nippon

Mai salli kunagi neid reisikirju (ja ma loen iga kuu kümneid nihukesi töö pärast), mis algavad stiilis „tollis pidime tükk aega ootama, aga lend möödus viperusteta”. Seekord on siiski natuke põhjust – maandusin Tōkyōs Hiroshima a-pommi aastapäeval. Mõjutab ju see enam kui 60 aastat tagasi toimunud sündmus siiani Jaapani elu, majandust ja poliitikat üksjagu, kuna võttis keisrilt igasuguse võimu ja lõpetas viimase sõjategevuse, millega Jaapan oli laias laastus selle hetkeni kõik viimased aastakümned väga armutult ja aplalt tegelenud. Eks siiani on mõningaid mahavaikitud fakte riigi ajaloos ja kooliõpikutes ja homme vaatame, mis ses kuulsas Yasukuni templis tänavu sõja lõpu aastapäeval toimub, mille regulaarse külastamise eest Koizumi Hiina ja Korea meelepaha ära teenis. Seni on kõik ministrid öelnud, et neist ei lähe keegi tänavu, mis oleks esmakordne 50ndate keskpaigast alates.

Tänaseks on ka Hiroshimas endas käidud, aga sellest hiljem, kui selleni jõuangi, sest ükski päev pole aega kirjutada või on kõik akud tühjad või pole adapteriotsikut kaasas või pole netti. Enamvähem kogu rahvas peaks olema võrgustatud siin, isegi taksofonide küljes on miski ISDNi auk, aga wifit lihtsalt pole.

Igatahes, stiili pidades - ega lennujaamas aru küll ei saanud, et tegu nüüd Jaapaniga oleks, teagi, mida ma aknast näha ootasin, aga keskmine München või Varssavi tundus ülevalt ja alt. Siis läks muidugi lahti. Tervitused siinkohal Kadori-chanile, kelle keeleoskuseta poleks ma siia nii eksprompt kindlasti tulnud. Ega nädalaga mööda linna kolanud, tükk maad lõunasse ja tagasi sõitnud, süüa saanud, igast asju õppinud jne. Tavaturisti ei kadesta, ega ka kohalikke, kuigi need saavad pigem kõhutäie naerda, kui nende sadade tavade vastu eksitakse, olen aru saanud, ega solvu üleliia. Sest veidi üldistades on umbes nii, et iga teine asi, mida sa teha kavatsed oma tarkusega, ei mahu hästi nende normi piiresse...

Igatahes ma katsun nüüd natuke kirjutada. Kes Jaapanis käinud on, teie ärge lugege. Mõni leiab sarnaseid elamusi ja pilte ka paarist teisest blogist...

Sellel pildil on täiesti suvaliselt siin koha peal keisripalee kõrval olev tühermaa, millist mujal juba Jaapanis naljalt ei kohta. Palee piirkonna alt ei käi isegi ükski rongiliin läbi, mis seletab huvitavaid jõnkse metrookaardil. Sai lihtsalt pea esimese asjana sinna satutud. Kadori ei saanud sellest fotost ka kuidagi üle, leides, et see näeb välja, nagu meie lapsed oleks mingi plakati peale lõigatud ja taust polegi päris.

Esmalt kolm teemat.

Rongid
Niisiis maailma edevaim raudteesüsteem, kiireim ja mugavaim ja täpseim jne. On kah ja kogu elu käib siin raudteejaamade ümbruses, kus on samas hoones tavaliselt suuremates kohtades nii seitsmekordsed kaubanduskeskused ning vähegi mööda riiki reisides veedadki sa suurema osa igast päevast jaamas v rongis. Kisub tüütuks.

Tōkyō on mulle aga veel tüütum müstika. Teised ütlevad, et selle süsteemi õpib isegi naine kahe päevaga ära, mina pole veel nädalaga selgeks saanud, mis rong kuhu ja kui kiiresti läheb. Rongi- ja piletisüsteeme on väga mitu, lisaks metrood, kus meie JR rail pass ei kehti. Kõik on küll kenasti nimetatud ja värvitud, aga igal liinil on versioonid local, limited, rapid, extra rapid jne, mis peatuvad kõik ise kohtades ja ingliskeelseid viiteid pole nende seletamiseks veel leidnud. Mõnes rongis on udupeened tablood küll, millel vahepeal ikeelseid jaamanimesid vilksatab, aga üsna kohe tulnuks oma peatuse märgid jp keeles ära õppida, tundub täna.

Lennujaamast saime Jimiga vaid ühe eksitusega kohale, sõites kolinal oma jaamast mööda, kuna just see rong seal ei peatunud. Tegelt leidsime Shinjuku jaamas (olla maailma suurim, mõne miljoni reisijaga päevas ja enam kui 200 sisse/väljapääsuga) isegi õige platvormi esimesel katsel üles a see oli out of service, mis tähendavat enamasti, et kusagil koristatakse laipa ja varsti sõidab rong jälle. Just meie Chuo on olnud pikalt (võibolla on praegugi, a miski olla ette rebind) populaarseim enesetapuliin. Endal pole õnnestunud küll tapjarongis olla ja ma ei söandaks seda pildistada nagunii. Täna pärastlõunal koju sõites näitas rongis ekraan nt, et kolm liini on ajutiselt maas v hilinevad ja põhjuseks oli accident. Et rongidega midagi väga juhtuks, ma küll ei tea... Igatahes Sapporos olla mingil liinil kummirattad, et jäsemeid rohkem rümba külge jääks. Olla ülegi elatud.

Kui ma kunagi shinkanseni ninast pilti viitsin teha (enamasti õues aint näind neid, kus on ju ulmepalav ja ma ei suuda jännata jahedusse kibeledes), siis lisan siia. Praegu aint natuke metroorongi seest, igava- ja koledavõitu natuke. Muidu tegeleb kolmandik reisijatest tavaliselt magamisega ja kolmandik klõbistab telefoni või miski mänguga a rongides mobiiliga rääkimine on sisuliselt keelatud. Ja mitte ainult sp, et segab teisi, vaid kaasreisijate pacemakerid võivad seisma jääda... Vot ei tea, paljudel need üldse on ja kohati tundub, et kogu riik on hoopis pimedatele käima pandud – isegi õllepurkide peal on Braille-punktikesed ja eile töötasin läbi juhendi, kuidas pimedad saavad vanadest rahatähtedest aru ja neist, mis pärast 2004. aastat välja lastud. Mina ei tundnud sõrme all midagi ning üleüldse võiks nad rohkem kaldteid teha.

Esimesed päevad ei saa ükski turist korralikult pihta ka vasakpoolsele liiklusele, mis kehtib ka jaamade eskalaatoritel - üles läheb vasem trepp ja seista tuleb ka vasakul, ehk olin isegi mõnda aega paremal passides trepitropp. Hanna Street Trivia raamatust lugesin, et tegelt ei ole see mingi reegel ja raudteefirmad ei tea ise ka, miks see täpselt nii on kujunenud. Teist korda läheb lõbusaks neil, kes satuvad Kansai piirkonda, kus asuvad nt Kyoto, Hiroshima, Osaka jms, millest edaspidi - aga seal seistakse eskalaatoritel just paremal pool! No ja siis olen ma veel ka pealinna jaamades kaks korda näinud treppe, millest hoopis parempoolne üles läheb - kus kurat sa neil siis seisma pead?! - nii et mine lolliks.


Need rongid siin on - täpsustame igaks juhuks - ebaharilikult tühjad, kuna pildistatud mingil haigel ajal. Hommikul 8 aeg sõites käib ikka täielik palundra ja mina hiidmehena ja enamasti mingi kotiga ei suuda hakata pildi tegemiseks ronima - hea, kui end kusagilt kinni saad hoida. Näiteks kuigi üks põhiliine, Yamanote, sõidab tipptunnil iga 2,5 minuti tagant, tropitakse rongid viimseni inimesi täis ja sel ajal tõmbavad muidu viisakalt sõitmise eest meid tänavad ja kollase joone taga seista paluvad jaamaonud kätte valged kindad ja lihtsalt lükkavad inimesi rongi peale. Kui mingi aksident ja sellest tulenev hilinemine vms peaks juhtuma, jagavad nad lausa lipikuid, mis tõestavad, et sa jäid rongi pärast tööle v kooli hiljaks. Sama legaalne, kui lapsevanema vabandus päevikus või sinine leht!

Rongid on ka üks põhilistest perverdimagnetitest - sa pead olema ikka ekstreemselt kole naine, et mitte langeda käperdajate küüsi. Ega varem ei julgenud jaapani naised ka midagi öelda, nüüd on lausa plakatid, mis julgustavad perverti korrale kutsuma. Tipptundide ajal on siin-seal naistele lausa eraldi vagunid, märgistatud roosade kleepsudega. Eks neisse satub aeg-ajalt ka üksikuid meesvälkareid, kes mitte makitki toimuvast aru ei saa...

Praktilise poole pealt: JR rail pass on ainumõistlik, kui vähegi ringi tahad sõita riigis ja eks ta motiveerib ka. Ei maksa ka ehmuda nt kahe nädala oma eest küsitavast 5000 kroonist - selle teenib juba paari otsaga tasa. Aint Tokyo metrooliinidel ei toimi, küll aga mõningates bussides ja ühel praamil.

Bling
Kadorit tundes olin Hello Kitty kontseptsiooniga õnneks kursis, samuti blingikogustega, mis siin inimestel (telefonide, mütside, kottide, riiete jne) küljes ripub. Üllatas pigem see, et mitte vaid tibidel, aga ka viisakatel misteritel näeb peene mobla küljes mingeid tutte ja brillusid rippumas, vanainimestest rääkimata. Juba Narita Expressiga lennujaamast tulles vahtisin kõrvalistme mutti, kel pisikese klapiga telefoni küljes kõvasti sulgi ja kujukesi. Libistas oma lääpas käimad jalast, tõstis villaseis sokkis jalad toolile, suunas oma 3G (muu siin ei toimigi) telefoni igaks juhuks akna poole ja muudkui klõbistas.

Teinepäev kusagil maal ootas meiega rongi tädi, kelle aksessuaarid olid kokku kõvasti suuremad kui ta telefon ise... sellest on ka pilt a teravat ei saand. Millalgi esimestest päevadest, mai julgend siis veel inimesi väga jultunult pildistada miskipärast.

Mulle üritavad kaaslased ka aeg-ajalt midagi telefoni külge installida, aga seni olen pääsenud. Ainus junn on üks masinast võidetud tšeburaška mu õlakoti küljes ja sealt järgmist sammu ma niipea ei astu!

Pidutsemine
Tōkyōs käida peol ikka nii, et koju tuled esimese rongiga viie paiku. Mõistlik on minna siis ka mõne viimase rongiga 11-12 aeg öösel.
Harv polla olukord, kus istud väsinult esimese rongi peale, viskad korraks pikali ja ärkad keset tipptundi pärast kolme ringi suvalises kohas selle liini peal. Tööle kiirustavad tokyolased on ka nii viisakad, et ei hakka sind isegi puupüsti täis rongis äratama. Oluline on siis ila ära kuivatada ja väärikalt välja astuda.

Mina olen siiani Roppongis käinud, mis on sihuke, eriti suurlinlik segu kõigest. Tänaval tülitavad sind ohtliku välimusega neegrid, jagades pealetükkivalt soodukakuponge, eks paaris siis alistunult ka käisime, kui nad naistele tasuta drinki lubasid. Keset nädalat oli kõik paraku üsna hale – neegrite manitsus we are very busy right now, but come over tähendas tegelikkuses kolme klienti peale meie. Hängisime neljas-viies kohas, lahkudes mõistlikult pärast esimest poole hinnaga jooki, mille sai nii 50 krooniga, järgmised olid ümmarguselt 100. Ühes mängis väga kuri must muusika, teises salsa, kolmandas igasugune, nii et valikut jagub.

Mu arust ägedaim oli kohalikuks levikaks nimetatud Gas Panic, kuigi Kadori kutsub seda rohkem lihaturuks – kui tahad õhtul skoorida, siis sealt ikka saab. Eriti pakitud pleiss oli küll, letil aelesid tibid tantsida, osa vahtis ootusärevalt üksi ringi. Pagesime pärast esimest drinki nagu ikka.

Teine oli ägeduselt Rock Factory kusagil Wall Streetil (mida selgus olema Roppongis kaks). Sealgi oli vaid paar inimest, aga ägedad võõramaalastest teenindajad, tervitades meid cómo estás ning projekti tipuks said meie seltskonna katsetused klubi laval, kus lahkelt võim sisse lükati ja pillid kätte pisteti. Jack üritas trumme mängida, aga loobus käppelt, kuna, noh, kuulis seda ka ise. Helene tegi täitsa mitu smelly-cat-lugu (vahepeal asus trummide taha veel baarimees) ja ühe Shania Twaini katse, mistõttu see õnnetu lugu kummitas meist mitmel veel järgmiselgi päeval. Noh, ega see pold ka kellelegi elu rajuim öö, aga kogemus ikka.

Esimene rong tuli 5:40, mida pidime ikka tükk aega ootama, sest juua ei jõund enam keegi ja mäkist sai ka aint hommikusöögimenüüd juba, mitte kohustuslikke juustuburkse.

Enamik lapsi läks siis koju magama, meie Kadori ja Jimiga kalaturule! Aga sellest järgmine kord ehk.