Nurme vidjoplaneedil poldki eile chattivat tüdinud alakat, vaid ootamatult vanainimene, kes klugistas meie jutule vahepeal riiulite vahelt reageerida ja jagas väga amüsantseid näpunäiteid, nt et Volver ei ole mingi taustafilm, mille peale me tõotasime kuulekalt vaikuses vaadata ja tappa, kes iitsatavad. Mingi teise meie võetu kohta ütles, et no seda võib üldse silmanurgast jälgida vaid. L praalis, et 6h pärast tuleme ja toome tagasi, mutt läks väga rõõmsaks, sest tal olla niii igav. Vatras midagi veel ülemisest riiulist, kust ta kassettideni ei küüni, millest ma aru ei saanud, aga lisasin igaks juhuks, et me ei luba midagi täna naasmise osas (ikkagi 200 meetrit minna ja L keeldub jalgsi käimast). Seepeale palus tädi nii armsalt, et no tulge homme siis varem vähemasti, et tal seltsi oleks... Nagu sotsiaalmajas oleks käinud.
Samas easegmendis ja aju seniavastamata pesas pühad jätkusid - kui täna oma koju jõudsin ja nats kraamisin, küsis majahoidja, nähes mind suure prügikotiga vanapaberit välja viimas, kas ma kolin ära. Esiteks ehmusin ma kõhust lahti, sest ta hiilis selja tagant ligi. Siis kaalusin nii lolli küsimuse peale mingit teravat torget hobuste-tõldade ning laipade-prügikottide kooskäimise teemal, aga jäin versiooni juurde "ei ole kuulnud küll, ma nagu koristan". Mutt kohmas "väga hea" ja kadus. Tundub, nagu kellelgi oleks mingi plaan. Eks mu esimene kaheaastane ametiaeg majavalitsejana saab aprillis ka läbi tegelikult...
teisipäev, detsember 26, 2006
esmaspäev, detsember 18, 2006
brand new day
Kõik algas sellest, et uni ei tulnud. Või varasemast pohmakast. Või vahepealsest kolmetunnisest kassiga jalutamisest, millest lubas Ö oma blogis reportaaži avaldada. Pärast Cobrat ja kahte Maksumaksja numbrit ronisin vihaselt kahe aeg öösel voodisse, isegi sõõm viskit ei tõmmanud vedru lõdvemaks. Kolme aeg panin tule uuesti põlema ja töötasin viimase FHMi läbi. See sageli aitab, aga oli paraku täitsa lustakas. Kustutasin lootusrikkalt uuesti tule aga ei mingit matit.
Pool viis läks põnevamaks, kui tuli kõne, et ma olen ainus võimalus, kuidas üks sõber jõuaks hommikuks Riiga Taškendi lennuki peale ja sealt edasi Indiasse. Tibi oli teenused soetanud mulle abs tundmatust venelaste kampaniist Vares Reisid, kes lubatud bussi Riiga lihtsalt tühistanud oli. Balta tšebukadžoindis ta siis ootas nuttes oma sumadaniga. Lisaks tudus seal nurgas üks kodutu, sõnakestki lausumata müütas teenindav bõk mulle kaks cocat, tühja laua tagant põrnitses mind keegi ärkvel manjakk, keda võinuks muidu kliendiks pidada. Köögileti taga istus veel tumedam kitlis mees, kelle poole ma vaadatagi ei julgenud, aga olen üsna kindel, et ta puhastas kapsakindžalliga hambavahesid. Kõik oli ulmesürr, aga lahkusin üsna väärikal sammul.
Õnneks vajati mind Pärnuni ainult, kuhu jõudsime juba pärast kuut ja kus pagasi järgmisele autole üle andsin. See tuli Rõngust muide ja sõitsime esimese hooga üksteisest mööda ning nii, et mõlemad kupatasime samast miilitsaautost kumbki KAKS korda vähemalt 70ga mööda keset linna. Seadusesilmad olid õnneks loojas. Keegigi.
Hingasin siis üksi jäädes natuke öist Pärnut, võtsin seal Raeküla pool linna piiril ühe uburgeri ja veendusin, et pool seitse vahendas liiga mitu raadiokanalit jeesuse uuemaid seiklusi, ühes vürtsitati neid veel ohtrate ladinakeelsete terminitega. Lõpuks leidsin sageduse, kust tuli jõululaul ja sel hetkel oli tegu ometi positiivse leiuga! Tundes juba kaunis jätkusuutlikku hea karma koormat loobusin rotikaputka kõrval konutava tibi üle muretsemisest, kes oli omal kusagil hamba välja kukkunud ja vist enne juba tsipa opakas, aga keegi onu lohutas teda ja niii külm väljas ka polnud.
Saatsin talle mentaalse post-it'i 'you can turn the clock to zero, honey' ja alustasin reibast slaalomit kümnete rekkade vahel tagasi Tallinnasse, mis möödus seekord isegi uinumisteta, erinevalt kahest eelmisest tänavusest Pärnust naasmisest. Et mu üllatuseks juba pool kaheksa omikul Vabaduse puiestee ja Männiku ristis ummikud algasid, jõudsin kodus vaid postkastist lehed võtta ja otse tööle tulla. Muuga pole hakkama saanud esimese nelja tunniga kui j-vanalt punasilmsuse vähendamise gadgeti tellinud. Hõk.
Pool viis läks põnevamaks, kui tuli kõne, et ma olen ainus võimalus, kuidas üks sõber jõuaks hommikuks Riiga Taškendi lennuki peale ja sealt edasi Indiasse. Tibi oli teenused soetanud mulle abs tundmatust venelaste kampaniist Vares Reisid, kes lubatud bussi Riiga lihtsalt tühistanud oli. Balta tšebukadžoindis ta siis ootas nuttes oma sumadaniga. Lisaks tudus seal nurgas üks kodutu, sõnakestki lausumata müütas teenindav bõk mulle kaks cocat, tühja laua tagant põrnitses mind keegi ärkvel manjakk, keda võinuks muidu kliendiks pidada. Köögileti taga istus veel tumedam kitlis mees, kelle poole ma vaadatagi ei julgenud, aga olen üsna kindel, et ta puhastas kapsakindžalliga hambavahesid. Kõik oli ulmesürr, aga lahkusin üsna väärikal sammul.
Õnneks vajati mind Pärnuni ainult, kuhu jõudsime juba pärast kuut ja kus pagasi järgmisele autole üle andsin. See tuli Rõngust muide ja sõitsime esimese hooga üksteisest mööda ning nii, et mõlemad kupatasime samast miilitsaautost kumbki KAKS korda vähemalt 70ga mööda keset linna. Seadusesilmad olid õnneks loojas. Keegigi.
Hingasin siis üksi jäädes natuke öist Pärnut, võtsin seal Raeküla pool linna piiril ühe uburgeri ja veendusin, et pool seitse vahendas liiga mitu raadiokanalit jeesuse uuemaid seiklusi, ühes vürtsitati neid veel ohtrate ladinakeelsete terminitega. Lõpuks leidsin sageduse, kust tuli jõululaul ja sel hetkel oli tegu ometi positiivse leiuga! Tundes juba kaunis jätkusuutlikku hea karma koormat loobusin rotikaputka kõrval konutava tibi üle muretsemisest, kes oli omal kusagil hamba välja kukkunud ja vist enne juba tsipa opakas, aga keegi onu lohutas teda ja niii külm väljas ka polnud.
Saatsin talle mentaalse post-it'i 'you can turn the clock to zero, honey' ja alustasin reibast slaalomit kümnete rekkade vahel tagasi Tallinnasse, mis möödus seekord isegi uinumisteta, erinevalt kahest eelmisest tänavusest Pärnust naasmisest. Et mu üllatuseks juba pool kaheksa omikul Vabaduse puiestee ja Männiku ristis ummikud algasid, jõudsin kodus vaid postkastist lehed võtta ja otse tööle tulla. Muuga pole hakkama saanud esimese nelja tunniga kui j-vanalt punasilmsuse vähendamise gadgeti tellinud. Hõk.
laupäev, detsember 16, 2006
kodus või võõrsil
Vot külastasin täna kogemata sadama Rimit ja keegi näpistas kohe persest. Selgus, et Müc, keda vähemalt aasta otsa näinud polnud. Aga sall oli tal samasugune kui minul. Great minds think alike, kostis ta. Sobis. Hiljem kassas oli ka väike reality-check, kui üks paariaastane tüdruk kilkas minu ja U produkte vahtides "tikripiim, tikripiim" ja ta ema manitses lumehelbekest väsinud ohkega "jälle peksad segast". Peksis. Täiega.
Võibolla peaks tõesti muu maailmaga aeg-ajalt tutvuma? Kolmabal käisingi esimest korda elus Viru keskuse Tiimaris, kust Jl oli kohustus osta mingi tee-ise-lammas-kit. Leidsin sealt putiigist nii uskumatuid vidinaid, et nimetasin erutusest tubli kümme korda kõva häälega mingeid... mitte eriti jõululikke versioone kehaosadest. USA insertsist veel tulev 'fuck me' ei kõla eriti Viru keskuse keskkonnas ka väga teoreetilises plaanis vist. Ülejäänud kunded ümberringi olid õnnest õnneks nii ogarad, et ei kuulnudki mind, vähemalt ühtegi tapjapilku ei teeninud ära isegi äratuskella üleskeeramise ja põgenemise järel. Pigem tormasid termiidid neid ostma, kardan.
Keskuse keldripoes oli sama keeruline, kuna nägin ÜHTE Sõnajalgade õekestest. J arvas, et aju blokib topeltpildid ja näitab ühekordselt. Pärast ilmus teine kah välja ja kõik läks paika. A saapad olid neil täiesti erinevad! Seepeale lappasime natuke külmunud ulukeid lihtsalt sp, et siltidel lubatud krokodillifileed näha, aga aint Uus-Meremaa pämbid jäid näppu.
Kõigest sellest täiesti läbi üritasime trammi võtta, aga selge KOPLI kirja all rebis tädi täie pasaga Riia poole ja hüppasime halvima kartuses lastemaailma ees maha. Millegipärast oli tuub täiesti tühi, nii et ju on mu ära oldud kuu jooksul mingid uued märgid välja kujunenud, mille järgi trammide tegelikku marsruuti ennustada. Teab keegi, kuidas neid lugeda või on tegu tavaliste jõuluimedega?
Võibolla peaks tõesti muu maailmaga aeg-ajalt tutvuma? Kolmabal käisingi esimest korda elus Viru keskuse Tiimaris, kust Jl oli kohustus osta mingi tee-ise-lammas-kit. Leidsin sealt putiigist nii uskumatuid vidinaid, et nimetasin erutusest tubli kümme korda kõva häälega mingeid... mitte eriti jõululikke versioone kehaosadest. USA insertsist veel tulev 'fuck me' ei kõla eriti Viru keskuse keskkonnas ka väga teoreetilises plaanis vist. Ülejäänud kunded ümberringi olid õnnest õnneks nii ogarad, et ei kuulnudki mind, vähemalt ühtegi tapjapilku ei teeninud ära isegi äratuskella üleskeeramise ja põgenemise järel. Pigem tormasid termiidid neid ostma, kardan.
Keskuse keldripoes oli sama keeruline, kuna nägin ÜHTE Sõnajalgade õekestest. J arvas, et aju blokib topeltpildid ja näitab ühekordselt. Pärast ilmus teine kah välja ja kõik läks paika. A saapad olid neil täiesti erinevad! Seepeale lappasime natuke külmunud ulukeid lihtsalt sp, et siltidel lubatud krokodillifileed näha, aga aint Uus-Meremaa pämbid jäid näppu.
Kõigest sellest täiesti läbi üritasime trammi võtta, aga selge KOPLI kirja all rebis tädi täie pasaga Riia poole ja hüppasime halvima kartuses lastemaailma ees maha. Millegipärast oli tuub täiesti tühi, nii et ju on mu ära oldud kuu jooksul mingid uued märgid välja kujunenud, mille järgi trammide tegelikku marsruuti ennustada. Teab keegi, kuidas neid lugeda või on tegu tavaliste jõuluimedega?
esmaspäev, detsember 11, 2006
supplies
No ei viitsind vahepeal kirjutada enam tagasi tulles, keegi ei viitsi lugeda nagunii, nagu on mulje jäänud. Ega ma siis pikalt, mõned pildid viimasest päevast ehk vaid, loodus meeldib ju ikka kõigile. Nii sooja valgust pole eladeski näinud vist kusagil. Esimene on küll Lake Tahoe ääres asuvast majakesest, kus hõbedane ja kuldne triip viitavad vastavalt ühel pool asuvale Nevadale ja teisal Californiale. Igati võluv paik oli, Cali pool on omale kinnisvara soetanud igast oprahid ja gatesid, põnevamad tundusid küll Godfatheri seosed kandiga, Fredo hämar surm jne, filmitigi natuke seal, ehkki kola oli mägede vahele väga raske saada. Meie kamp nautis lumesõda taaskord ja õhtul lausa nuteti hüvasti jättes ning mitte vähe, ootamatud emotsioonid. Olles esimese ekipaaži poole nelja aeg öösel lennujaama saatnud, magasin enda omale muidugi sisse ja unustasin paanikas fotokalaadija hotelli. Paaritonnine ikaldus.
Tagasijõudmisest kirjutas Ö. Supplies tõepoolest.
Nädal aega kodus ei ole nüüd millegagi üllatanud peale jet lagi. Kruudade-Savisaarte kõrval tundus õnnetuim uudis, et Arvo Pärt peab hakkama easyJetiga lendama.
laupäev, detsember 02, 2006
neljapäev, november 30, 2006
let the good times roll
Pealkiri on tänaõhtusest napakavõitu family-friendly showst, aga hästi laulsid, nii eelmise sajandi keskpaiga õnneliku aja lood puha. Meie saatjad olid eakohaselt elevil, meie mitte nii väga.
Ehk siis nii lihtne see Reno polegi. Esimesel õhtul Eldorado nimelisse kompleksi sisenedes läks kõva kümme minsa, et mänguautomaatide ja laudade rägastikust restoran leida. Ja ma arvasin, et see raamatute müügiks kasutatud endine WalMart oli suur a eks mina eksin muidugi ka Viru keskuses ju ära ja nii suur üks asutus umbes ka on. Teadsin küll, et süsteem siin nii käib, aga kohapeal rabab see ikka, kuidas sa tohid kasiinos igal pool suitsetada, pidevalt tassitakse sulle jooke ette, kui mängid, ilmakuulsad artistid esinevad ja lõpuks pumbatakse väidetavalt ruumidesse lisahapnikku, et kõik ikka kindlasti peast soodapeedid oleks ja Mängiks. Võimalik, et see on kahe otsaga, kuna õhk on siin 1,3 kilsa kõrgusel ehk tõesti õige pisut hõredam aga kindlasti kuivem, mis tegelt tähendab soovitust juua 2x rohkem vett ja 2x vähem alkoholi. Yeah right.
Vähemalt saavad huvilised neis kultuuri positiivsemat osa nautida – tohutut lõunabuffetit koos jookidega 9 dollari eest, mida leevendasime pärast kasiino lasteosakonnas (!) mingi lauahoki moodi asjaga, mille nime ma ei teagi, aga õlg valutab siiani. Ashokiga komistasime ühes automaatide surnuaia otsa (tegelt suvaline nurk, kuhu kola oli kuhjatud), suutmata küll otsustada, kas masendavamad on vilkuvad ja lõugavad mängumasinad või pimedad üksteise kõrvale tõstetud kolakad. Mulle meenutas mingi ulmefilmi väljalülitatud roboteid, kes võivad igal hetkel tulukese käima tõmmata ja hirmsateks tapamasinateks muutuda. Ühel kohtumisel kurtis Californiast siia kolinud mees, et talle oli ka alguses täiesti arusaamatu, kuidas hotelli koosolekut pidama minnes läbid esmalt tohutuid kasiinosaale aga nüüd on ära harjunud - see lihtsalt on nii.
Üleeile hommikul käisime Reno lähedal ühes pisemas asumis kooli külastamas. See oli kah rabav – meid pandi nigu lambaid lava peale istuma, selja taga käimasoleva etenduse dekoratsioonid, lapsed istusid publiku kohtadel. Üsna kindel olin, et tuleb ebamugav tund mõlemale poolele aga tegelt olid nad jumalast huvitatud. Koolist ja haridusest ei rääkinud sõnagi, vaid lõpuks ligi 2h absoluutselt asjalikult ja suure murega USA poliitikatest, Bushist (ma teenisin kõvima aplausi vist kui väljendasin oma rõõmu selle üle, kus olin sel päeval mina ja kus GWB), lähis-idast, Al Jazeerast, eri riikide kuvanditest kellegi silmis jne.
Pärast rääkisin veel kuue-seitsmega eraldi juttu ja mul oli lõpuks neist (unitedstateans nagu üks kutt ameeriklaste asemel ütles) päris kahju lausa, kui kuradi häbi neil on ameeriklane olla praeguse valitsuse pärast, ühel tibil oli Londonis käies just eriti keeruline olnd. Ega enamik neist polnud ka väga palju USAski reisinud, välisriikides käimisest ja õppimisest rääkimata. Nii et pisarsilmi surusid kätt lõpus, kuna mõni ei kuule neist oma elugi jooksul võibolla nii palju eri riikide lugusid. Kool ise oli mõneti väga rikas, selle kandi kõige värvikam niiöelda, kus õpib üle 2400 igat karva noori, aga pole vaeste ega rikaste, vaid keskmisest isegi sutsu kõrgema tasemega. Tänane teine kool oli hoopis teistsugune - neid noori ei huvitanud eriti miski, kuigi olla kõrgema tasemega, valgete tsoonidest jne. Pea kõigil klassist olid aga autod. Ma püsisin üsna nende tasemel, kuna Phili küsimuse peale globaalse soojenemise märkidest Eestis ja Kyoto protost ei osanud ma mitte kottigi vastata. Pean need CO2 hulgad omale vist selgeks tegema. A kummagi kooli tüübid ei teand Skype'i nii et söögu sitta oma tseeookahega.
Kui mu hotellitoa aken lahti käiks, saaks juba 7. korruselt mõnipäev pilvi katsuda, eile pärastlõunal mööda mägesid ligi kahe kilsa kõrgusele Virginia Citysse tiirutades oli veel süngem kui aina pimedamaks läks ja lõpuks teravat lund tormama hakkas. Kohati erkkollased mäeseljad muutusid oksevärvi ja siis valgeks. Aafriklased mängisid lumesõda nagu kutsikad ja uurisid, kus eskimod on. Libeeria proua säilitas väärikuse ning lihtsalt niutsus ja huilgas tükk aega helbeid püüdes.
Kunagi elas selles ülipopis kaevandamisbuumi aja linnakeses Virginia Citys ca 30 000 inimest, nüüd vaid 1500, aga turiste käia 2 milkut. 19. sajandi keskpaiga-lõpu kulla-hõbeda hiilgusest on alles küll vaid sisuliselt üks tänavake, aga VC olla siiski riigi suurim National Historic Landmark. Eks tänava ääres olegi suveniiripoed valdavalt; Sam Clemensi nimeline mees on kah seal sündinud, tema sitapott oli isegi muuseumis väljas, rääkis keegi meie omadest.
Töökohtumine oli ka, sealses penskarite majas kohaliku kogukonnaasutusega Community Chest, kes ei taha end sotsiaaltöötajateks kutsuda. Üks toredamatest asjadest oli neil COW (Classroom-on-Wheels) Bus, mis tähendab, et hallipäine sohvriproua sõidab mööda vaeseid kohti, aitab lastel kooliks valmistuda ning õpetab ka nende peredele... elu. Ehk siis neile, kes elavad kõigest ja üksteisest väga kaugel või on nad lihtsalt väga vaesed.
COW bussi klientidest lapsed ei oska näiteks kriiti käeski hoida või kääre kasutada. Alguses tähendas projekt pikalt vaid bensakulu, keegi ei tundnud huvi. Ega millegi ega kellegi vastu ei tuntud, elati vaikselt oma sitta elu. Nüüdseks on tänu bussile inimesed ka omavahel nii palju suhtlema hakanud, et käivad läbi, on kõiges üksteisele abiks, buss toob linnast peredele vajalikke asju jne.
Tulu teenimiseks käivitab CCI miskit kohvimüüki, ostsin ka siis (majapernaise sõnul autreidžesliku 9 dollari eest) paki nende ube. Kust ma nüüd jahvataja saan? Õieti ma ei joogi ju kohvi Eestis, oeh. Aga Community Chest (mitte segi ajada varem selle nime all tegutsenuga, kes nüüd on United Way või kolmandatega) on üks neist, kellest on loo teinud The Visionaries – Law&Orderi Sam Waterstoni (muidugi vabatahtlikkuse korras) hostitud ja üksjagu auhinnatud saade, mis portreteerib sotsiaalseid muutusi, pühendunud inimesi ja organisatsioone, üritades tõestada, et uudised ja huvipakkuvad lood meedias ei pea ainult negatiivsed olema.
Eile kaotasin siis lõpuks ka oma pika meele ja tolerantsuse kahel kohtumisel, kuna see... peaks ütlema ‚kultuuriline mitmekesisuses’, aga tahaks öelda ‚lõunamaalaste ignorantsus’ (sest nad ise on kohati kõige vähem mõistlikumad nende erinevuste suhtes) keeras vindi üle. Üks naiste ja laste õigustega tegelev mutt lõikas õnneks v kahjuks ise teema läbi, öeldes, et sellest me lihtsalt ei räägi täna, kui zimbabwelane üritas seletada, et inimesed ju otsustavad ise homoks hakata – pärast õues järgnes grupi sees ja saatjatega küll kõva karjumine, millest ja kuidas on õige rääkida ning millest mitte ja kuidas omudega ikka on, sest Raymondi arusaama jagas mingi kõhkluseta veel mitu inimest.
Ja kui järgmisel kohtumisel ühe passiivsetele ja kolmelistele keskkooliõpilastele mõeldud päris asjalikku leadership-programmi tutvustamisel Ahmed väga teravalt tädile ütles, et aastas vaid 40 koolitatavat tähendab suurt ebaõiglust ja valitud eliidi loomist, lõpetasin ma kontrolli kaotades teema sellise sõnavõtuga, et meie saatja Phil palus pärast bussis kõigil kirjutada hommikuks 1000 sõna teemal „What is fair?” ning need minule esitada. Paar inimest vist võttis isegi tõsiselt seda nalja.
Ma pole muidugi ainus - meie Ungari tore ja leebe roheline naisterahvas, kes elas väga tõsiselt üle Coca-Colalt annetuse vastu võtmist, ütles ka eile, et ta ei suuda enam ja tegi pool pakki suitsu ära õhtul.
Tänane ehk programmi kõige viimane kohtumine oli hommikuste mõttetuste kõrval aga väga kena lõpp. Põhja-Nevada Foodbank, kes põhimõtteliselt kogub ja jagab eri programmidega aastas toitu üle 50 000le inimesele. Ja mitte miskitele kodututele nagu näljahädalisi enamasti ette kujutatakse (USAs ca 38 miljonit inimest!), vaid valdavalt on sihtrühmaks alaealised või penskarid, suurem osa käivad mõiste working poor alla. Vabatahtlikke tahab koolidest, firmadest (kes annavad nädalas mitu tundi selliseks tööks vabaks) ja mujalt tulla rohkem kui ära suudetakse kasutada - aastas oli vist üle 1000, tundidesse ja rahasse arvestades teeb see ca 3 täistöökohta.
Nii väga kui ma ka juba koju ei taha, lükkaks seda kolme faking ümberistumisega lendu võimalikult kaugele. Aint Aafrikasse ja kaug-itta sõitjatel on sama palju lennukite vahetamisi ning kogu reisi ehk 26 päeva peale tuleb mul kokku 11 tõusu ja maandumist. Hõk.
Ehk siis nii lihtne see Reno polegi. Esimesel õhtul Eldorado nimelisse kompleksi sisenedes läks kõva kümme minsa, et mänguautomaatide ja laudade rägastikust restoran leida. Ja ma arvasin, et see raamatute müügiks kasutatud endine WalMart oli suur a eks mina eksin muidugi ka Viru keskuses ju ära ja nii suur üks asutus umbes ka on. Teadsin küll, et süsteem siin nii käib, aga kohapeal rabab see ikka, kuidas sa tohid kasiinos igal pool suitsetada, pidevalt tassitakse sulle jooke ette, kui mängid, ilmakuulsad artistid esinevad ja lõpuks pumbatakse väidetavalt ruumidesse lisahapnikku, et kõik ikka kindlasti peast soodapeedid oleks ja Mängiks. Võimalik, et see on kahe otsaga, kuna õhk on siin 1,3 kilsa kõrgusel ehk tõesti õige pisut hõredam aga kindlasti kuivem, mis tegelt tähendab soovitust juua 2x rohkem vett ja 2x vähem alkoholi. Yeah right.Vähemalt saavad huvilised neis kultuuri positiivsemat osa nautida – tohutut lõunabuffetit koos jookidega 9 dollari eest, mida leevendasime pärast kasiino lasteosakonnas (!) mingi lauahoki moodi asjaga, mille nime ma ei teagi, aga õlg valutab siiani. Ashokiga komistasime ühes automaatide surnuaia otsa (tegelt suvaline nurk, kuhu kola oli kuhjatud), suutmata küll otsustada, kas masendavamad on vilkuvad ja lõugavad mängumasinad või pimedad üksteise kõrvale tõstetud kolakad. Mulle meenutas mingi ulmefilmi väljalülitatud roboteid, kes võivad igal hetkel tulukese käima tõmmata ja hirmsateks tapamasinateks muutuda. Ühel kohtumisel kurtis Californiast siia kolinud mees, et talle oli ka alguses täiesti arusaamatu, kuidas hotelli koosolekut pidama minnes läbid esmalt tohutuid kasiinosaale aga nüüd on ära harjunud - see lihtsalt on nii.
Üleeile hommikul käisime Reno lähedal ühes pisemas asumis kooli külastamas. See oli kah rabav – meid pandi nigu lambaid lava peale istuma, selja taga käimasoleva etenduse dekoratsioonid, lapsed istusid publiku kohtadel. Üsna kindel olin, et tuleb ebamugav tund mõlemale poolele aga tegelt olid nad jumalast huvitatud. Koolist ja haridusest ei rääkinud sõnagi, vaid lõpuks ligi 2h absoluutselt asjalikult ja suure murega USA poliitikatest, Bushist (ma teenisin kõvima aplausi vist kui väljendasin oma rõõmu selle üle, kus olin sel päeval mina ja kus GWB), lähis-idast, Al Jazeerast, eri riikide kuvanditest kellegi silmis jne.Pärast rääkisin veel kuue-seitsmega eraldi juttu ja mul oli lõpuks neist (unitedstateans nagu üks kutt ameeriklaste asemel ütles) päris kahju lausa, kui kuradi häbi neil on ameeriklane olla praeguse valitsuse pärast, ühel tibil oli Londonis käies just eriti keeruline olnd. Ega enamik neist polnud ka väga palju USAski reisinud, välisriikides käimisest ja õppimisest rääkimata. Nii et pisarsilmi surusid kätt lõpus, kuna mõni ei kuule neist oma elugi jooksul võibolla nii palju eri riikide lugusid. Kool ise oli mõneti väga rikas, selle kandi kõige värvikam niiöelda, kus õpib üle 2400 igat karva noori, aga pole vaeste ega rikaste, vaid keskmisest isegi sutsu kõrgema tasemega. Tänane teine kool oli hoopis teistsugune - neid noori ei huvitanud eriti miski, kuigi olla kõrgema tasemega, valgete tsoonidest jne. Pea kõigil klassist olid aga autod. Ma püsisin üsna nende tasemel, kuna Phili küsimuse peale globaalse soojenemise märkidest Eestis ja Kyoto protost ei osanud ma mitte kottigi vastata. Pean need CO2 hulgad omale vist selgeks tegema. A kummagi kooli tüübid ei teand Skype'i nii et söögu sitta oma tseeookahega.
Kui mu hotellitoa aken lahti käiks, saaks juba 7. korruselt mõnipäev pilvi katsuda, eile pärastlõunal mööda mägesid ligi kahe kilsa kõrgusele Virginia Citysse tiirutades oli veel süngem kui aina pimedamaks läks ja lõpuks teravat lund tormama hakkas. Kohati erkkollased mäeseljad muutusid oksevärvi ja siis valgeks. Aafriklased mängisid lumesõda nagu kutsikad ja uurisid, kus eskimod on. Libeeria proua säilitas väärikuse ning lihtsalt niutsus ja huilgas tükk aega helbeid püüdes.
Kunagi elas selles ülipopis kaevandamisbuumi aja linnakeses Virginia Citys ca 30 000 inimest, nüüd vaid 1500, aga turiste käia 2 milkut. 19. sajandi keskpaiga-lõpu kulla-hõbeda hiilgusest on alles küll vaid sisuliselt üks tänavake, aga VC olla siiski riigi suurim National Historic Landmark. Eks tänava ääres olegi suveniiripoed valdavalt; Sam Clemensi nimeline mees on kah seal sündinud, tema sitapott oli isegi muuseumis väljas, rääkis keegi meie omadest.
Töökohtumine oli ka, sealses penskarite majas kohaliku kogukonnaasutusega Community Chest, kes ei taha end sotsiaaltöötajateks kutsuda. Üks toredamatest asjadest oli neil COW (Classroom-on-Wheels) Bus, mis tähendab, et hallipäine sohvriproua sõidab mööda vaeseid kohti, aitab lastel kooliks valmistuda ning õpetab ka nende peredele... elu. Ehk siis neile, kes elavad kõigest ja üksteisest väga kaugel või on nad lihtsalt väga vaesed.
COW bussi klientidest lapsed ei oska näiteks kriiti käeski hoida või kääre kasutada. Alguses tähendas projekt pikalt vaid bensakulu, keegi ei tundnud huvi. Ega millegi ega kellegi vastu ei tuntud, elati vaikselt oma sitta elu. Nüüdseks on tänu bussile inimesed ka omavahel nii palju suhtlema hakanud, et käivad läbi, on kõiges üksteisele abiks, buss toob linnast peredele vajalikke asju jne.
Tulu teenimiseks käivitab CCI miskit kohvimüüki, ostsin ka siis (majapernaise sõnul autreidžesliku 9 dollari eest) paki nende ube. Kust ma nüüd jahvataja saan? Õieti ma ei joogi ju kohvi Eestis, oeh. Aga Community Chest (mitte segi ajada varem selle nime all tegutsenuga, kes nüüd on United Way või kolmandatega) on üks neist, kellest on loo teinud The Visionaries – Law&Orderi Sam Waterstoni (muidugi vabatahtlikkuse korras) hostitud ja üksjagu auhinnatud saade, mis portreteerib sotsiaalseid muutusi, pühendunud inimesi ja organisatsioone, üritades tõestada, et uudised ja huvipakkuvad lood meedias ei pea ainult negatiivsed olema.
Eile kaotasin siis lõpuks ka oma pika meele ja tolerantsuse kahel kohtumisel, kuna see... peaks ütlema ‚kultuuriline mitmekesisuses’, aga tahaks öelda ‚lõunamaalaste ignorantsus’ (sest nad ise on kohati kõige vähem mõistlikumad nende erinevuste suhtes) keeras vindi üle. Üks naiste ja laste õigustega tegelev mutt lõikas õnneks v kahjuks ise teema läbi, öeldes, et sellest me lihtsalt ei räägi täna, kui zimbabwelane üritas seletada, et inimesed ju otsustavad ise homoks hakata – pärast õues järgnes grupi sees ja saatjatega küll kõva karjumine, millest ja kuidas on õige rääkida ning millest mitte ja kuidas omudega ikka on, sest Raymondi arusaama jagas mingi kõhkluseta veel mitu inimest.
Ja kui järgmisel kohtumisel ühe passiivsetele ja kolmelistele keskkooliõpilastele mõeldud päris asjalikku leadership-programmi tutvustamisel Ahmed väga teravalt tädile ütles, et aastas vaid 40 koolitatavat tähendab suurt ebaõiglust ja valitud eliidi loomist, lõpetasin ma kontrolli kaotades teema sellise sõnavõtuga, et meie saatja Phil palus pärast bussis kõigil kirjutada hommikuks 1000 sõna teemal „What is fair?” ning need minule esitada. Paar inimest vist võttis isegi tõsiselt seda nalja.
Ma pole muidugi ainus - meie Ungari tore ja leebe roheline naisterahvas, kes elas väga tõsiselt üle Coca-Colalt annetuse vastu võtmist, ütles ka eile, et ta ei suuda enam ja tegi pool pakki suitsu ära õhtul.
Tänane ehk programmi kõige viimane kohtumine oli hommikuste mõttetuste kõrval aga väga kena lõpp. Põhja-Nevada Foodbank, kes põhimõtteliselt kogub ja jagab eri programmidega aastas toitu üle 50 000le inimesele. Ja mitte miskitele kodututele nagu näljahädalisi enamasti ette kujutatakse (USAs ca 38 miljonit inimest!), vaid valdavalt on sihtrühmaks alaealised või penskarid, suurem osa käivad mõiste working poor alla. Vabatahtlikke tahab koolidest, firmadest (kes annavad nädalas mitu tundi selliseks tööks vabaks) ja mujalt tulla rohkem kui ära suudetakse kasutada - aastas oli vist üle 1000, tundidesse ja rahasse arvestades teeb see ca 3 täistöökohta.Nii väga kui ma ka juba koju ei taha, lükkaks seda kolme faking ümberistumisega lendu võimalikult kaugele. Aint Aafrikasse ja kaug-itta sõitjatel on sama palju lennukite vahetamisi ning kogu reisi ehk 26 päeva peale tuleb mul kokku 11 tõusu ja maandumist. Hõk.
esmaspäev, november 27, 2006
nope, not star
All the way to Reno tähendas üheksat tundi logistikat ning veel kahetunnist vööndivahetust. Kutsuvad end The Biggest Little City in the World. Võibolla ma neljapäeval siit (ja USAst) lahkudes saan aru, mida see tähendab. Strip'i ei paista, aga pidada olema nagu Las Vegas, kuigi mitu korda pisem. Hotellitoas puudus igasugune õhk, aknad ei käi lahti, vähemalt sai vendiga olukorra pisut inimlikumaks, nagunii tunnevad pärast lennukeid kõik mu limaskestad end nagu ümber linna laiuv mägine kõrb. Nevada ikkagi. Õhtul pidi lund hakkama sadama. Mai usu, et isegi Tahoe järve ääres praegusel ajal ilus on ja sinna meid ei viida vist kah.
Tänavapilt on kulunud ja tolmune, päevasel ajal vilguvad kasiinode tuled eriti õnnetult (lennujaamas algasid mänguautomaadid nii meeter pärast turvakontrolli) ja nurga tagant leitud keldripoe kuidagi nii kalamajalik müüjaeit naeratas mulle esimest korda, kui teda mingi koduse tungi ajel prooviks vene keeles kõnetasin. Ahjaa, lisaks kämblimisele olla prostitutsioon siinkandis legaliseeritud umbes ainsa USA osariigina, Renos endas vist siiski mitte.
Saite aru juba küll - ma tahan koju. Või merele.
Tänavapilt on kulunud ja tolmune, päevasel ajal vilguvad kasiinode tuled eriti õnnetult (lennujaamas algasid mänguautomaadid nii meeter pärast turvakontrolli) ja nurga tagant leitud keldripoe kuidagi nii kalamajalik müüjaeit naeratas mulle esimest korda, kui teda mingi koduse tungi ajel prooviks vene keeles kõnetasin. Ahjaa, lisaks kämblimisele olla prostitutsioon siinkandis legaliseeritud umbes ainsa USA osariigina, Renos endas vist siiski mitte.
Saite aru juba küll - ma tahan koju. Või merele.
pühapäev, november 26, 2006
black and blue friday
Oh see tänupüha oli enamvähem nagu suguvõsa üritus, mitte et ma enda omadel aastaid enam käinud oleks, aga Nõmmel käimine hoiab ikka käe pulsil. Eredaim-ehmatavaim hetk oli see, kui mu kõrval istunud mutt ümber pöörates ja mul käest haarates Nanny Fine'i häälega kraaksatas – kas minu sugulaste seas ka ikka hulle on? Armas. Juhe läks kokku hetkel, kui mingist Tomkatist rääkima hakati - selgus, et ka 50-70 aastaste seas on seltskonnateemaks Cruise ja Holmes. Üldine hoiak oli, et Katie on loll ega sobi Tomile. Poliitikast ei räägitud muide sõnakestki, äkki olidki vabariiklased...
Muidu oli kaks umbes minuealist perelast, ühe õpetajast naine ning ülejäänud olid naabrid ja sõbrad, kokku 11 inimest (+ kaks koera). Mees briti päritolu, mis tähendas, et tal oli pärast 20 aastat USAs siiski veidi lummavat aktsenti järel ning pooled toidud olid ka sealt saarelt ehk Yorkshire puding, lisaks kalkunile rostbiif, lisaks kõrvitsapirukale Apple Crumb jne – mulle sobis. Üks 84aastane taat oli seltskonnas samuti britt, Indias sõduriperes sündinud. Kuus tundi kulus kokku ära, hotelli jõudes ei olnud väga pahagi enam olla. Enne tiirutasime natuke pereisa ja tütrega naabruskonnas jõulukaunistusi otsides. Paraku oli üsna vähe veel torakaid väljas, aga ühe leitu puhul ei olnud ma enam kindel, kes ma olen – absoluutselt KÕIK selles aias asuvad asjad, puud, seinad jne olid puna-sini-valgevärviliste lampidega üle veetud, maeiteamis materjalist muruplatsile põdrapered ja jõuluvanad meisterdatud, muidugi kõik valgustatud. Tõsiselt hirmutav. Elektriarve küllap kah. Mõnes piirkonnas on jõulukaunistused lausa kohustuslikud ja kahte samasugust väljapanekut ei tohi kasutada järgnevatel aastatel, muidugi antakse ka auhindu välja.
Hotelli naastes ei leidnud veel teisi semusid, nii et sammusin uimasena joonelt kinno ja vedrutasin The Queeni sellele briti-ameerika õhtule kohaselt veel otsa. Helen Mirren oli võluv, kogu kompott mitte niiväga.
Eile veeti meid üle jõe Illinoisi poole Cahokia Mound’i – tohutu ala, kus enam kui tuhande aasta eest tundmatud tüübid 120 väikest ja suuremat mäekest kokku kandsid ja tükk aega päris asjalikult elasid. Keegi ei tea, kust nad tulid või kuhu 4-500 aasta pärast kadusid. Mississippilasteks kutsutakse ka neid, sarnaseid tegelasi mujalgi olnud. Mulle meenutasid need "salapärased ja eelajaloolised" künkad Eestiski kõvasti olevaid linnamägesid ja väga suurt põnevust polnud. Sealne suurim mound on küll läänepoolkera suurim muldeehitis, püramiidid siin-seal olla vaid pirakamad. Paraku on vaid mõned kümned aastad seda ala kaitstud, enne künti rahulikult põldu. Väljakaevamisi kah enam ei tehta, mis rohkem tarkust tooks, kuna osadest küngastest leiti konte ja natiivid leidsid, et haudu ei maksaks äkki torkida.
Ilmselt kalendrina töötanud Woodhenge’iks kutsutav suur ring (kivide asemel siis puud) polnud ka täiuslik 48 roikaga, kuna ühes sektoris olid juba miskid kasvuhooned või mustlaste treilerid vms. Kogu see East-St Louis on üldse abs erinev, esimese asjana näed suurt prügimäge, muidu tööstus, vaene ja kole piirkond. Nihukest asja nagu jõevaade pole isegi lääne ehk Missouri pool Old Blue’d kinnisvaraturul olemaski, tundus. Ise ei viitsinud sinna minnagi lõpuks, nii et kaarest on vaid sealt muinaskülast kauge siluett – ca 2x kõrgem kui vabaduseleedi, muide.
Reedeõhtut me ei meenuta keegi, hotell ilmselt avastab augu Ashoki toa seinas küll üsna peatselt. Ärge küsige. Üks episood siiski reedeõhtule eelnenud söögikohast kusagil veidi kaugemal, milleks seekord sai welsh pub. Ma ei osand ettegi kujutada, et selline nähtus olemas on. Ashok ütles, et on muidugi – Walesis. Bushmillsi promotsioonitibid olid kenad, aga miks nad pidid viskit tasuta jagama? Golfipalle ja t-särke kah, oeh.
Lõunal lõpuks ärgates kõmpisime läbi pargi loomaaeda. Otseteed ei taibanud võtta, nii et käisime justku Alice’id ringi, igast järgmisest põõsastikust läbi trügides avanes uus maailm – uisuväli (väljas oli t-särgiilm taas), tiik kalameestega, tenniseväljakud, golfimängijad... tund aega matkasime mingi unise eksituse tõttu.
Loomaaed pold siiski see, mida ma maailmatasemeks kutsuks, ehkki nii reklaamitakse. Aga müstiline hulk elajaid oli küll koos ja nii hästi läbi mõeldud, et igast elevantidest, geparditest, ninasarvikutest jne olid külastajad vaid paari meetri kaugusel ja mingeid trelle polnud vahel. Gorillasid ja teisi suuri affe võinuks lihtsalt tunde vaadata. Kuna midagi targemat suurt pole, siis mõned pildid loomadest. Üks karvutu aff seal teisel pildil situb parasjagu omale pihku, hetke pärast sööb selle ära, aga nii labane ma ometi pole, et sellest pilti teinuks!
Õhtul läksime Bobbyt vaatama (ei ole Adam Sandleri komöödia kahtlasele nimele vaatamata, vaid Kennedy viimasest päevast). Saal nuttis lahinal, ilmselt paras osa neist mäletas seda päeva 68. aastal veel üsna selgelt ja tunneb toonaseid probleeme tänagi. Iseenesest võinuks see meie programmi ametlik osa täiesti olla. Filmis ei tund ma Sharon Stone’i ära!
Hommikul pool kuus minema siit. Vaatame, kuidas aasta üks tihedamaid reisipäevi homme siis päriselt välja näeb, eriti Chicago lennujaamas. Lehed torisesid täna kõvasti Black Friday ostuhulluse üle - kusagil Utahis oli 15 000 inimest ühte poodi hullunud pühvlikarjana rünnanud, kui õigesti mäletan.
Hakkasin juba hotelliga harjuma lõpuks (Chase is the place, nagu kunagi öeldi, kui see kandi kõige nooblim oli), kuigi ma suutsin oma külmikus jäämasina tööle panna, aga mitte välja lülitada. Omikuks ilmselt köök täis jääd. Aga lobbys on teist õhtut elav muusika, täna klaver (tädil paks telefoniraamat perse all, et klahvideni ulatuks) ja kontrabass; ühes baaris oli täitsa nitšekas pidu eile, täna seal kah bänd. Samuti sain ma täna õhtul alles teada, kuhu mu nõud ja viimaseks kohvikann kadusid ja mistõttu ma täna neid enam sissegi ei lasknud – isaurad panevad kasvõi ühe lusika pärast nõudepesumasina tööle a kus ma siis sinna taipasin vaadata, tuterdasin aga Starbucksi taas.
PS Larry Kingis on siinne tantsud tähtedega, jumala eest. Poldki A.C. Slaterit kümme aastat näinud. Ja Larry tantsis lõpuks ise jutlustajapoja järgi cha-chat, kuna ei saa shows osalevale Jerry Springerile ometi alla jääda. Sai siiski hullemaks minna, King jätkus ooperipoistebändiga Il Divo. Pean vist end magama sundima, see on juba liig isegi Ameerika kohta.
Muidu oli kaks umbes minuealist perelast, ühe õpetajast naine ning ülejäänud olid naabrid ja sõbrad, kokku 11 inimest (+ kaks koera). Mees briti päritolu, mis tähendas, et tal oli pärast 20 aastat USAs siiski veidi lummavat aktsenti järel ning pooled toidud olid ka sealt saarelt ehk Yorkshire puding, lisaks kalkunile rostbiif, lisaks kõrvitsapirukale Apple Crumb jne – mulle sobis. Üks 84aastane taat oli seltskonnas samuti britt, Indias sõduriperes sündinud. Kuus tundi kulus kokku ära, hotelli jõudes ei olnud väga pahagi enam olla. Enne tiirutasime natuke pereisa ja tütrega naabruskonnas jõulukaunistusi otsides. Paraku oli üsna vähe veel torakaid väljas, aga ühe leitu puhul ei olnud ma enam kindel, kes ma olen – absoluutselt KÕIK selles aias asuvad asjad, puud, seinad jne olid puna-sini-valgevärviliste lampidega üle veetud, maeiteamis materjalist muruplatsile põdrapered ja jõuluvanad meisterdatud, muidugi kõik valgustatud. Tõsiselt hirmutav. Elektriarve küllap kah. Mõnes piirkonnas on jõulukaunistused lausa kohustuslikud ja kahte samasugust väljapanekut ei tohi kasutada järgnevatel aastatel, muidugi antakse ka auhindu välja.
Hotelli naastes ei leidnud veel teisi semusid, nii et sammusin uimasena joonelt kinno ja vedrutasin The Queeni sellele briti-ameerika õhtule kohaselt veel otsa. Helen Mirren oli võluv, kogu kompott mitte niiväga.
Eile veeti meid üle jõe Illinoisi poole Cahokia Mound’i – tohutu ala, kus enam kui tuhande aasta eest tundmatud tüübid 120 väikest ja suuremat mäekest kokku kandsid ja tükk aega päris asjalikult elasid. Keegi ei tea, kust nad tulid või kuhu 4-500 aasta pärast kadusid. Mississippilasteks kutsutakse ka neid, sarnaseid tegelasi mujalgi olnud. Mulle meenutasid need "salapärased ja eelajaloolised" künkad Eestiski kõvasti olevaid linnamägesid ja väga suurt põnevust polnud. Sealne suurim mound on küll läänepoolkera suurim muldeehitis, püramiidid siin-seal olla vaid pirakamad. Paraku on vaid mõned kümned aastad seda ala kaitstud, enne künti rahulikult põldu. Väljakaevamisi kah enam ei tehta, mis rohkem tarkust tooks, kuna osadest küngastest leiti konte ja natiivid leidsid, et haudu ei maksaks äkki torkida.
Ilmselt kalendrina töötanud Woodhenge’iks kutsutav suur ring (kivide asemel siis puud) polnud ka täiuslik 48 roikaga, kuna ühes sektoris olid juba miskid kasvuhooned või mustlaste treilerid vms. Kogu see East-St Louis on üldse abs erinev, esimese asjana näed suurt prügimäge, muidu tööstus, vaene ja kole piirkond. Nihukest asja nagu jõevaade pole isegi lääne ehk Missouri pool Old Blue’d kinnisvaraturul olemaski, tundus. Ise ei viitsinud sinna minnagi lõpuks, nii et kaarest on vaid sealt muinaskülast kauge siluett – ca 2x kõrgem kui vabaduseleedi, muide.
Reedeõhtut me ei meenuta keegi, hotell ilmselt avastab augu Ashoki toa seinas küll üsna peatselt. Ärge küsige. Üks episood siiski reedeõhtule eelnenud söögikohast kusagil veidi kaugemal, milleks seekord sai welsh pub. Ma ei osand ettegi kujutada, et selline nähtus olemas on. Ashok ütles, et on muidugi – Walesis. Bushmillsi promotsioonitibid olid kenad, aga miks nad pidid viskit tasuta jagama? Golfipalle ja t-särke kah, oeh.
Lõunal lõpuks ärgates kõmpisime läbi pargi loomaaeda. Otseteed ei taibanud võtta, nii et käisime justku Alice’id ringi, igast järgmisest põõsastikust läbi trügides avanes uus maailm – uisuväli (väljas oli t-särgiilm taas), tiik kalameestega, tenniseväljakud, golfimängijad... tund aega matkasime mingi unise eksituse tõttu.
Loomaaed pold siiski see, mida ma maailmatasemeks kutsuks, ehkki nii reklaamitakse. Aga müstiline hulk elajaid oli küll koos ja nii hästi läbi mõeldud, et igast elevantidest, geparditest, ninasarvikutest jne olid külastajad vaid paari meetri kaugusel ja mingeid trelle polnud vahel. Gorillasid ja teisi suuri affe võinuks lihtsalt tunde vaadata. Kuna midagi targemat suurt pole, siis mõned pildid loomadest. Üks karvutu aff seal teisel pildil situb parasjagu omale pihku, hetke pärast sööb selle ära, aga nii labane ma ometi pole, et sellest pilti teinuks!
Õhtul läksime Bobbyt vaatama (ei ole Adam Sandleri komöödia kahtlasele nimele vaatamata, vaid Kennedy viimasest päevast). Saal nuttis lahinal, ilmselt paras osa neist mäletas seda päeva 68. aastal veel üsna selgelt ja tunneb toonaseid probleeme tänagi. Iseenesest võinuks see meie programmi ametlik osa täiesti olla. Filmis ei tund ma Sharon Stone’i ära!
Hommikul pool kuus minema siit. Vaatame, kuidas aasta üks tihedamaid reisipäevi homme siis päriselt välja näeb, eriti Chicago lennujaamas. Lehed torisesid täna kõvasti Black Friday ostuhulluse üle - kusagil Utahis oli 15 000 inimest ühte poodi hullunud pühvlikarjana rünnanud, kui õigesti mäletan.
Hakkasin juba hotelliga harjuma lõpuks (Chase is the place, nagu kunagi öeldi, kui see kandi kõige nooblim oli), kuigi ma suutsin oma külmikus jäämasina tööle panna, aga mitte välja lülitada. Omikuks ilmselt köök täis jääd. Aga lobbys on teist õhtut elav muusika, täna klaver (tädil paks telefoniraamat perse all, et klahvideni ulatuks) ja kontrabass; ühes baaris oli täitsa nitšekas pidu eile, täna seal kah bänd. Samuti sain ma täna õhtul alles teada, kuhu mu nõud ja viimaseks kohvikann kadusid ja mistõttu ma täna neid enam sissegi ei lasknud – isaurad panevad kasvõi ühe lusika pärast nõudepesumasina tööle a kus ma siis sinna taipasin vaadata, tuterdasin aga Starbucksi taas.
PS Larry Kingis on siinne tantsud tähtedega, jumala eest. Poldki A.C. Slaterit kümme aastat näinud. Ja Larry tantsis lõpuks ise jutlustajapoja järgi cha-chat, kuna ei saa shows osalevale Jerry Springerile ometi alla jääda. Sai siiski hullemaks minna, King jätkus ooperipoistebändiga Il Divo. Pean vist end magama sundima, see on juba liig isegi Ameerika kohta.
neljapäev, november 23, 2006
city of shoes, blues and booze
Nüüd siis St Louis, Missouri, mis olla uus USA mõrvapealinn. Lennujaam ehmatas hoopis kunstinähtusega, mille nime ma ei tea, aga slovaki kutt pakkus sotsialistlikku realismi, kus vaid viisnurgad on siin teist värvi. Lennundusest siis kõik seinad maalinguid täis, kus mulle igal sammul Gagarin viirastus, kes osutus siiski Charles Lindberghiks, enamasti, kuna St Louisel on lennundusajaloos ju mitu värvikat peatükki. Ahjaa, siin on ka Anheuser-Buschi peakontor ehk suurim Budweiseri tehas.
Hotelliaknast paistab enam kui viie ruutkilsa suurune nüüdne Forest park, kus 1904. aastal peeti maailmanäitust (kaose huvides toimus samal aastal siin ka USA esimene olümpia, vaid 12 riigi osalejatega), kus esitleti ilmarahvale jubedusi nagu jäätisetorbik, hamburger, hot dog, pähklivõi, jäätee ja veel üht-teist. Linnas on väidetavalt maailma esimene 10korruseline! pilvelõhkuja, linna põhiliseks vaatamisväärsuseks on üks sang, mida kutsutakse Gateway Arch – värav läände, nende karavanide ajast, teate küll.
Hotell on üks suur verine põrgu – pildil olev torn on osa kompleksist. Noh, nende mõistes luksus ise, aga kogu see kuld on üliväsitav – majja mahub kino, spaa, neli söögikohta, konverentsisaal, suur bassein – kõik by the book, aga mitte päris minu book. Ja mu toa (suurem mu Kalamaja korterist, eksisin kaks korda ära alguses) all käib kusagil remont koos kõigi heliefektidega. Mis on mõneti hea, kuna millegipärast pole siin hommikusöök hinna sees ja kui läksin omikul esiletist apteegi asukohta küsima, arvas tibi esmalt kuidagi kõla järgi, et ma olen neile juba korduvalt kurje kõnesid teinud room 325 ja pakkus hotelli poolt einet. Ma võpatasin, et 325 elaniku ehk meie oma Ashokiga on midagi juhtunud ja tunnistasin näljale vaatamata üles, et ma pole britt aga lisasin innukalt, et mu tuppa kostab ka kolkimine! Munale paraku ei jõudnud, sest lähtusin lühiajalisemast vajadusest hingata ning jalutasin apteeki otsides mööda viiest haiglast. Mitte marlitki ei leind, lihtsalt pole apteeke haiglate juures. Ja eks ma ise ka idikas - võinuks kohe ju nurga taha olevasse hubasesse Straub’sikrõusserisse minna, kuna nii lihtsad ravumid vedelevad ameerikas ju toidupoes. A leiad sa neistki midagi üles tegelt. Lõunapausil alles sain torud tööle ning nuuskasin rahulikult ülejäänud aja hotellis, skippides mitu õhtust kohtumist (no need olid ka taas kirikus, aga üle jõe, kus on juba Illinois' osariik).
Enne pimenemist ajasin end välja et reisitšekke rahaks teha. Kolmandas pangas õnnestus alles. Tagasiteel nägin kokku umbes kümmet inimest, kes miskipärast veel kalkunit ei töödelnud kodus, võtsin Starbucksist latte grandiosa ja istusin veerand tundi disainipoe ees ühte purskkaevu vahtides. Idüll on siin west endis, kuigi ühel pool laiub haiglate kvartal ja teisal kirikute oma. Selline segregatsioon võib isegi praktiline olla naabrite huvides, aga nt neegritele ei näita kinnisvaramaaklerid siin tänaseni kõiki saadaolevaid pindu, vaid mõnel juhul ikka vaid neis kandeis, kus aint mustad elavad või nad heaks on kiidetud, ehkki selline tsoonimine on juba mitukend aastat ebaseaduslik. Värdjad. Muide, lähtuvalt mustade tuntavast osakaalust kurjategijate seas kaotavad just tumedamates osariikides paharetid eluks ajaks valimisõiguse. Kus osariigis musti vähem, lubavad kohalikud seadused sobivalt pärast karistuse kandmist jälle valimas käia. Karm värk nende valimistega neil siin, oleks nagu privileeg, kuigi ega keegi käi ju nagunii.
Õhtul tegi Ungari Eszter oma toas (põhjalikud köögid on siin) guljašši, kogu oma 10se kamba (teine osa grupist läks Ohiosse pühabani) mahutasime ühte tuppa ära ja päris lõbus oli. All möllas aga meeletu rahvamass, autod voorisid pidevalt edasi-tagasi, mustad valet-poisid jooksid end jacksoniks, käisime aint selle tralli vaatamise pärast Ashokiga mitu korda suitsu tegemas all. Lõpuks avastasin väikse sildi, mis ütles, et singles night. Enamik lahkus küll ka üksi ja mu arust istusid väga vähesed hotelli ees kainelt rooli.
Tänane hommik oli eilasest pärastlõunast veel ilusam. Lihtsalt mitte ühtegi inimest, v.a Starbucksi ümber, mis oli poole kuuest lahti juba ja kus kõik soovisid häid pühi. Kohvipoe eest sain värske NY Timesi ja rohkemat ma ei oodanudki. Alllinnas algas 8:30 suur paraad aga ma ei tea täpselt, kus metroopeatus on ning väljas suht külm ka ja NBC toimetab seda ülevust nigunii mu kahest telekast otse tuppa. Ahjaa, täispuhutavad koletised tuleks ära keelata! NYl läheb vist paremini, täna lubati nii sitta ilma, et Macy'se paraadile plaanitud 13 supersized balluuni ei tõusegi äkki õhku.
Kalkunipäevale lähen lõunast juba meie välismini onuga kahekesi ühele tohtriperele külla, kogu grupp läheb kusagile kahekaupa. Kui elus olen pärast, kirjutab. Homme peaks meil olema veel üsna põnev programm ja laubal, kui tervis kannatab, õnnestub ehk Mississippi (spellige palun nüüd kõik seda kõva häälega) ära näha. Homme algavad ka mõnel pool vist poolest ööst juba aasta suuremad allahindlused. eBay reklaam ütleb vastukaaluks mõistagi 'stay in bed': "Take back the morning after Thanksgiving. Heck, take back the whole day. Whatever it is, you can get it on eBay - even a little much needed sleep."
Hotelliaknast paistab enam kui viie ruutkilsa suurune nüüdne Forest park, kus 1904. aastal peeti maailmanäitust (kaose huvides toimus samal aastal siin ka USA esimene olümpia, vaid 12 riigi osalejatega), kus esitleti ilmarahvale jubedusi nagu jäätisetorbik, hamburger, hot dog, pähklivõi, jäätee ja veel üht-teist. Linnas on väidetavalt maailma esimene 10korruseline! pilvelõhkuja, linna põhiliseks vaatamisväärsuseks on üks sang, mida kutsutakse Gateway Arch – värav läände, nende karavanide ajast, teate küll.
Hotell on üks suur verine põrgu – pildil olev torn on osa kompleksist. Noh, nende mõistes luksus ise, aga kogu see kuld on üliväsitav – majja mahub kino, spaa, neli söögikohta, konverentsisaal, suur bassein – kõik by the book, aga mitte päris minu book. Ja mu toa (suurem mu Kalamaja korterist, eksisin kaks korda ära alguses) all käib kusagil remont koos kõigi heliefektidega. Mis on mõneti hea, kuna millegipärast pole siin hommikusöök hinna sees ja kui läksin omikul esiletist apteegi asukohta küsima, arvas tibi esmalt kuidagi kõla järgi, et ma olen neile juba korduvalt kurje kõnesid teinud room 325 ja pakkus hotelli poolt einet. Ma võpatasin, et 325 elaniku ehk meie oma Ashokiga on midagi juhtunud ja tunnistasin näljale vaatamata üles, et ma pole britt aga lisasin innukalt, et mu tuppa kostab ka kolkimine! Munale paraku ei jõudnud, sest lähtusin lühiajalisemast vajadusest hingata ning jalutasin apteeki otsides mööda viiest haiglast. Mitte marlitki ei leind, lihtsalt pole apteeke haiglate juures. Ja eks ma ise ka idikas - võinuks kohe ju nurga taha olevasse hubasesse Straub’sikrõusserisse minna, kuna nii lihtsad ravumid vedelevad ameerikas ju toidupoes. A leiad sa neistki midagi üles tegelt. Lõunapausil alles sain torud tööle ning nuuskasin rahulikult ülejäänud aja hotellis, skippides mitu õhtust kohtumist (no need olid ka taas kirikus, aga üle jõe, kus on juba Illinois' osariik).
Enne pimenemist ajasin end välja et reisitšekke rahaks teha. Kolmandas pangas õnnestus alles. Tagasiteel nägin kokku umbes kümmet inimest, kes miskipärast veel kalkunit ei töödelnud kodus, võtsin Starbucksist latte grandiosa ja istusin veerand tundi disainipoe ees ühte purskkaevu vahtides. Idüll on siin west endis, kuigi ühel pool laiub haiglate kvartal ja teisal kirikute oma. Selline segregatsioon võib isegi praktiline olla naabrite huvides, aga nt neegritele ei näita kinnisvaramaaklerid siin tänaseni kõiki saadaolevaid pindu, vaid mõnel juhul ikka vaid neis kandeis, kus aint mustad elavad või nad heaks on kiidetud, ehkki selline tsoonimine on juba mitukend aastat ebaseaduslik. Värdjad. Muide, lähtuvalt mustade tuntavast osakaalust kurjategijate seas kaotavad just tumedamates osariikides paharetid eluks ajaks valimisõiguse. Kus osariigis musti vähem, lubavad kohalikud seadused sobivalt pärast karistuse kandmist jälle valimas käia. Karm värk nende valimistega neil siin, oleks nagu privileeg, kuigi ega keegi käi ju nagunii.
Õhtul tegi Ungari Eszter oma toas (põhjalikud köögid on siin) guljašši, kogu oma 10se kamba (teine osa grupist läks Ohiosse pühabani) mahutasime ühte tuppa ära ja päris lõbus oli. All möllas aga meeletu rahvamass, autod voorisid pidevalt edasi-tagasi, mustad valet-poisid jooksid end jacksoniks, käisime aint selle tralli vaatamise pärast Ashokiga mitu korda suitsu tegemas all. Lõpuks avastasin väikse sildi, mis ütles, et singles night. Enamik lahkus küll ka üksi ja mu arust istusid väga vähesed hotelli ees kainelt rooli.Tänane hommik oli eilasest pärastlõunast veel ilusam. Lihtsalt mitte ühtegi inimest, v.a Starbucksi ümber, mis oli poole kuuest lahti juba ja kus kõik soovisid häid pühi. Kohvipoe eest sain värske NY Timesi ja rohkemat ma ei oodanudki. Alllinnas algas 8:30 suur paraad aga ma ei tea täpselt, kus metroopeatus on ning väljas suht külm ka ja NBC toimetab seda ülevust nigunii mu kahest telekast otse tuppa. Ahjaa, täispuhutavad koletised tuleks ära keelata! NYl läheb vist paremini, täna lubati nii sitta ilma, et Macy'se paraadile plaanitud 13 supersized balluuni ei tõusegi äkki õhku.
Kalkunipäevale lähen lõunast juba meie välismini onuga kahekesi ühele tohtriperele külla, kogu grupp läheb kusagile kahekaupa. Kui elus olen pärast, kirjutab. Homme peaks meil olema veel üsna põnev programm ja laubal, kui tervis kannatab, õnnestub ehk Mississippi (spellige palun nüüd kõik seda kõva häälega) ära näha. Homme algavad ka mõnel pool vist poolest ööst juba aasta suuremad allahindlused. eBay reklaam ütleb vastukaaluks mõistagi 'stay in bed': "Take back the morning after Thanksgiving. Heck, take back the whole day. Whatever it is, you can get it on eBay - even a little much needed sleep."
far side
Eile lennukis nutnuks, kui kabiinirõhk lubanuks, USA Todays (mis mulle väga ei meeldi, aga nüüd juba teist hotelli järjest topitakse just see ukse alt sisse) ilmus üsna haruldane asi - lugu Gary Larsoniga, kes on umbes sama tagasihoidlik kui Bill Watterson, aga looduskaitse huvides lubas üle aastate nüüd kalendri välja anda, pilte pole ta üle 10 aasta enam teinud. Olgu see loomakaitse, aga no lugu ise!
...if asked by a total stranger at a bus stop to donate a kidney, might find himself saying, “Well, I was kind of using it. But sure, I guess, if you need one that badly …”
Ma kardan, et oma Seattle'i vahemaandumisel järgm nd ma teda siiski ei kohta, nagu ka eile Chicagos ei näinud ühtegi... Chicago staari.
Viimasel õhtul Raleigh's oli aga coolest üritus ever vist - käisime ühel kogukonnakogunemisel, milliseid ma olen ehk ainult Gilmore Girls'is näinud. Selline Citizen Advisory Council kogunevat igas mingi suurusega piirkonnas umbes korra kuus ja arutab oma probleeme. Paraku olime vaid tunnikese, kuna osa grupist lendas varaomikul Ohio poole. Õnneks oli kohalikke õige pisut rohkem kui meid.
Alguses oli lühike ettekanne kelleltki parkide korraldusasutusest, kes haldab godziljonit em... rekreatsiooniala, siis linnavalitsuse community-misiganes ametnikult, kes oli latiinotaat ja ma ei saanud sõnakestki ta jutust aru. Põhiaja võttis politseinik, kes rääkis kuritegude statistikast, lubas endale lahkelt igal hetkel helistada ja julgustas mitte end lollisti tundma, kui midagi valesti kahtlustatakse.
Ja siis arutati. Kuidas tagada turvalisus tänupühadel, kui pool rahvast linnast välja sõidab, mida saab ära teha politsei, mida kodanikud ise. Üksteisele anti nõu, milliseid lukke kuuridel kasutada, kuidas velo ja muruniitja eraldi seina külge aheldada, kui kõrge peaks olema aed, mõnele soovitati lihtsalt "saa üle", mõne probleemi üle arutleti väga pikalt ja keegi ei käratanud "läheme edasi ometi päevakorraga" nagu mul ühistu koosolekul, mida ma ei söanda üle 2-3 korra aastas kokku kutsuda ja keegi ei taha ka. Minu majas toimib küll vabaõhufoorum - elanikud kohtuvad pidevalt mingites koosseisudes aias ja räägivad seal oma probleemid selgeks, mulle sobib see ka väga, ei pea oma korterit koosolekuks koristama..
Siin kahtlustas üks oma naabermajas narkopesa - üksik naine, kogu aeg kodus, võõraid autosid käib palju - naabrid oleks nõus isegi jälgimist majutama enda juures, salakaameraid jne, kuna midagi tuleb "nende inimestega" ette võtta enne, kui "asjaolud olukorra üle võtavad". Politsei jälitustegevuse korraldamisest küll väga ei vaimustunud, aga õpetas, mida tähele panna ja mida ning millal neile teatada tasub. Üks jube suur neegritädi kostis selle kõige peale, et äkki keegi prooviks ühel kenal päeval minna ja lihtsalt koputada ning küsida, mis seal majas siis toimub. Tal olid sellised kahtlased naabrid kahe päevaga jeehat tõmmanud ükskord pärast küsimas käimist. Samuti märkis ta, et ärme kutsu kedagi "nendeks inimesteks" - kõik on inimesed, naabrid, kogukond. Nüühk.
Samuti tegeleb nihuke komitee linnavalitsuses oma õiguste eest võitlemisega, vahel isegi edukalt ja vähemalt sellesse meetodisse usutakse, olgu siis ka korraga vaid 15 in koosolekul. Ja mis kõige toredam - ehitajad/arendajad tulevad oma plaanidega kõigepealt just naabrite juurde ja uurivad, mis nad arvaks sihuksest või teistsugusest majast oma piirkonnas ja SIIS lähevad alles linnavalitsusse! Eestis ehitakse kõigepealt valmis, siis minnakse linnavalitsusse ja naabrite eest tehakse müür ümber.
esmaspäev, november 20, 2006
Terror of the South
Eile tundsin esimest korda, et olen selles Ameerikas, mida filmidest tean. Juan oli kusagilt ühe rendi-Stratuse välja jebind, sõitsime oma tavalise kambaga mööda linna, raadiost tuli Don McLeani teadagi-mis-lugu ja kuigi võinuks ju roosa Cadillac olla, oli siiski õige tunne. Ashok, nagu õhtul sünkisime, tundis sama „ameerikat” veidi hiljem kui oma toas David Bowie Young Americans’i järgi poolalasti ringi olla karanud. Nii et kõik on õige.Nagu ka nt see, et ebaõnnestunud katse järel Bondi vaatama minna (mis oli siiski väga põnev GPSi juhiste järgi kiirorienteerumine) jäime Applebee’sse sööma, kus me Ashokiga üritasime vahelduseks midagi lahjemat tellida (WeightWatchersi rubriigist, punktid juures ja puha), mille peale ütles teenindaja poolsosinal – te ju ikka teate, et see osa menüüst on neile, kes tahavad kaalust ALLA võtta?
Ka põlatud vähemusena jäime enesele kindlaiks. Need toidud ja portsjonid siin ei ole lihtsalt ühestki meile teadaolevast ega sobivast maailmast. Nagunii olime päeval indiaanlaste üritusel võtnud kumbki raske südamega (jagamine olnuks liialt romantiline) ühe bbq-kalkunikoiva, mis eurooplase silmale on küll jõehobu koot. Üldse ei oota enam tänupühi.Üleeile käisime Boratit vaatamas, oi kuidas idee välja pakkunud kohalik saatja Phil pärast vabandas... Mina ei oodanud sest filmist tõepoolest õieti grammigi rohkemat ega vähemat ja kohalikud ruigasid ka üsna äratundvalt ümberringi. Kõik teised filmid, mille treilereid näidati, tundusid veel paar korda halvemad nagunii. Kinos või alllinnas või kus iganes käimise valusam osa on siin tavaline paarikümnetaalane taksoarve (vähemalt ei arvestata tasu näo pealt nagu DCs), kuigi taksosid on maapiirkonnas tegelt vähe, sest kõigil on auto. Lihtsalt peab olema, sest kui sa tahad kas või poodi minna, siis asuvad need kõik kaugemal eraldi linnakutes. Siin meie juures on üsna tohutu Crabtree Valley Mall, kus toidupoodi nt polegi, poolteist miili eemal on järgmine. Käi siis nüüd jala. Isegi viierealise tee ületamine on üsna võimatu, 15 min pärast läheb ainus foor ehk roheliseks... seitsmeks sekundiks! Täna saime Ashokiga aint tänu liikluse hõredusele üle, ühel tööpäeva õhtul jällegi ummiku tõttu, nii et laias laastus süsteem toimib.
November on kogu NC osariigis põliselanike pärandile pühendatud ja nii oli ajaloomuuseumi ees ja sees igast töötubasid, laule-tantse jne. Ma jutustasin pisut ühe ehte-tädiga ja peamiselt tegin pilte. Ashok rääkis ühes nö boksis pikemalt ja tuli sealt tähelepanekuga, et saab täitsa aru, mis ma DC muuseumis tundsin - destruction, devastation ja veel paar d-ga algavat sõna (sh depeche mode) nagu ta selle kokku võttis. Põhja-Carolinas on muidu ca 100 000 natiivset ehk enim siinpool Mississippit, kokku USAs 4 milku ringis; Kanadas alla miljoni; kokku üle 700 suguharu/hõimu; reservaate on üle 300, aga neis elab alla poole punanahkadest; ca 175 eri keelt on veel alles enam kui 300st kunagisest, millest viimanegi osa kaob eeldatavasti juba järgmise põlvkonnaga, öeldakse. Mis see viimane ennustus eesti keele kadumise kohta oligi?Valik portreid enamate kommentaaride ja layoudita:
Kui muidu oli kohaliku ajaloo muuseum igav (eelajaloost kuni spordisaavutuste ja kodukandist Iraaki saadetud sõdurite vormide ja vainlastelt konfiskeeritud robani) siis loodusteaduste muuseum sealsamas oli kõvasti ägedam ja lubas paari tunniga läbi käimist isegi. Nihuke poolenisti looma/botaanikaaed, jõhkraid sitikaid ja madusid ja kalu pesitses, sh 110-miljoni aastane maailma ainus nii täiuslik Acrocanthosauruse originaalskelett, kust ka postituse pealkiri.
Chapi hüüdnimi olla Fran ja T-Rex ei tohi tema kohta kindlasti öelda, kes on hoopis teine liik ja palju hilisem! Kosmoseteemalisele ajutisele väljapanekule ei jõudnud, küll aga on üsna rabav orgunn neil - nt eilsed Hubble'i pildid ekraanidel selgitavate kommentaaridega või iga 10 minuti tagant uuenduv maailmakaart maavärinatega täna, eile, viimase aasta ja viie aasta kohta eri värvi ringidega. Isegi tänaseid vilkus korraga kümneid ja kümneid igal pool, kõhe.Laupäev algas tegelt raamatumüügil, endises wal-martis ehk tohutul pinnal, raamatuid oli väidetavalt üle 500 000, kolmapäeval olid hinnad vist a la 5 ja 3 dollarit, pühapäeval saab terve kastitäie 5 taalaga. Paraku olime seal vaid 1,5h, mille jooksul
pidime jõudma nii vabatahtliku tööd teha (keda on neil sel nädalal seal ca 400) kui endale raamatuid otsida. Ma ostsin lõpuks vaid ühe, 2 dollari eest konservatiivse ent hoogsa bitchimise „100 people who are screwing up America”, millele viide eelm nd wikis vist Sorose artikli juures silma jäi. DCst ostsin muide ühel öösel miski Zendiki tänavaaktivisti käest (neid on tuhandeid kogu aeg väljas toetust otsimas) tervistava meeldetuletusega t-särgi "Stop bitching. Start a revolution". Tegelt võinuks muidugi sealt hallist sada raamatut osta, vähemalt. Kõik olid raamatukogudes enne ringluses olnud ja ka müügitulu läheb kandi raamatukogudele tagasi uute ostmiseks. Mida maha ei müüda läheb ümbertöötluseks. Meiega tegelenud tädi Bee arvas, et küll müüakse...
Tellimine:
Postitused (Atom)