Kolmapäev, august 22, 2007

Sumimaseeeeeen

Killuke lollimatele ka praktilisema poole pealt, peamiselt keelest, nii palju kui jõudsin aimu saada, kuigi arvestades kolme kirjasüsteemi samaaegset kasutamist, võiks selle teema kiiresti lootusetuse osakonda suunata.

Igatahes saab vähestes riikides ingliskeelsete tekstidega nii palju nalja kui Jaapanis. Mõnikord ei taipa ikka lõpuni, mida nad oma püüdlikkuses täpselt öelda tahavad, enamasti loob meeleolu lihtsalt l tähe puudumine jaapani keeles ja igaks juhuks siis ka ingliskeelsetel sõnadel r-ide l-iks keeramine või hoopis vastupidi. Kiire rong on nii mõnel plaanil "lapid line" ja Frank Sinatra plaadilt võib leida loo "Fry me to the moon". Hindamatu varasalv on www.engrish.com neiks leidudeks. Eks ka täiesti isesuguseid silte leiab, nt (loodetavasti) jalakäijaid peletama pidav "No pederasts" ja täiesti mõistetamatu on seni olnud meie kodukandis Kichijojis asunud noobli riidepoe "otan tämän" etümoloogia (kuigi selle võinuks ka "Sinule" asemel meie b-bändi nimeks panna, ega Take That ju parem pold"). Otani lähedal oli veel kauplus Skin Head koduteel.

Välismaalasele võib jaapani keel paista kohati väga lihtne (kuni ta kanjideni jõuab), kuna ega igast moodsa rämpsu jaoks ju vanas keeles oma sõnu pole ja seega kuulub nüüd jaapani keelde hulk inglise keelest võetud termineid, millega võib ka turist õnne proovida, visates L-R asja ümber ning vahel lisades lõppu u. Kohati lõpeb see küll üsna gängstade versioonidega või siis kõlab lapsekeelena või lihtsalt... soomekeelsena. No nt:
- õlu - biiru
- piim - mirku
- hotell - hoteru
- külalistemaja - gesuto hausu
- tsiklimeeste öömaja - raidar hausu
- ratas - baiku
- korgitser - wainopuna
- pilet - kippu
jne jnt.

2,5 nd jooksul sai külastatud ikka kümneid ja kümneid kohti, mille teenindajad isegi numbreid ikeeles öelda ei suutnud, seega kannatlikkust ja kehakeelt tuleb kõvasti varuda. Kes jp keelega ikka üldse pole varem kokku puutunud (nagu 7 in meie 9sest bandest), sel võtab isegi elementaarsete viisakusväljendite õppimine mõne aja, kuna need on nii kuradi pikad, ei seostu meie jaoks tähenduselt ju millegagi ning isegi "tere" tähistamiseks pole nii lihtsat sõna väga kasutusel, vaid see sõltub üksjagu kellaajast, mil sa tere ütled.

Segadust suurendab veel mõnedes poodides v söögikohtades sinu sisenemise peale käivituv hüüetejada, kus esimene kohatud teenindaja hüüab midagi ja see kogu ruumis teistelt töötajatelt vastu kajab ja vahel mõningaid lisandusigi saab. Kust kurat sa tead, kas see tähendab "võõras sissetungija, kill'em'all" või "jee, uus klient, tere tulemast ja andke andeks, et meie siin olemas oleme". Viimane on enamasti tõenäolisem.. Söögikohta minnes on õnneks levinud tava näidata esimese asjana inimeste arvu sõrmedega ja enamvähem terve inimene saab suurema jamata hakkama. Mina olen omal ajal raeplatsi Estkompeximi pinkuputkas masinajäätist ostes müüjatibilt sellise žesti peale muide sõimata saanud: "Sõrmedega näitavad venelased!"

Meil läks nt Lauri lihtsama vastupanu teed ja õppis iga päev ära ühe väljendi, mida ta siis kõikvõimalikes olukordades kasutas. A la ütles ta laupäeval igal sammul kõigile domo arigato ja pühapäeval leidis uue hea kõlaga sõna sumimasen (sorry), mida kasutas samuti nii tervituseks, tänuks, hüvastijätuks, rõõmuks ja kurbuseks... nalja ku palju. Ja veel - jaapani tähestike kohta pole tavaks öelda "hieroglüüf", kuigi meie ÕS nagu nii lubaks ja kanji on ka piltkiri. Hierokad võiks jääda piltkirja ehk Egiptuse osakonda, jaapani-hiina kohta öeldakse rahvusvaheliselt ikka kanji, kuigi ÕS jälle märksõna kandži ei paku.

Numbrid ei ole ka jp keeles need, millena nad paistavad, õieti on numbrite moodustamine lihtne a loendamine mitte, soovides midagi nt kaks või kolm osta. Eks nad saavad aru, kui tavalisi numbreid ette loed, aga tegelt on hullult palju eri sõnu, mis sõltuvad sellest, mida sa loendad, sõltudes, kas asi on suur, väike, tahke, vedel, elus, surnud, inimene, mitteinimene jne jne. Nii võib müüja sult rõõmsalt naeratades küsida "futatsu?" nagu meil pühaba kooki ostes juhtus ja jumal tänatud, et Kadori järgi teadsin, et see tähendab antud juhul kahte, kuigi 2 on tegelt ni. Sageli on hinnad ikka araabia numbritega kirjas, aga enda tervise huvides võiks numbrite kirjapildid vähemalt sealkandis reisides ära õppida.

Leides kusagilt (nt Rail Passilt) muidu arusaadava aastaarvu 19, tuleb taas teada, et eks ta ole 2007 jah, aga sageli kasutatakse aastaarvu loendatuna uue keisri ametisseasumisest. Nii ongi tänavu Heisei perioodi 19. aasta.

Aa, siis on veel tembeldamiskultuur kah. Esiteks leiad iga vaatamisväärsuse juurest ja paljudest raudteejaamadest nurgast hea vanakooli padjakese ja värvipitsati, millega meiegi oma diipide-mõtete-raamatukestesse igal pool mälestusi ja tõestusi tagusime. Kui kohtate aga pisikesi ümmargusi templeid, võivad need olla hoopis hankod - allkirjad. Tänaseni mitmetes Aasia riikides levinud pisiksed junnid on ka muidu tehnolembes Jaapanis vahel isegi (eriti pankades!) usaldusväärsem kui käsitsi kinnitatud allkiri.

Oma hanko saab iga turist ka saja-jeeni-poest osta, aga selle kujutis võib tähendada kurat teab mida, sinisest jõest magushapu kanani, või pole sellist kanjit olemaski. Ametlikuks saavad inkanid (nagu meie ID-maailmas) nt omavalitsuses regamisega ja kui ma õigesti aru sain, siis eriti turvalised pitsatid ei olegi kummitallaga, vaid otse puule või luule vms urgitsetud.

PS Eila tulime Eestisse tagasi tegelt viimase neljase tiimiga. Juba lennukis õppisime mittekummardamist ja harjutasime näkkukuivanud naeratuse jälle koduseks morniks põrnitsemiseks, a Helsingis seisin eskalaatoril ikka valel poolel.

Kommentaare ei ole: