Kolmapäev, august 15, 2007

Miyajima

Mõnes paigas on kindlasti veel ootamatumaid loomi sind sadamas tervitamas, aga Hiroshimast pooletunnise rongisõidu ja 10minutise praamitee kaugusel Itsukushima saarel stalkisid sind sajad hirvekesed või kitsekesed või kes need värdjad ka ei olnud. Alguses oli jumalast lahe, nii ühe minuti jagu, loomad elutoas jne, aga kui see pämbi su käest võikukoti ära haarab ja tagasi ei anna, on ikka natuke tüütu. Või tunned järsku, kuidas keegi selja tagant su kotist midagi urgitseb või lihtsalt tänaval taga ajab ja teised nürid ulukid, arvates, et midagi saab, temaga ühinevad.

Muidu on seal saarel Jaapani üks kolmest parimast vaatest – ujuv torii – a me mõtsime esmalt ranna üles otsida. Vaid kolm kilsa matka ja seal ta päikeseloojangus mulksus. Muidugi olid kõik kohalikud rajatised neljast juba kinni, aga vesi täiesti ujutav. Aktsenti andis meiega miskile plastpontoonile roninud jaapani paarike: naisel oli kaelas sall ja jalas mingid dressipüksid, mehel üldse kaks paari šortse ja Kristo täiuslike peakate eeskujul tegi taat meie lõbuks paar valusat kõhukat. Kui ta endaga väga rahul olles kõhtu patsutas ja käraka peeru lasi, ujusin mina džentelmenina kaldale tagasi. Sool tuli paraku maha pesta peldikukraanide all, persevahe jäigi kipitama, kui te juba küsisite.

Pimedas sadamaküllatagasiteed alustades oli plaan hääletada. Kaks esimest meist said kohe peale, mina ja Hanna teise paarina proovisime kahte autot, mis olid vist täis, rohkem autosid enam ei tulnud. Ja saimegi kolm kilsa jälle tagasi kõndida, kohates teel mõistagi jälle kõvasti jultunud faunat, pimedas üle tee vilksavaid rottkoeri (pärast saime ka teada, kes need on), kassiema kahe pojaga, kellest üks tardus keset asfalti, keeldudes lahkumast isegi signaalitavate autode peale ja paari suuremat krabikest rannas nähtutest.

Sadama ümber oli enamik kohti muidugi ka juba kinni pandud, leidsime miski resto siis, vahtides vahepeal arusaamatuid hommikumantlites valgeid inimesi, kes klobinal kusagile kõndisid, küllap mingi konverents käimas. Millaski enne keskööd söögiga lõpetades oli torii loomulikult ära kustutatud ja lähemalt ei saanudki pimedas pilte. Jäi üle vaid magamiskoht otsida ja see oli ikka way hullem katsumus kui Kyoto staadion, mis alguses tobenaljakas tundus.

Meil tuli läbida tohutu templikompleks, kus ei julgenud lihtsalt viisakusest kuidagi külge maha keerata. Osad lapsed trampisid ühest pikast trepist üles a seal oli eriti palju putukaid olnud, me Hannaga ootasime all. Otsustasime siis mere poole sammuda ja Kristo üritas hädas ühelt vastu jalutanud hirvekeselt naljaviluks teed küsida "ütle kitseke, kas sa tead, kus on head ööbimiskohad", mis lõppes sellega, et kuri kits sõi meie viimase kaardi lihtsalt ära ja natuke edasi mere äärde me siis jäimegi.

Rääkimata on veel paiga teine oht – kährikud, keda nägime pimedas ka sadama juures prügikastis tuustimas. Need söövat ka tekstiili ja keegi meist polnud väga kindel, mis meist ja me kottidest hommikuks järel on. Tegelt ei tülitanud lõpuks meid keegi, ainult mina avastasin korra ühe krabi oma kõrva kallal urgitsemas, kes mu kriiske saatel tasuta tuusiku eemale sai. Kuna seekord jätkus oidu puude alla magama jääda, ei paistnud päikegi kuuest pähe ning osad meist magasid üheksani. Selleks ajaks tuias meie ümber muidugi paras hulk kohalikke juba, niisama jalutades, koeri kusetades jne. Aga kuradi ilus oli. Kõvasti ilusam, kui mõõna ajal praami pealt paistis, kus inimesed mudas ringi plätserdasid ja eriti ilus oli kella 5-6 aeg hommikul punase taevaga, kui korra silmad lahti tegin ja kaaslasi pildistamas nägin. Mõistlikum tundus silmad uuesti sulgeda.


Hommikul tegime teiste turistidega (keda augustis on ikka veel üsna vähe Jaapanis) trügides väiksed grillitud austrid või noh, mis väiksed nad olid, tutvusime maailma suurima, ühe 18. sajandi munga poolt 10 aastat vestetud toasuuruse riisilabidaga ja võtsime suuna Osakale, kus järgm nd lõpus algab kergejõustiku MM a meil oli peamiselt plaan vaid vabaõhumuuseumit külastada ning kaheksajalapallikesi osta (jälk kantoss). Poisid kadusid teel ära ja neid nägime alles õhtul Tōkyōs. Nagu ikka oli kole palav ja pleiss sulgumas, nii et lugesime kiiruga siltidelt, et üldiselt käis paarsada aastat tagasi elu nagu Eestiski ja ülejäänu on piltidel. Ühele pildile jäi jälle mingi kahtlane impeeriumi lipu all toimunud rivistus tohutu pargi servas.

Kommentaare ei ole: