Teisipäev, august 21, 2007

Hokkaidō

Keegi meist viiest ei olnud kohale jõudes päris kindel, miks me just Aomori piletid võtsime. See asub siis Jp suurima ehk Honshū saare üsna põhjapoolses osas, kuhu isegi kiire shinkansen ei ulatu. Udune idee oli sealkandis ühte surnutega rääkimise paika seigelda, aga nautinud natuke õunapealinna hiljutisest festivalist jäänud kaunistusi ja tööstuslikke koguseid kunstpäevalilli, sõime ameerikaliku lõuna ja vedrutasime end kohe Sapporo poole edasi.

Ilusa ilmaga on rongiga mööda mereäärt vuramine kindlasti nutmaajav, pilvealune süngus oli kah a sutsu teistpidi, muutudes kiiresti ent kompromissitult ängistavaks. Lisaks polnud see rong kuigi väle, raputas mõnuga ning läbis iga mõne minuti tagant mõne tunneli, millele eelnenud kime vile tähendas, et hetke pärast läbib sinu magamata pead teine valusööst – kõrvad lähevad hullemini lukku kui lennukis.

Poleks arvanud, et selle reisi jooksul saan kurta külma üle, aga suusa- ja õllepealinnas Sapporos sadas vihma ning käsi kippus kardigani järele. Tōkyōs oli samal ajal ligi 40 kraadi ja riigis löödi üle 74 aasta kuumarekokord. Sapporo oli ootamatult moodne paik, mille kõrgeid büroohooneid võiks isegi ilusaiks pidada. Hokkaidō saar on kuulus kalavaliku ja värskuse poolest, nii et JRi poolt meile kingitud 3h otsustasime sisustada taas kaiten-sushi (see konveieriga) paigas. Kuradi kallis oli aint miskipärast seal. Tōkyōstki sõidetavat muide Hokkaidōle sööma – nii hea ja värske on kõik.

Sapporo kellatorni ei leidnudki üles ja katse köisteega õhtuse linna kohal kulgeda lõppes tavaliselt. Viimati üritasime köisteed esimesel nädalal Tōkyō lähedal templimaailmas Nikkōs, kus Kadori ja Hannaga bussiga mäkke tiirutasime, aga seal oli juba kella neljast putka kinni pandud. Kohalik kanavardamüüja viskas meid lahkelt üles ära, ent sealasuv linnake oli nigu suurest rubilnikust välja lülitatud, aint juga töötas veel. Ei ahve, ei poode, ei söögikohti lahti. Õnneks läks buss veel tagasi alla paari h pärast ja üks taat soostus meile oma sööklas pelmeene õlitama.

Sapporos pandi köis küll alles 21.30 seisma, mis oli täpselt see hetk, kui me õigesse trammipeatusse jõudsime, aga sealt olnuks veel 600 meetrit steppamist, nii et saime omale kirjavaid Sapporo trammimaailma (noh, ainsa liini) otsast lõpuni läbi sõitmise. Öörong Sapporost Jaapani põhjatippu ei pakkunudki loodetud magamisasemeid (neile tuleb vist ka JR passiga lisaks maksta), ent täiesti tühjas vagunis saime istmepaarid vastastikku keerata ja veidi horisontaalsemaid asendeid leiutada ning lausa magadagi!

Вакканай

Rong sülgas meid välja nii 24h pärast Tōkyōst lahkumist ehk reede hommikul kell kuus uduses Wakkanais, meiega koos veel mõnikümmend inimest, välimuse järgi aint siseturistid või kohalikud. Ainsana avatud nuudlileti taustaks tiksus melanhoolne muusika, jaamakese katuseservale maandunud rasvane must ronk ei kraaksunud ka üheselt paljutõotavalt. Tuju oli sitt, ilm kole ja ootused madalamal merepinnast (noh, Kroonlinna null on nagunii mu aasta keskmine).

LP lubatud 35minutine pleasant hike Noshappu neemele (tehniliselt on kõige põhjapoolsem neem Soya, a asub 30 km kaugusel ja sinna ei vinnind minna) võttis meil küll ca 2h, kuna põikasime segaduses mäkke, kus lõrises näiteks monument 22le lõunapoolusel käinud Jaapani penile. Selle kõrval oli ka Antarktika kaart, millelt alguses muidugi püüdlikult Sahhalini otsisin.. Tōkyōsse oli sealt igatahes 1000 kilomeetrit. Õnneks jäi teele üks 24h, kust magusat saia ja tulikuuma purgikohvi osta, muud nagu väga ei kohanudki. Kusagil magas kaks vanainimest autos, hambad laiali (oksüümoron?), kusagil tegi kolm (!) sõdurit rivistust. Teagi, mis asutus see oli, sõjaväge Jaapanil nigu pole aga tundus ametlikum kui senikohatud ekstremistid.

Põhja- ja lõunatipud tunduvad romantikutele miskipärast alati väga ülevad, meiegi omad kutsusid seda maailma lõpuks, kuigi kuidas ma ka malli ei väänanud, oli võimatu leida lähenemisnurka, mille alt võiks see punkt lõppu tähistada. Kui sa seal just ei sure.

Nt Euroopas jäävad umbes samale laiuskraadile Jalta ja Milano. Kõle oli aga küll, ehkki Jaapani ilmselt põhjapoolseimas peldikus oli soojendusega prill-laud! Veel kössitas seal pisike tähetorn ning akvaariumjoint, kuhu ma taas minna ei tahtnud – poekese akvaariumis tuianud suured krabid müüakse/süüakse vähemalt varsti ära ja neist pole nii kahju kui juba neist pinkudest, keda õue peal puuris nägime.

Muidu oli Wakkanais kell nii mõnikümmend aastat tagasi seisma jäänud. Ilmselt igavusest. Põhiline poetänav oli ääristatud venekeelse siltide või täiesti krüptiliste sõnumitega (vt pilte), ühes poekeses olid Brežnevi ja Reagani matrjoškad (okei, Shreki ja Fiona omad ka + piparkoogimehikese). Ma ostsin sealt lõpuks kaesimese asja oma telefoni külge. Nihukese... vigri, kes on kas matrjoška või siis lõunapargi-Kenny, igatahes orantsi mähkunud ja ainult nägu paistab, enda ees käes hoiab kollast kalakest.

Otsisime horisondilt tulutult Sahhalini, aga liiga pilves oli. Nagu, noh, Jaapani suhtedki Venemaaga – rahulepingut pole nad siiani sõlminud. Ega selles midagi erilist polegi siinses kontekstis, varemgi juba maininud, et Jaapanis on hordide viisi äärmuslasi ja muid valiva mäluga inimesi, kelle meelest pole sõda tänaseni läbi. Või vähemalt ei tohtinuks olla.

Kuriilid ju ikka Venemaa käes ehk vaidlus jätkub ja ka Hiina, Vene ning Jaapani vahel mit aega loksutatud (noh, mitte päris sõbraliku pokkeri käigus) Sahhalin sai Jaltas venkudele maha mängitud, mistõttu NL ründas japse Sahhalinil veel mitu päeva pärast Hiroshima pommitamist. Vladimir Sangi S. legendid oli mul üks lapsepõlve lemmiklugemine (nivhid, evenkid, sopkad, koletised, vobla...), sellest ka suur kirg. Raamatu kangelased ehk mitmed põlisrahvad peaks tänaseks olema üsna välja surnud paraku, sest poliitika kõrval teevad exxonid ja gazpromid igati tõhusat tööd. Nats aja pärast kirjutan natuke ka ainudest – Jaapani põhilistest põliselanikest, kellega on üsna inetult ümber käidud, nagu tegelt kõigi võõrastega – oli riik ju kusagil 19. sajandil veel täiesti suletud ja muust maailmast isoleeritud.

Igatahes – viis tundi hiljem ehk kl 11 olime uuesti rongi peal, mis osutus ühevaguniliseks kirstuks, kus istmeidki ei saanud liigutada. Ja nii neli tundi. Ühel hetkel, järjekordses peatuses kargas vagunitäis rahvast püsti ja pani jooksu kui kari hullunud vombateid. Selgus, et tuleb rongi vahetada ja järgminegi oli taas pigem trammilaadne, mille istmed olid veel ebamugavamad. Või vähemalt paistsid nii – mina seisin jätkuvalt püsti ja üritasin aknast ja oma peast lootusetult tegevust leida.

Mõni raudteejaam (see pilt on telefoniga tehtud, andestust) kujutas endast vaid plekist soojakut, maastik ei muutunud ja tõenäosus päikest näha oli väiksem kui seal keisrit kohata. Nii et nürimast nüridam. Natuke aega vahtisin ahnelt ühte tüüpi, kes ikeelset tarkade kivi luges ja mõtlesin, kuidas talt see ära rebida. Mul omal pold ju ühtegi raamatut, ikeelseid ajalehti ei müüdud maapiirkonnas kusagil, mu telefonis oli vaid kaks plaaditäit lugusid, nii et leebelt öeldes polnud mitte munnigi teha tunde ja tunde. Jajah, ma tean, et inimesed on mitu päeva järjest rongiga sõitnud, ma olen ka, aga seekord olin lihtsalt iseäranis sitasti valmistunud. Muide ingliskeelste raamatute leidmine suurtestki linnadest on kuradi keeruline.

Ainud

Lõpuks olime Asahikawas, kus enam-vähem ainus eesmärk ja minu kinnisidee oli käia ainude muusjomis. Kuri polnud saatus vaid nende pässidega – maksime 500 jeeni + tegin meeltesegaduses tundmatuks jääda sooviva donatsiooni absoluutselt mitte millegi eest. Suveniiripoest sai vaid sajas suuruses öökulle osta (kakke oli müügis vist rohkemgi kui muuseumis säilitusühikuid), aga me ju teame, et öökullid pole need, kellena nad paistavad, nii et ma ei ost midagi. Väike kiusatus oli vaid mõni kähriku (tanuki jp keeles, isegi pidasin pesukaruks enne ekslikult seal saarel; ka mägraga aetakse vahel segi) kujuke kaasa osta, sest ehk esmapilguna ridikülina (mis on neil ka vahel käes!) või jalgadena tunduv moodustis osade kujude, er, alaosas on siiski naturaal-testikulaarne kott. Jõhker, sealjuures. Tüüpidel on jp folklooris muidu väärikas positsioon a hiigelkottide poindile ma pihta ei saanud.

Ai kurja, ainudest pidin hoopis kirjutama. Kurat teab, on nad nüüd 700, 1300 v 10 000 aastase ajalooga, aga üks nukker lugu jälle väljasuremisest, rassismist ja räigest diskrimineerimisest. Ka Sahhalinil, Kuriilidel ja Kamtšatkal elanud ainud olid siis Hokkaidō põhilised elanikud, oma keele ja jaapanlastest väga erineva väljanägemisega – suurema kondi, laiade õlgadega, sügavamal asetsevate silmadega, kõvasti karvasemad ja kirjade järgi olla naistel isegi huuled tätoveeritud olnud. Peletised olid nad tõesti, mehed kõik habemetega ja mõni võis neistki naine olla.

Elasivad omaette vanamoodsat turvalist kala-jahi-elu, natuke tegid kaupa teistega, kuni 19. sajandil hakkas „mandri-Jaapan” neid siis „arendama”, sundides enda heaks töötama ning 1868 hakati Hokkaidōle japse asustama, ainude kombed keelati üldse ära ja mõne aastakümnega oli kõik vana enam-vähem hävitatud nagu nt Hiina tegi efektiivselt Tiibetis 100 aastat hiljem. 20. sajandi alguses rakendatud "põliselanike kaitse seadus" sisuliselt institutsionaliseeris ebavõrdsuse, nt võeti ainudelt hulk vara ära väitega, et tobud ei saa ju ometi selle haldamisega hakkama. Alles kümne aasta eest said nad uue kultuurikaitse seaduse, mis väga midagi lihtsamaks ei teinud, nt algasid kohtusaagad vara tagastamise ja selle hinna määramise osas. Palju neid puhtaverelisi alles on, ei tea. Mõned sajad, võibolla tuhanded, aga segaabielud ja sellest tulev muda levivad kiiresti."Valgete" japside seas ei ole küll ainudega ühte heitmine loomulikult heas kirjas olnud, nagu ka korealaste või ühe nn klassiga, kes liha ja nahkadega vanasti tegelesid.

Leht kirjutas üksba taas, et just ainud olid ühed Ameerika esimesed asustajad (miskite nn indiaanlaste DNA sarnaneb ainude ja tiibetlaste omale) ja eks sügavalt Siberistki on leitud sügavaid sarnasusi Ameerika põliselanike kommete ja keelega.

