Esmaspäev, märts 02, 2009

Märtsis kiida teenindajat!

Kusjuures mai taht abs jälle üht teenenduseteemalist postitust teha, aga tuleb vist nii välja, kuigi tegelikult tahtsin tervishoiust kirjutada, aga seda, nagu ka haridust, ei peeta jätkuvalt vist osaks teenindussektorist.

Egal, hakkame peale. Käisin teisipäeval lõpuks nimelt Hannat laatsaretis kaemas, mis oli pettumus. Esiteks on ta üsna sama mõttetul moel juba kuu aega haiglas nagu oleks pöördukse vahele lõksu jäänud ja samal ajal rong otsa sõitt; teiseks olid seal küll põnevad monitorid (ja ma pold intensiivis enne käinudki, v.a Princeton-Plainsboro), aga alarmid olid massinail puha välja lülitatud, nii et sure maha, kui õde Orkutis on; ja kolmandaks ei nõutud kogu majas siniseid susse enam. Igaks juhuks siiski ostsime ise ja jäin lootma, et opisaali vähemalt nii ei pääse.

Mu usu allakäik läänelikku meditsiinihügieeni jätkus reedel – ka Ädala verekeskusest olid sussipanged kadunud. Kehitasin õlgu ja kaalusin korraks sokkis minekut, kuna tean, miuke loik mu kirsadest omikul Boheemiski laua alla tekib, aga proovisin siiski nende moel ning pinnisin üleval imuja käest, mis värk nüüd on sussidega. Daam ütles üsna arusaadavas eesti keeles "kokkuhoid" ja torkas mind väga valusalt.

Eelnev ristküsitlus oli jällegi eriti põhjalik ja arst küsis kõik asjad üle, kas ma ikka mõistan, mida tähendab turvaseks ega ole mingeid ravumeid viis päeva võtnud jne. Süvenes kahtlus, et äkki nad tõesti ei jõua kõiki doose kontrolida, mida M hiljuti vandus, aga toda arst ei avaldanud. Hüva, kes neid susse üldse armastaks, aga natuke kahtlane tundus see kõik. Kas ka süstlaid hakatakse jälle keetma kärpevaludes? Või äkki pole susse siis päriselt vajagi? Ma selles olen nagunii ammu kindel, et pea igas lennukis võiks tehnoloogia osas vabalt mobiiliga rääkida, kui aint levi oleks ja naabreid ei segaks.

Lauba õhtal keset Undi hämarat lugu vedrutasidki need kahtlused mul endal palaviku üles ja vaatan nüüd kodus avalik-õiguslikke saateid maaelust, puudega inimestest, juhtimisest ja teistest sotsiaalprobleemidest nagu mingi krdi kaalikas. Ja vahepeal mõtlen sussidele ja turvalisusele, sest eks olen angiina kõrval kogu aeg tripperit kahtlustanud (kuu aega vindund tegelt); samuti ei tea, kuidas mõjus koju tuikumise järel esimese asjana korraldatud väike elavhõbeda-dušš palavikumõõtmise käigus. Persse, ma ütlen, need kraadiklaasid (võtke/pange, kuidas tahate).

A ega teada ka ei saa enne kolmabat, sest mu kalli Kalamaja perearstikeskuses on tööl jätkuvalt üks kuri registraatorimutt, kes on juba enne su olemasolust teadasaamistki kindel, et sa oled kõiges juhtunus kõige rohkem ise süüdi ja kui nii loll või ebaõnnelik oled, pole väärt elamagi, ammugi hõivatud tohtreid tülitama; ning et kõik inimesed on haigeks jäänud ainult seepärast, et tema elu ära rikkuda. Ei kujuta ette, kuidas ta niisuguste eeldustega just seal töökohal lõpetas, ja juba ammu enne vajutist. Võtsin täna varavalges siis kõik omaks nagu Herman Simm, kokkuleppemenetluse korras vähendati ravijärjekorda kolmandiku võrra ja saan juba sel kolmabal oma antibiotsiretsepti, kui pole seks ajaks surnd või terve.

Vudisin igaks juhuks ka Kalamaja aaptekki, kust sain igati meeldivalt tädilt potsiku vana hea lõhna ja väljanägemisega siirupit (Lugoli-glütseroolilahus, mille nimi Riigi Teatajas on lihtsalt kurgumääre), mis tegelt on lihtsalt jood ja glütseriin enamvähem ja tuleb vanal heal moel vatitikuga kurku kanda, teades, et iga vale liigutuse tagajärjel roobled sa välja kohe suure osa sellest, mis nende mandlite ja valu vahelt oled suutnud läbi suruda. Pisike pruun pudel, kääride ja liimipulgaga ehitatud silt, natuke volditud, miski käsitsi peale kirjutatud. Imearmas mu arust.

Miks sellist vana-kooli-värki ei võiks, kurat, rohkem olla, vaid kui miski on veel vana kool, siis ikka nihuke nõukaaegsete muttide sõimuteenindus. Margid jäidki omiku ostmata, sest mai taht kõrvalasuvas sidejaoskkonnas enam apteegis tõstetud usku teenindajaisse tänaseks kõigutada.

Siin tekib aga jälle väike ebakõla. Postkontorites, eks ole, ei ole sisuliselt 20 aastaga midagi muutunud, sama kole mööbel, halb teenindus, kasutuvõitu, kuid see-eest keeruliste nimedega ja muudkui vahetuvad teenused jne. Võiks ju ühest küljest hinnatagi, et midagi autentset, noh nagu... taarapunktid või Türi söökla.

Apteegid on aga täiesti vastupidise arengu teinud. Kardan, et igaühes ei segata seda väikestki valikut ravimitest ise enam, sest kunagi ladina köögiks kutsutud asutustest on tänapäeval saanud ju suvalised R-kioskid, mis "soovitavad" sulle neid sädelevates pakendites rohte, mille eest tootjad neile suurema triikraua kingivad. Või mis tuleb välja uues pakendis ja maksab aint seetõttu natuke rohkem.

Tegin õhtul veel ühe tiiru ja Ökosahvri kaudu koju. Pettusin sealgi, sest ei leind korralikku kodumaist piparmündi- või pärnaõieteedki, vaid järjest vedelesid riiulis mingid kaasaegsete probleemide lahendajad (või tekitajad), ehk une- ja maailmarahu ja jumal teab, mis närvihaigete segud, kõigile taha kirjutatud, et aitavad puhata ja vähendavad stressi, pärast rasket tööpäeva, väsitavat pilaatesetrenni või kui unustasid end puid kallistama jne jnt.

Ohkasin nii valjult, kui ülemised hingamisteed lubasid - mul on ju kõigest kurk paistes, aga tundub, et nii lihtsaid inimesi ei tunnista enam ka mahekaubandus. Vähemalt üks kodune deprekas peab olema, et saaksid teed osta, tmv!

3 kommentaari:

=E= ütles ...

Olen end alati pigem muidu- kui närvihaigeks pidanud, aga ükspäev ostsin sellegi poolest äkamessilt Karepa Elujõuteed. Peamiselt süütundest, et kõrvalboksi GNLD-toidulisandilaua taga järjekord lookles, aga maaemade tee- ja ürdisoola leti ees mingit tunglemist polnud.
Droog ise koosneb võilillest, nõgesest, kasest, astelpajust, mustsõstrast, mündist, raudrohust ja pihlakamarjast ning maiseb nagu aus vihaleotusrüübe.
Aga kui sa puhast piparmünti tahad, siis Selver on tabanud koduse mojitovalmistamisturu ning pakub vahel lausa värskeid potikese piparmündiga - proovisin seda kord keeduveega üle kallata ja jook tuli aus.
Pats-pats, hüva tinktuuritamist.

Anonüümne ütles ...

Kui sa tõsiselt mahedat teenindust tahad, siis põika läbi Kalamaja raamatukogust, mis samas majamüüris asub. Täna oli kinni, teisipäev ju, aga muul ajal mine ja vaata -- oaas on see koht, ma ütlen.
tervisi,
Miiamariia.

Anonüümne ütles ...

Oh ma ükskord käisin, vana Kroonikat oli vaja. Selgus, et neil ei käigi Krooniga. Ma ei saanud üldse enam aru, millega need raamatukogud siis üldse tegelevad...