühiessee kultuuri kui sellise olemusest, tekkest,
subkultuuridest jms. Ehk naine jäi uskuma. Ma ise ei jäänud.
Kõrvallaua paarikese unustasin veel trahtrist kirjeldada. Üks naine
lähenes helikiirusel keskeale ja teine oli ilmselt endagi üllatuseks
just suurema auta kohale jõudnud. Noh, medium-koledad, tegid nalja ja
pläkutasid omavahel. Aga nigu üks peldikusse läks, langes teine näost
täiesti ära, pani suitsu ette ja hakkas midagi sügavalt depressiivse
näoga telefonis klõbistama. Ja nii vaheldumisi. Kahekesi olles näisid
mõlemad väga rõõmsad. Ma ei saa küll kunagi teada, mis emma-kumma
probleem oli, aga ilmselt ikka elu ja/või selle mõtte puudumine.
Vähemalt nägusid oskavad teha.
Kõrtsus istund pensionärid olid palju rõõmsameelsemad. Mingis eas saab
ilmselt igaüks aru, et pole häid ja halbu aegu vaid on lihtsalt sitad
kohanejad.
Houellebecq mõjus oma küünilisusega mu eilsele päevale v. halvasti.
Aga kellele ei tunduks aeg-ajalt, et elul pole temaga tõenäoliselt
enam mingeid plaane ning ilgelt tahaks mõnikord enda ümber
automaaditule avada või vähemalt hulgal inimestel enese
taastootmisvõimalus ära võtta.
Muidu polnud Kiel paha linn, ehkki mingis tornis lüüakse enamvähem
kogu aeg kella. Kahtlustasin soovilugude võimalust, aga ilmselt ma
kahtlustan üldse liiga palju. Näiteks, et mingi kõhuhäda on sörgi
kõrval põhja-sakslaste rahvuslik omapära, arvestades kõigi randa mööda
jooksnute haiget kehahoiakut.
Ohtlikult meeldiv oli, et portaablite gemüselettide taga ei konuta
kivistunud pilguga lapsed, vaid (M-Li tähelepanek) sügavaid
flegmakomplekse tekitavad täisjõus mehed, kes viskavad sulle igast
viljast kohe ühe¬-kaks prooviks, kui vargsi selle poole vaadata oled
söandanud. Arbuus jäi arusaadavatel põhjusel meie poolt igasuguse
tähelepanuta. Järve Selveri juures mäletan kord ühe naise palvet
murelit proovida. Umbusklik müüjatar täpsustas igaks juhuks, et kas ta
proovib ikka ainult ühe marja.
Kalleimate poodide tänavajupil asuv
jahi-ratsutamis-kalastamis-jm-kalli-elustiili pood oli küll minu
liigast kõvasti väljapool oma roheliste ja ruuduliste
riiete-aksessuaaride ja vana kooli müüjaga (perfektne ikeel, milliseid
komplimente vastastikku pildusime), aga ma ostsin kolekallid
neopren-sisuga kummikud sealt. Härra saatis mind kotti oma käes hoides
uksest välja ja puha. Ebamugav tähelepanu. Katsusin võimalikult palju
naeratada, et veidigi meie rahvuslikku flegmatisminivood alandada.
Venelaste allveelaeva teemale ei osanud aga kuidagi kaasa rääkida.
Jälle kadund, saan aru. Paberkott läks hetk hiljem puruks, kuna
ladusin ka kapsaid ja kaale sinna...
Tänaval ATMi otsides olin sunnitud ühe kohvikulaudu puhastanud väga
Leni nägu vanamutiga saksa keelt rääkima. Mõned teenindajad on
õnnestunud isegi ära petta seni püüdlike käibeväljenditega, kui nad
just ei hakka uurima, kas latte peaks olema tavalise kohvi või
espressoga. Esimesel õhtul siin kõrvallauast kostnud möla põhjal vene
keeles suhkrut küsides teenisin dusjalt millegipärast vaata et
etteheitva pilgu. Ju lootis, et keegi ei saa aru, millest neil jutt
käib. Nagu see võiks possibly kedagi huvitada, elu on niigi keeruline.
Trahteris kaalusin eile hulka viise, kuidas vähemalt üks oma
laudkonnast järgnevaks nädalaks vähemalt enda kuuldeulatusest
elimineerida. Ja kui see nüri uluk ka kauem või igavesti ära oleks,
pöörleks maakera üsna täpselt sama kiiresti edasi. Õnneks või kahjuks
on mu mälu ta säravaimad tsitaadid ka recycle binist kustutanud.
Trahter ise oli ehe – vaat kohapeal tehtud õlut laua otsas, ootamatult
eestlaseks osutunud ettekandja ja siis poissmeestepeod. Umbes kolm.
Sakslaste kõrval tunduvad britid vagurate kooripoistena igatahes.
Laulsime meiegi ühe loo kaasa, mille sõnad kogu saalile laiali jagati.
M-Li ja isakesega läksime jala sadamasse tagasi, teised mehed kadusid
mujale ja nagu hiljem selgus olid pedebaari sattunud. Meil jäi tee
peale aga mingi varietee nime kandev telk, ukse vahelt piiludes käskis
keegi sädelevas frakis mees sisse minna ja maha istuda. Ei aidanud ka
isakese selgitus, et me ei oska saksa keelt väga; rõhk tundus nimelt
tekstil olema. Ja üritus mingiks tsirkuse ja estraadietenduse
vahepealseks asjaks. Ja frakk ise mustkunstnikuks ning mulle tundus,
et ka kogu kupatuse omanikuks või vähemalt kunstiliseks juhiks. Valge
vein sobis (mööndustega hommikule mõeldes) kogu tralli kõrvale hästi,
aga õhtu ei olnud isakese meelest siiski täiuslik akvavitita. Ütles
hommikul, et poleks seda joonud, oleks veel halvem. Ma miskipärast ei
ostnud toda seletust.
Jäin lobisema, nalja nagunii napib. Bornholmi.
Väljas sajab, targemat ei oska teha ka kui kirjutada-lugeda. Laev
sõidab ju ise. Isegi tuulegeneraatorite vahtimisest on juba kõrini.
Sadade kaupa nagu neid siin korraga pakutakse.
Katki saavad jahil minna muidugi aint need asjad, mis tehasel on
meeles olnud külge panna. Nii umbes iga neljandaga on õnneks läinud
isegi, peaks miljoni vähem olema maksma läinud. Lubavad järgi saata.
Tõusud ja mõõnad on ka uus kogemus – Elbe jõgi tuleb mingi 8 sõlmega
mõõna ajal välja, vastu sõitmine üsna võimatu. Nagu hoovusedki, mille
kohta oli Prantsusmaa ümbruses hullult teaduslik tabel iga päeva ja
kellaaja kohta, kust suunast hoovus tuleb. Nüüd peame ise ette
kujutama.
Eks kogu katamaraan ole uus kogemus, mis suudab kõikuda abs igas
suunas korraga ja ilgete kolakatega. M-Li esimene öö oli päris raske,
ise piirdusin juba Eestis alanud kõhuvaluga. Need, kes Prantsusmaalt
esimese nädala kaasa sõitsid, olid enamvähem kõik parda ääres kõhuli
olnud regulaarselt.
Kiirust on ka miski 14 kn teinud kohati, me oleme paari päevaga üle 10
kätte saanud kõigest. Taganttuul valdavalt, milles on cat'iga ka üsna
keeruline sõita. Ja kui puhub üle 20 kn + ilge laine, on taas...
huvitav.
Seda ka, et internet pidi olema inimõigus. Siin maksad üle gprs-i
ühendudes pigem nigu trahvi võrgu kasutamise eest. Kole kulu. Trahvi
saab väidetavalt ka selle eest, kui sõidad korraga purjede ja
mootoriga ning vööris musta kolmnurga kujulist märki ei ripu. Eks
tegime siis laualinast, ämbriotsast, shvabravarrest ja
juhtmekinnitusribadest. Päris võluv larakas tuli. M-L oleks küll ka
oma pesu ehk laenanud, aga see jäänuks väikseks ja ilmselt natuke
liiga läbipaistvaks...
PS Kolmaba omiku kl 9 Amsterdami jõudes ei suutnud kiusatusele vastu
panna ja tegime kohe lennujaamas väiksed (ei, pindised) Heinekenid.
Mingi täiesti võõras taat küsis, kas vara pole vä, M-L valetas, et
pikk lend selja taga. 2h kainelt lennukis ajab ju juba karja pasale
küll. Tegelt pandi meid ilmselt viimase hetke check-in'i ja eelmisel
õhtul ostetud piletite tõttu OVs äriklassi. Anti sooja süüa
miskipärast seal ja puha. A kell oli vist liiga varajane, et alkoholi
isegi äriklassis pakutaks.
ahjaa, homsest ilmselt ei ole väga sügavat mõtet siia nädal-paar vaadata. mitte, et ma tahakski niiväga merele. a nagunii on see suvi aegade mõttetuim ja masendavaim. mis seals ikka. ehk amsterdam natuke turgutab.
K rääkis, olla tõestisündind lugu. Kellelgi kärvas Poolas sugulane maha ja üks 82aastane vanamutt pidi Eestist pärandit vms vormistama minema. Võttis kaks noort kaasa, aga kohale jõudes riputas ka ise paruka varna. Noored selgitanud, et laiba kojusaatmine läheb sada tonni maksma, aga autol oli suusaboks peal... Mõeldud-tehtud. Ja vist oli see Leedus, kus bensujaamast välja tulles autot enam polnud. Pole masinat ega boksi ega mutti sestsaati nähtud... Niuke lugu.
tahtsin siin lõpuks pealkirju nähtavaks teha, lõppes hoopis nii. alguses on valus, pärast hakkab meeldima nagu ikka. vähemalt sain teada, et poste saab ka meiliga saata. mugavam, kuivem ja muretum. eriti kui ülehomsest algaval pikemal meresõidul netti õnnestub pääseda.
ps. pp väljavaade rikub küll reavahed ära