vahelduseks teenendusest

Esitasite 23.03.2009 toote ERAKLIENDI LAHENDUS tellimuse. Informeerime Teid, et tellitud toode on Elioni poolt aktiveeritud ning kasutamiseks valmis.
Toote number on 9573200.
Küsimuste korral palun helistage numbril 165.
Lugupidamisega,
Teie Elion

Tõsi, ühel esba õhtal tuli koju sõites hoog, et vahetaks 2x kallima ja 3x aeglasema ärilahenduse lõpuks kodusema vastu. Tigitivii ja puha. Norde Centrumi kõrsik kinnitas, et muidugi ei tule mingit auku teenuste kasutamises, lihtsalt kolm karbitäit seadmeid pean siis paika panema, kui saabub vastav SMS. Ajaks pakuti nädal+. Vormistamisega läks pool tundi. Tavaline. Viimati jõudsin ju ajutisest elukohast ära kolida juba, kuni Elisa teatas, et nad nüüd võiks mind netti ühendada. STV kollid olid palju väledamad, kuigi haisesid.

Igatahes, juba järgmise päeva lõunal helistas Ö (kellelt mina varastan STV telkut ja tema minu wifit), et kus net on. Hilisõhtal koju jõudes suhtlesin Elioni klienditoega ja need ütlesid vanal heal piraadi moel, et the code is more what you'd call "guidelines" than actual rules, ehk et SMS tulebki hiljem, siis kui arveldusse lülitatakse. Mul oli jumala pohui nende sisesest loogikast, mul oli netti vaja. Tüüp telefonis arvas, et noh, ma võin ju proovida uusi seadmeid, kui need ei hakka tööle, võin vanad tagasi panna ja ta teatab administraatorile ja äkki taastub ühendus järgmisel päeval.1,5 tunniga sain uued tööle ja oligi net ja wifi ja isegi tv. 

TÄNA (nädal hiljem) saabus siis SMS ja e-kiri, et mu toode on kasutusvalmis. Mul on karbidki krt ära visatud ammu.

Aga teenindustasemeid on sõna otses mõttes igasuguseid. Meenub jaanuariöö NYCis, kus mu väljamaa kombe kohaselt kole kallis vihvi ei toiminud ja rippusin igaviku hotellile teenuse pakkuja täiusliku tehnotoe otsas, mis asus ilmselt meil Susi hotellis; igatahes suhtlesin kokku 4-5 inimesega, kes kõik lõpetasid kõne samamoodi - söör, siin said minu volitused otsa, ma ühendan teid järgmise leveli inimesele. Mingi hetk tundus, et taeva piirgi on ületatud, aga hui ma netti sain sel ööl. Aga paar järgmist päeva töötas kingitusena või kogemata ilma juurde maksmata.

PS Laubal töö tõttu ühel üldkogul käies kuulsin kaht vanemat prouat garderoobis sestsamast internetist rääkimas. Üks muretses, et mitte ei taha sõltlaseks saada, aga ükspa oli hädasti mingi haiguse kohta vaja teada ja lõi siis paar sõna internetti ja KÕIK oli seal olemas, artiklid, arutelud.... hakka või kasutama. Miks põrgu päralt penskarid teavad netiohte ja mina mitte? Kuidas elada ilma kõigeta?! Vinnarliik ja Pervetimats, äkki teete ka sellise koolituse oma muu Äripäeva-seminari-ila vahelduseks...

Tegelt oli seal jube ebamugav rääkida, kust infot saada, listid, kodukad, kui enamik saalisolnuist (MTÜde juhid) ei paist arvutitki omavat. Jah, siukseid on ikka väga palju veel.

-----

Pean täiendama: Elion saatis vahepeal veel mitmeid teateid, mis seisus mu teenused on; siis lühikese ankeedi, kuidas ma seal Lootsis teenindusega rahule jäin ja täna helistas esinduse juhataja mu vastuste peale, et kas nad saavad veel kuidagi aidata. Päris kena neist ikkagi kokkuvõtteks. 

õhk, see ei maksa midagi?

Jestas, EPL, misasi on õhuteenus? Vanasti peeti PRi selleks... Ok, üha odavnev õhutransporditeenus, logish, aga ega ma ikka väga pihta ei saa, kas see oli reisibüroodele (kel on palju turvalisemad garantiid muudatustele) või otse lennufirmadele ning mis hange see üldse on, kus kõik võidavad, kes siia lendavad (veel)?!

Mullu sügisel väljakuulutatud õhuteenuste hankega liitusid justiitsministeerium, majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, rahandusministeerium, siseministeerium, põllumajandusministeerium, riigikantselei ja nende allasutused ning arengufond. Hankeprotsessi korraldas justiitsministeerium, mille pressiesindaja Ivi Papsteli sõnul hakkavad hankes osalenud riigiasutustele lennuteenust pakkuma Lufthansa, Czech Airlines, Finnair, Estonian Air, SAS, KLM ja Air Baltic.

PS Selle "Maarja kuulutamise" surusin oma kavasse ähmiga veel keset Pöffi ja lõpuks transist välja tulles oli selge, et see võis ollagi nüüd aasta parim etendus! Teised pidid neli kuud ootama, et teada saada...

kognitiivselt perturbeerimata

Oh hakkaks ometi kõik hommikud nii, et päike paistab ja sa lihtsalt pugised trammiga linna sõites konstantselt naerda. Oled küll ainus inimene, kes midagi loeb, mis mind alati hämmastand on, sest välismaal loevad kuni pooled raamatut või lehte. Hüva, vahemaad on ehk pikemad. A meil loevad heal juhul vaid venkud mingit krimkat, teised jõllitavad niisama süngelt. Nõmme omad ütlesid, et nende suunal lapsed õpivad või teevad lausa töövihiku harjutusi, enamasti kuulavad niisama muusikat. Ilmselt selle vahega, et Nõmme bussis klappidega, mu Kopli trammis nii oma mobiilidest, et kogu see vann kajab.

Libisesin teemalt. Ei, ei hakka kolmandikki omikuist kaugeltki nii, ja Sirp ilmub vaid korra nädalas ja väga tihti ei arvustata õnneks v kahjuks ka R. Palmaru raamatuid. Taiest ennast ei suudaks ilmselt lugedagi, aga Kääriku Hennu arvustus oli täiesti piisavalt hüsteeriline juba üksi. Head nautimist.

PS Pärast kohtusin postkontoris jälle oma reaaalsusega - saatsin siukse pildiga reljeefpitsati Tartusse remonti ja mu nimeks kirjutati saatjana AZARI. Kaapo polegi veel helistand, et mida ma muidu ka lõhkeainetest tean...

Meite seksilõvi

Istume sauna vahel teleka ees Kersna saadet vaadates (sest muud pold) ja, nagu ikka, laseb Ö kassil esitada seniõpitud sõnu ja ma üritan uusi lisada. Ausalt - roppe ei õpeta! Sellele vaatamata:

Mina: Artur, ütle Anne Veski
Ats (oma illikuku-lapse-häälel): Mine putsi

Mina (hämmaris, kuigi vastaksin ise samamoodi ilmselt): Ee... Anne Veski?
Ats (sama veendunult): Anna püsti!

"Võta mind tagant," pomiseb ema (üsna väheetteheitvalt) oma kaheaastast vaadates.

Tundub, et on saateid, mida tohiks ka rahvusringhäälingus alles pärast AKd näidata. Või peresid, kuhu lastel on ikka väga, väga ohtlik sündida. Muidu ehk polekski midagi, kui raibe lasteaias ei käiks. A seal saab Romka kaela ajada vist õnneks.

See ei ole „peenis”

Ma ei pannud tähelegi, et mingi mäsu meedias oli, aga seda Maarja Kangro lullat nägin telkus küll. Kes mind vähegi teab, kujutab ette, kuidas niutsusin täna Sirbist intekat lugedes. Sõitsin õigest peatusest mööda lausa bussiga. Puhtalt akadeemilisest huvist, muidugi.

Torme veeklaasis põhjustas ETV luulesaates kõlanud tekst „Liiklusmärk”, mille autor oled sina ja mis pärineb auhinnatud „Heurekast”. Pahameele tekitas ühe teatud väljendi korduv kasutamine. Kuidas suhtud neisse valulistesse reaktsioonidesse, millega heideti ette just luuletuse „roppust”, „ropendamist”?

Ma olin selle veeklaasitormi ajal ära Itaalias, aga lugesin nüüd tagantjärele kommentaare su artiklile Päevalehes („Kirjanike ja kirjanduse roll”, EPL 10. III). Subjektiivselt: mind kui edevat inimest lõbustasid need kommentaarid väga. Vaat kui kerge on vaatajale/lugejale korda minna: ütled kaks korda „türa” (ütleme selle kena ja põhjalt sugugi mitte ropu sõna välja), ja tunded lõõmavad. Muidugi polnud selline tundelõõm mu eesmärk, ma ei kasuta vägisõnu luules kunagi selleks, et kedagi solvata. Ja ka ilma vägisõnadeta ei taha ma oma loominguga kedagi ahistada.

Luuletus, mis algab T. S. Elioti „Ash Wednesday” („Tuhkapäev”) tsitaadiga, kujutab lootuse tärkamist keset kõledust ja kuivust. Eriliste lootusteta rändur (tänapäevane „pimedasse metsa” eksinu) näeb äkki liiklusmärki, mis kujutab hobust. Kui see märk on ka hoiatav ja elukas ähvardav, siis ometi muutub ta turvaliseks ja armsaks just selle tuttavliku türa tõttu, mida lapsed ja suuredki ikka plankudele ja bussipeatustesse joonistavad.

See ei ole „peenis”: kui see sõnaga tähistada, on ta just nimelt „türa” või „munn”, tal on kõva emotsionaalne laeng. Kõleduse, lootusetuse ja äraeksimise kontekstis on ta kodune märk mahlakast elust, lootuse, viljakuse ja inimkommete naljaka järjepidevuse sümbol. Ja eelkõige suhtlusakt. Olen sellist liiklusmärki päriselt näinud, ja ta tekitas mus tõepoolest rõõmsa tunde: siin on miski, mille ma ära tunnen! Kui see sõna ärritab roppusena, mis viib inimese vaimsesse häireseisu, näitab see vaid õnnetu luuletarbija jäiku ootusi kunstile, mis muidugi ei tule mulle üllatusena. Samas ei arva ma, et jäikadele ootustele peaks vastu tulema. Usun niipalju ikka kunsti harivasse funktsiooni.

Vägisõnade toimest ja tarvitamisest on oma raamatus „Mõtlemise aine” („The Stuff of Thought”) hea ülevaate andnud kanada keeleteadlane Steven Pinker. Ta kirjeldab tabusõnade kasutamise neuroloogilisi reaktsioone, parema ajupoolkera aktiveerumist, vägisõnade katartilist toimet. Näiteks vallanduvat inimesel, kes avastab, et ta on vea teinud, elektrofüsioloogiline reaktsioon limbilise süsteemi teatud osast, mida teadlased nimetavat terminiga „Oh-Shit Wave” („oi-perse-laine”). Pinker leiab, et kui vägisõnade ületarvitamine neid nüristab ja kui nende kasutamine teises vastiku tunde tekitamise eesmärgil on taunitav, siis ometi on olukordi, kus nad on möödapääsmatud.

Neil on teistsugune emotsionaalne laeng kui samatähenduslikel neutraalsetel sõnadel, need edastavad kõneleja reaktsioone ja suhtumisi märksa ilmekamalt. Pinker on ära toonud ka hulgi Ameerika presidentide vaimukaid „roppe” ütlusi (Johnson, Ford, Hoover). Kogu selle jutu peale: „türa” ei ole solvav sõna, temas on oma jõud ja ma kavatsen teda oma loomingus edaspidigi kasutada.

komejanditund

Oi see "tagasi keskaega" eksperiment on raju. Sumpasime just Kristiine tagant Kotkapojast Pelku-Kalamajja, nelja ajal hommikul, ja ainus valgustatud rada oli raudtee. Et rongid ikka teaks, kuhu sõita? Kardan, et mitte kuritegevus ei suurene, vaid kareninate arv. Me ei söandand nii konarlikku teed väikse nokastuse tõttu võtta, aga sattusime, khm, vihma käest räästa alla.

Kuigi valguseta, toob see vajutis võluvalt välja ka (kõnni)teede olukorra. Taevast sadas vihma, alt olime sitaauguni sopas, jalad hetkega märjad ja iga kolmas samm kadus kusagile Siluri ladestuni. Sõiduteede ületamine oli ka huvitav. Lisaks oli põnev näha, kel veel raha on, et oma majade esist valgustada.

Ja pagan, ma komistasin oma toas praegu. Pime oli!

"Aga nüüd saab vähemalt tähti vaadata," nagu ütles keegi Okeiko PMis.

Call physician if above

Klõpsisin nn uues Excelis kogemata nupul "Installed Templates" ja mis ma näen, seitse malli, millest enamik absoluutselt vajutis-wise. Riikidele võiks ka mingeid olla, Läti põhjal saaks ju kena vajutis-malli teha, nad ise peavad praegu küll rubriigi "Blank and recent" valima.

Igatahes mulle pakutud:
- Billing Statement
- Blood Pressure Tracker
- Expense Report
- Loan Amortization
- Personal Monthly Budget
- Sales Report
- Time Card

PS Nädala pärast saab see blogi kuue aastaseks ja siinne on 701. postitus. Tundub nagu igavik. On sel mingi seos sõnaga 'eterniit'?

verevaene kevadekuulutaja

Poes polnud enam verivorsti! Seda siis mu hästivarustatud geto-Selveris. See-eest kohtasin esmakordselt karni kardinali, ehk tõsist tüsedamat meest, kel rinnas silt "LIHAMEISTER". Ta lihtsalt takseeris ja nihutas paari karpi millimeetri võrra nagu võiks teha koduperenaine Bree.

Kartes end sama lolliks teha nagu lõpevad mu käigud autoteenindusisse või pedemüüjatega riidepoodeisse, küsisin butchilt siiski, kas ta teab, kas hooaeg ongi läbi. Ei teadnud, aga tellitud müüjamutt pomises midagi, et... noh, ma ei saanud isegi kasutatud keelest aru, aga läbi käis sõna "jõulud". Viitas abivalmilt käkkidele, a ma ei hakanud valgustama, et need pole ju vorstid. Uskmatu moori jaoks oli see täiesti amatöörlikult vist üks veri kõik. Asi hakkas, nagu mul kombeks, põhimõttelisi mõõtmeid võtta.

Sõle Säästu olid samuti tühi, elukohajärgsest (mis on näolt ja teolt veel vana hea liba-Lidl, mitte see uus... Air Baltic) lõpuks leidsin paar pakki vinkude vahelt. Igavad Wõro omad, aga saad sa kurta neil päevil. Ma pidin täna nt kandma kaht viimast puhast sokki, millest üks oli roheline ja teine beež...

Väike vandenõuteooria mahub siiski ka siia - nii Selveris kui esimeses Säästus olid verivorstide sildid, Selveris lausa kolm, aga riiul täiesti tühi. Äkki on midagi... vees, mis on pannud rahva verd himustama?!

La mala educación

Tõvesaaga jätkus, aga kõlama jäi hoopis natuke pea nelja aasta tagusest masendushetkest meenunu, et mul on unikaalne omadus tuua vähimagi pingutuseta välja inimesist halvim ja mida paremini neid tunnen, seda sügavam kaabe. Nüüd juba ka puruvõõrastega.

Elukohajärgses haigemajas läks tegelikult kenasti, esimest kohtumist päris oma perearsti Olgaga ei toimunud jätkuvalt, vaid puldis oli taas keegi teine, seekord suht väsinud olemisega, aga arusaa(da)va eesti keelega Ene, kes isegi muigas sõbralikult, kui kurtsin, et ei julge rääkidagi, mis mul viga, kuna registratuurimutilt saaks siukse jutu eest kohe molli.

Küsis siis, kas ma tahan ka vereproovi, mai osand nõuda, vaid võtsin antibiotsiretsepti ja mingi tasakaalustava kõhurohu reklaamiga post-it'i tänuga vastu. Oli ikkagi üsna tavaline... no ei mäleta diganoosi, aga mitte viiruslik ega surmav, aga lihtsalt kurgust nüüd laiali peksnud ja lümfisõlmedestki snuukrimängu teinud ja palaviku üles kütnud.

Õhtul EPLi majja sattudes leidsin veel avatud apteegi, kus abiotsi sain kenasti kätte, aga teise rohu nime ma ei mäletanud. Otsisin reklaam-märkmepaberi üles, et "mingi.. ee.. sitarohi pidi ka olema". Väheke küpsem tibi tõstis üllatunud pilgu: "Mida te ütlesite?" Ehmusin, aga olin päevast nii sodi, et vastasin oma teadmatusest häbelikult uuesti "sitarohi, ütlesin".

Pilk elavnes ja seda saatis mõistev kõne: "Aaa, sitarohi! Need on tegelikult sõbralikud bakterid!" Ma ei oleks tõesti meeldivamat eufemismi sellele leidnud. Sama ravumit küll ei olnud neil (sest eks arst peab üht soovitama, proviisor teist, ikka see triikraua-värk, äkki isegi mahlaauruti), võtsin siis teise.

Aga olukorraga süvenes jälle kahtlus, kas nad ise ikka räägiks nii, või olen mina see oodatud jaaniuss. Mõne nädala eest olin pool-sunnitud jutlema kõigi käperdatud laste kaitsja Pille Alaveriga, kes oma kärsitu plõksimisega mind hetkeks endast väljutada suutis (ta vist ei teadnud, et ma pole kahtlusalune, vaid vabast tahtest vestlema tulnu) ja ma käratasin "no mina ei näinud, kurat, teda neid persse panemas?", mille peale proua komissar elavnes juba tuttaval moel ja hüüdis vastu "Ah ta pani neid persse??" Ohkasin ja jäin vait, Alaver lahkus pettunult.

Aga ikkagi - muna või kana (või lihtsalt sildav sotsiaalne kapital)?

Estonia is not afraid of boobs

Subjekt tuli siit (...ei karda eesti rind) ja alljärgnev meiliga, ja kuigi see on mingis natuke soomekeelsemas versioonis juba netis levinud, on tegu ikka väga kvaliteetse tekstiga, nii et siit tuleb minu loodetavasti esimene ja viimane irvitus guuglitõlkide arvel. Kahjuks ma olen oma silmaga näinud inimesi, kes mis tahes keeles või miksides samas segast juttu räägivad (mõnikord ma isegi).

From: Dr.Kevin Brown [mailto:dr.kevvvb300@msn.com]
Subject: Alates Dr.Kevin Brown

Dear Friend, 

Kuidas teile täna ja teie perekond? Loodan, et hea, ma olen Dr.kevin pruuniks. Alates Haledon, North West London, siin Inglismaal. Ma töötan Natwest Bank Corporation Londonis. Writing te minu kontor, mis on suureks kasuks nii meile. Minu osakonna, mis on abikontrolörid juhataja (Greater London Regional Office, olen avastanud, kui mahajäetud summa $ 12.5 miljonit USA dollarit (kaksteist miljonit viissada tuhat Stardollista dollarit), mis kontole, mis kuulub üks meie välismaistele klientidele Late Hr Thompson Morrison Ameerika kodanik, kes kahjuks kaotas oma elu Euroopa lennukatastroofi of Alaska Airlines Flight 261, mis kukkus 31. jaanuari 2000, kaasa arvatud tema naine ja ainult tütar.
 
 Valik Teile on tekitanud alates geograafilist laadi kohta, kus te elate, eelkõige seetõttu, et tundlikkus ja tehingu konfidentsiaalsuse siin. Nüüd meie panga on oodanud ükskõik millise sugulaste ees-up tuleb nõuet, kuid keegi ei teinud seda. Mina isiklikult ei ole andnud leidmisel sugulaste 2 aastat nüüd, Ma otsin oma nõusoleku esitada teile kui Lähisugulane / Kas abisaaja surnud, nii et teel selle konto hinnatud 12,5 miljonit dollarit võib maksta teile.
Seda on võimalik välja maksta või jagada need protsendid, 60% mulle ja 40% sulle.
 
Mul on tagatud kõik vajalikud juriidilised dokumendid, mida saab kasutada varundage see väide me tegemisel. Kõik ma pean tegema, on sisestada oma nime ja dokumentide legaliseeriks see kohus siin tõestada teile õigustatud toetusesaajaga. All I nõuavad nüüd on teie ausad koostöötoimingud, Konfidentsiaalsus ja Trust, mis võimaldab meil näeb see tehing läbi. I garanteerida teile, et see täide viia seaduslik korraldus, mis kaitseb teid mis tahes rikkumise korral law.Please annavad mulle järgmist: kui meil on 7 päeva kestab see läbi. See on väga kiireloomuliste palun.
 
1. Täielik: Nimi
2. Teie: Telefoninumber
3. Teie kontaktaadress.
4. Vanus:
5.Core tööd / Ametikoht:
 
Võttes läbinud metoodiline otsida, otsustasin ma teiega loodame, et sa leiad selle ettepaneku huvitav. Palun teie kinnitus sellele kirjale ja näitab teie huvi, ma esitaks teile rohkem teavet. Endeavor lasta mul tunne oma otsust mitte hoida mind ootab.
 
Tervitused,
Dr.Kevin

Märtsis kiida teenindajat!

Kusjuures mai taht abs jälle üht teenenduseteemalist postitust teha, aga tuleb vist nii välja, kuigi tegelikult tahtsin tervishoiust kirjutada, aga seda, nagu ka haridust, ei peeta jätkuvalt vist osaks teenindussektorist.

Egal, hakkame peale. Käisin teisipäeval lõpuks nimelt Hannat laatsaretis kaemas, mis oli pettumus. Esiteks on ta üsna sama mõttetul moel juba kuu aega haiglas nagu oleks pöördukse vahele lõksu jäänud ja samal ajal rong otsa sõitt; teiseks olid seal küll põnevad monitorid (ja ma pold intensiivis enne käinudki, v.a Princeton-Plainsboro), aga alarmid olid massinail puha välja lülitatud, nii et sure maha, kui õde Orkutis on; ja kolmandaks ei nõutud kogu majas siniseid susse enam. Igaks juhuks siiski ostsime ise ja jäin lootma, et opisaali vähemalt nii ei pääse.

Mu usu allakäik läänelikku meditsiinihügieeni jätkus reedel – ka Ädala verekeskusest olid sussipanged kadunud. Kehitasin õlgu ja kaalusin korraks sokkis minekut, kuna tean, miuke loik mu kirsadest omikul Boheemiski laua alla tekib, aga proovisin siiski nende moel ning pinnisin üleval imuja käest, mis värk nüüd on sussidega. Daam ütles üsna arusaadavas eesti keeles "kokkuhoid" ja torkas mind väga valusalt.

Eelnev ristküsitlus oli jällegi eriti põhjalik ja arst küsis kõik asjad üle, kas ma ikka mõistan, mida tähendab turvaseks ega ole mingeid ravumeid viis päeva võtnud jne. Süvenes kahtlus, et äkki nad tõesti ei jõua kõiki doose kontrolida, mida M hiljuti vandus, aga toda arst ei avaldanud. Hüva, kes neid susse üldse armastaks, aga natuke kahtlane tundus see kõik. Kas ka süstlaid hakatakse jälle keetma kärpevaludes? Või äkki pole susse siis päriselt vajagi? Ma selles olen nagunii ammu kindel, et pea igas lennukis võiks tehnoloogia osas vabalt mobiiliga rääkida, kui aint levi oleks ja naabreid ei segaks.

Lauba õhtal keset Undi hämarat lugu vedrutasidki need kahtlused mul endal palaviku üles ja vaatan nüüd kodus avalik-õiguslikke saateid maaelust, puudega inimestest, juhtimisest ja teistest sotsiaalprobleemidest nagu mingi krdi kaalikas. Ja vahepeal mõtlen sussidele ja turvalisusele, sest eks olen angiina kõrval kogu aeg tripperit kahtlustanud (kuu aega vindund tegelt); samuti ei tea, kuidas mõjus koju tuikumise järel esimese asjana korraldatud väike elavhõbeda-dušš palavikumõõtmise käigus. Persse, ma ütlen, need kraadiklaasid (võtke/pange, kuidas tahate).

A ega teada ka ei saa enne kolmabat, sest mu kalli Kalamaja perearstikeskuses on tööl jätkuvalt üks kuri registraatorimutt, kes on juba enne su olemasolust teadasaamistki kindel, et sa oled kõiges juhtunus kõige rohkem ise süüdi ja kui nii loll või ebaõnnelik oled, pole väärt elamagi, ammugi hõivatud tohtreid tülitama; ning et kõik inimesed on haigeks jäänud ainult seepärast, et tema elu ära rikkuda. Ei kujuta ette, kuidas ta niisuguste eeldustega just seal töökohal lõpetas, ja juba ammu enne vajutist. Võtsin täna varavalges siis kõik omaks nagu Herman Simm, kokkuleppemenetluse korras vähendati ravijärjekorda kolmandiku võrra ja saan juba sel kolmabal oma antibiotsiretsepti, kui pole seks ajaks surnd või terve.

Vudisin igaks juhuks ka Kalamaja aaptekki, kust sain igati meeldivalt tädilt potsiku vana hea lõhna ja väljanägemisega siirupit (Lugoli-glütseroolilahus, mille nimi Riigi Teatajas on lihtsalt kurgumääre), mis tegelt on lihtsalt jood ja glütseriin enamvähem ja tuleb vanal heal moel vatitikuga kurku kanda, teades, et iga vale liigutuse tagajärjel roobled sa välja kohe suure osa sellest, mis nende mandlite ja valu vahelt oled suutnud läbi suruda. Pisike pruun pudel, kääride ja liimipulgaga ehitatud silt, natuke volditud, miski käsitsi peale kirjutatud. Imearmas mu arust.

Miks sellist vana-kooli-värki ei võiks, kurat, rohkem olla, vaid kui miski on veel vana kool, siis ikka nihuke nõukaaegsete muttide sõimuteenindus. Margid jäidki omiku ostmata, sest mai taht kõrvalasuvas sidejaoskkonnas enam apteegis tõstetud usku teenindajaisse tänaseks kõigutada.

Siin tekib aga jälle väike ebakõla. Postkontorites, eks ole, ei ole sisuliselt 20 aastaga midagi muutunud, sama kole mööbel, halb teenindus, kasutuvõitu, kuid see-eest keeruliste nimedega ja muudkui vahetuvad teenused jne. Võiks ju ühest küljest hinnatagi, et midagi autentset, noh nagu... taarapunktid või Türi söökla.

Apteegid on aga täiesti vastupidise arengu teinud. Kardan, et igaühes ei segata seda väikestki valikut ravimitest ise enam, sest kunagi ladina köögiks kutsutud asutustest on tänapäeval saanud ju suvalised R-kioskid, mis "soovitavad" sulle neid sädelevates pakendites rohte, mille eest tootjad neile suurema triikraua kingivad. Või mis tuleb välja uues pakendis ja maksab aint seetõttu natuke rohkem.

Tegin õhtul veel ühe tiiru ja Ökosahvri kaudu koju. Pettusin sealgi, sest ei leind korralikku kodumaist piparmündi- või pärnaõieteedki, vaid järjest vedelesid riiulis mingid kaasaegsete probleemide lahendajad (või tekitajad), ehk une- ja maailmarahu ja jumal teab, mis närvihaigete segud, kõigile taha kirjutatud, et aitavad puhata ja vähendavad stressi, pärast rasket tööpäeva, väsitavat pilaatesetrenni või kui unustasid end puid kallistama jne jnt.

Ohkasin nii valjult, kui ülemised hingamisteed lubasid - mul on ju kõigest kurk paistes, aga tundub, et nii lihtsaid inimesi ei tunnista enam ka mahekaubandus. Vähemalt üks kodune deprekas peab olema, et saaksid teed osta, tmv!