Biei

Asahikawa osutus kaardilt oodatud väikelinna asemel jälle asjalikuks metropoliks (300-400 000 elanikku) nii, et mitu meist arvas vahepeal, et oleme Sapporos (1,9 m elanikku). Rongi, nagu ikka, sobival ajal ja sobivasse kohta ei läinud. Poisid lahkusid pikkade siseheitluste järel Tōkyōsse tagasi, me tädidega valisime öö veetmiseks poolel teel Daisetsuzani rahvusparki asuva ja paraku mitte A-Rühmast inspireeritud asumi Biei. Nimi tuli ainu sõnast Piie, tähendades mudast jõge a vahepeal sinna kolinud kährikud leidsid selle mägra majale kohatu olema ja Biei tähed vastavad nüüd kirjeldusele „beautiful” ja „bright and noble”.

Ca 12 000 elanikuga kohalik Türi oli poole üheksa aeg õhtul juba koomas, purskkaevgi lülitati välja. Meie ideaaliks oli leida LP soovitatud soe ja ingliskeelne hostel, mis kandis mahlast nime Kartulimägi. Toru need pabulad ei võtnud ja niisama ei julgenud me sinna ka taksot võtta. Tänavaäärtes vedeles kümneid telgikatusekesi, kaalusime juba nende alla magama keeramist.

Siirdusime siis nõu küsima mugavuspoodi Uno, mille lahke onkel hakkas lausa ise öömaju läbi helistama, leides peatselt, et paar tänavat eemal avab ta sõber ju septembris tutika hotellikese ja sinna saab ikka 4-5000 jeeni eest. Iga samm hotelli poole toitis fantaasiat uute pildikestega: kuidas see haiseb, kas peavarjuks on tellingud ja padjaks kivivill vms, aga maja oli täiesti toimiv – soojades toonides, puidune ja moodne (jaapani stiilis tube olla ka) ning vaid õige õrna värvilõhnaga. Ainus asukohta pühitsev detail oli lobby's trooniv pappkast kartulitega. Ilmselt on Biei raad ette näinud, et linna iga äri peab ka kardulasega kauplema. A võibolla oli see kohalikele juurikajumalatele pühendatud altar ja ma loll ei saand lihtsalt aru..

Võimalik, et võtsime kahelt numbritoalt süütuse – nii tutikas oli kõik. Mina jätsin hotelli hambaharja ja pidžampsi tänutäheks puutumata, sitapoti kaks altpesurežiimi (ettepoole pihustas, tahapoole tulistas) testisin ettevaatlikult ikka ära – kus siis veel kui mitte siin.. Ärge küsige. Voodi sisaldas lisaks ülikohevale tekile tatrapatja, mille vaod mul veel paar tundi pärast ärkamist näos kulgesid. Avaja puudumisel jäi kohalik vein ostmata ja võtsime siis ainsas leitud pubis mõned biirud, liuatäie toorest kala (sashimi siis) kogemata 2x rohkem saabunud kanavardaid ja mäe magushapusid kombitsaid, mis erinevalt Osaka pussyballidest mulle seekord oma krõbeduses täitsa meeldisid. Pooleüheksasest ärkamisest ei tulnud sihukse ritriidi peale midagi välja, isegi hotellikohv jäi joomata ning kuidagi saime kümnese check-out’i ajaks välja. Õhtal küsitud 6500jeenine „deposiit” osutus siiski täishinnaks a vahet pold.

Hommikul said seletuse nii katusealused kui Biei rustikaalne haare – täistuuridel käis, er, lillelaat. Kadori ostis täikalt viie krooni eest õlakoti „I want to hide – I’m a sensitive person”, kus oli kujutatud mingi vormitu loom, kelles Marion eile kohaliku bakteristaari ära tundis. Sööbik ja pisik vms. Muud lugematud letid pakkusid kohalike põllumeeste aardeid ja meeletut hulka toitu. Hommikuunisuses turistiinfos postkaarte ja plakateid vaadates tundus küll, et olen Toscanas või Prantsusmaal, nii erinevad olid vaated Biei lõputute värvitriibuliste põldude, üksikute masajamate või reas kasvavate sihvakate puudega, taustaks lumepibodega mäed. A kogu selle ilu ahmimiseks peab mitte-augustis läbi astuma. Armastus kartuliõite vastu võiks ka olla.

