Kolmapäev, august 15, 2007

Kabuki

Teisipäevahommik tundus parim aeg teatrisse minekuks. Piletid sebis meile üks kohalik, siinses mõistes alternatiiv-, meie jaoks lihtsalt tavateatri näitleja, kellega pisut varem karaokes olime käinud (karaokest pole ma julend veel kirjutada) ja kelle me välimuse järgi khaaniks ristisime, kuna muidu pidanuks hommiku seitsme aeg juba järtsis olema. Isegi 10.30 oli seal veel kõvasti ablast rahvast ootel. Meie jalutasime nagu miškad usaldavatest piletikontrolöridest mööda ja saime enda pääsmed ülevalt kätte.

Kabuki (歌舞伎, tähenduseks umbes „laul, tants ja näitlemine") on näiteks Nō kõrval siis üks Jaapani omapäradest, 17. sajandi alguses arenema hakanud ja peamiselt Edo perioodil loodud. Hirmus põhjaliku teooriaga teater, kus mängivad siiani vaid mehed (ehkki Kabukile pani omamoodi aluse naine!) ja ilmselt jääbki nii, kuna lihtsaim põhjendus traditsioonide kõrval on see, et naised ei suudaks kogu seda kostüümi ära kanda ja samal ajal ringi liikuda. Japside kehaehitus on samas nii vaheldusrikas, et teiselt rõdult vaadates ei saanud ikka aru küll, et kaame meigi taga on tegelt mister.

Teatrimaja rabas rahvahulga järel teiseks sellega, mihuke laat käis allkorrusel. Tüübid tellivad omale spets kabuki-menüüd ette, eks nad tavalised rasvajunnid ole, aga lisaks hulgale toidule oli seal kümneid lette teatri- ja mitteteatriteemaliste suveniiridega. Ma ostsin vaheajal ühe kabuki grimassiga t-särgi, mis mulle pigem Darth Vaderit meenutab. Kogu rahvas ajas omale igatahes ilge sületäie provianti kaasa, a etenduse ajal kusjuures väga krõbinat ei kostnudki. Vaheajal läks toitudega küll hirmsaks andmiseks.

Me saime Kabuki-za teise rõdu keskele ca 350 kroonised abonendid kella üheteistkümneks. Järgmine seanss oli 14:45 ja viimane kl 18 õhtul. Olla inimesi, kes võtavad päevapileti, a meist jäi enamik küll üsna kiiresti magama, aga mu arust, vahepeal üle õla piiludes paistis, tukkuski pool saalist. Ülejäänutest valdavalt vanemad inimesed lahistasid nutta, sh minu kõrval istuv mutt. Vähemalt ei ajanud mind itsitama - elamus oli tegelt jumalast põnev. Imeline, et 500 jeeni eest (no 50 krooni) antav paablikala seletab kena ameerika aktsendiga ka pidevalt laval toimuvat ning etenduse, näitlejate ja kabuki enda tausta, lisaks mitu voldikut.

Eks päris aus olles oli esimene pooleteisttunnine etendus ise sihuke keskmine Endla suvelavastus, kus pold väga omapärast ega naljakat. Ehk eurooplasi kehastanud tüübid olid jaburad oma pruunide parukate, vuntside ja Kadori sõnul napaka aktsendiga. Muidu oli nagu ikka – maailmavalu, õnnetu armastus ja traditsiooniline lõpu-seppuku. Muidu pole eesriided mulle väga pinget pakkunud, aga siin oli muidu ilmselt iidse tehnikaga valmistatud kudumile tikitud või kootud lennufirma ANAi logo.

Rahvas plaksutas meile harjumatult tihedalt – iga uue tegelase lavaletulekul, iga stseeni (ja eriti dramaatiliste) lõpus, vahepeal lausa hõisati midagi saalist, ilmselt kiituseks. Meil plaksutakse heal juhul, kui Ita Ever lavale astub.

20minutise vaheaja jooksul loobiti kogu eelmise etenduse kolm lavakujundust kiiresti minema ja ehitati uus, õnneks väga lihtne, sest pidi ju jääma ruumi liikuda. Ära vahetati isegi eesriie – teist osa toetas kuldsete tähtedega IBM (jaapani keeles oli see napp lühend küll kümnekonnast kanjist koosnev igavene joru)

Teine, õige pisut lühem osa oli ka kõvasti efektsem, kuna esimest korda kabukis tehtud tantsuetendus koos suurejooneliste vanade kostüümide ning tinistava ja meie jaoks vinguva stiiliga 13liikmelise bändi/orkestriga. Ega pääsenud sealgi ajaloolistest keerdkäikudest ja armastusest, rääkimata lõpu-seppukust. Siiski räägitakse, et ka õnnelikuma lõpuga lugusid olla siin teatris, kuigi maailma elujaatavuse preemiat Kabuki kindlasti ei pälvi. Lisaks on enesetapp ikka nii kõvasti maas ja japside juurtes kinni, et selline probleemide lahendamise viis (kuigi mõõgad on taotud rongideks) kõlab täiesti loogiliselt.

Meie kaks diipi teatripoissi oleks isegi veel vaadanud, Kadori ja Jimiga leidsime, et mujal on siiski mugavam magada (kuigi ma olin rõdu esimeses reas, ei mahtund jalad kusagile) ja läksime kohvilurri järel luksuslikus Ginzas (kõigi brändipoodide piirkond, kus tänaval on kõvasti rohkem bemme ja mesasid kui japsiautosid)... Sony Buildingusse. Mis oli küll kah igav ja ma läksin lõpuks lihtsalt koju ära.

Pilte etendusest mõistagi teha ei tohtind, paar sain majast ja saalist. Eriti wide-screen lava paraku täies ulatuses peale ei jäänud.

Tüübid pildil pole politseijaoskonna eest wanted stendilt, vaid teatri näitlejad.

Sel nädalal ma nüüd ehk rohkem ei kirjuta, ärge muretsege. Homme ärkame pool kuus, et lõpuks põhja poole sõita. Sahhalinile ega Kuriidile ei pääse vist küll, aega kah põle.

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

rahvas nõuab karaoke-lugu (eks see oligi te peamine ajend jaapanisse minna) ja kirjeldust kohalikest peldikutest :)