Kohalikud vaatamisväärsused olid puud. Ma ei tea, kuidas neid enne kutsuti, aga erinevates reklaamides figureerinud puud kannavad nüüd vahvate margitoodete nimesid: suitsude järgi on üks tamm Seven Stars Tree ja lehiserida Mild Seven Hills; 1972. aasta autoreklaami (vist Nissan Skyline GTRi) järgi on üks pappel Ken and Mary’s Tree. Vot ei tea, miks neljanda tuusti nimi oli The Tree of Christmastree...

Majakesed on Hokkaidōl kah kohati naljakad – teravate viilkatustega, Bieis näiteks kannavad sageli aastanumbreid ja näevad ka 80 aastase vahega üsna identsed välja. Remondi tõttu teeäärtes olnud ajutised piirded ehk sihukesed tellingukonstruktsiooni moodi asjandused lülitaks rafineerituma seedimise kiiremale käigule – vertikaalseteks postideks polnud metall ega sile plast, vaid nii poole meetri kõrgused rohelised konnad või oranžid pärdikud. Ei saanud bussiaknast teravat pilti paraku.

Nii et hommik Bieis. Hanna lõi sealsamas eelmise õhtu Unos laagri üles, me Kadoriga vahtisime kurvalt soiguva muusika taustal laata, algava kontserdi heliproovi ja lustivaid kohalikke. Üldiselt mulle ühtehoidvad ja suhtlevad väikelinnad ju sotsiaalse kapitali pankadena meeldivad, ehkki mu oma Türi polnud päris Stars Hollow, aga väga kaua sellises kohas vist vastu ei peaks. Lisaks tundub maailmale olema antud üsna piiratud ressurss, mille jooksul keegi saagimisvõistlust vaadata suudab ning ehkki Biei on saanud ilmselt suurima kvoodi, jäi sellest meile väheks. Pidu jätkus linnarahval pimedani.

Alles pärast keskpäeva saime Bieist bussi veel mägede poole. Lootus selle põhjatuuri jooksul midagi pikemalt näha kahanes kiiremini kui linnaplatsil võidu saetavad puud. Veendusime, et vaid autoga saab Hokkaidōl mõistlikult liikuda, aga teadaolevalt ei saa Eesti juhiloaga Jaapanis miskipärast autot rentida. Kui bussid ikka min nelja tunni tagant käivad, pead olema vähemalt pensionil, et seda endale lubada.

Jalutasime siis tiirukese kusagil nn Alpides, veendudes taas Jaapanlaste imetabases võimes sildade pähe ülisuuri metallmonstrumeid ehitada, trampisime Kadori mahitusel läbi ainsa, millegipärast kinnises tunnelis kulgenud trepi, leides ülevalt – oh üllatust - vaid tohutu parkla ning siis veel viis lühikest treppi, mis lihtsalt kusagile ei viinud, lõppedes järsku padrikus. Olime üsna kindlad, et mr Shyamalan on sealtkandist inspiratsiooni vaadanud ja kui natuke metsas ragistada, jõuaksime keset rahvusparki asuva Külani, aga ei vinnind. Elu on niigi keeruline. Võtsime tuusikud hotelli all mulksuvasse onseni, mis on siis varem kirjeldatud sentō looduslikum versioon. Kenam oli kah, puha kivirahnud ja marmor. Paraku olin meie meesperest ainsana alles jäänud, nii et unelesin seekord üksi pakse keskealisi jaapanlasi vastu vahtida ning kvaliteetses 90kraadises saunas kõlaritest kostunud rohelisi niitusid kuulata ja välibasseinis alla orgu ning taamalt kahtlaselt meie suunas vahtinud ja pildistanud inimesi jälgida.

16:43 väljunud buss Asahikawasse alustas meie 18tunnist lõputut ent ümberistumisterikast tagasiteed Tōkyōsse. Ma ei taha sellest rääkida ja te ei taha kindlasti ka lugeda. Sapporost õnnestus mitmekorruselisest õhulisest raamatupoest vähemalt korralik ikeelne sektsioon ja mul sealt kaks Gaimanit leida. Poolunes ja iseenda surnud jäsemete või persevalu käes piineldes ja otsapidi Anansi jt jumalate maailmas elades oli see kõik kokku... noh, Lynchi fännidele selline film kindlasti meeldiks.

Kommentaare ei ole: