Teisipäev, august 14, 2007

Kalaturg

Tsukiji metroopeatusest kusagil kuue aeg hommikul lõõskava päikese kätte ronides ei olnud õhku nuhutades kahtlustki, et me võiks eksinud olla – kusagil lähedal oli tohututes kogustes kala. Tegelt oli muidugi veel rohkem.

Inglise keeles kannab maailma suurim kalaturg nime Tōkyō Metropolitan Central Wholesale Market või Tsukiji Fish Market ja ega ta aint kalaga kauple, aga kala on seal ikka täiega teema, nagu meie üks noor sõber siin ütleks. Päevas kaubeldakse päris mitutuhat tonni eri tooteid, müüjaid on kokku kuni 1000, tööd pakub see turg kokku miski 60 000le inimesele. Turu algusaega hakkavad nad arvutama kusagil 16. sajandist Edo perioodist, ametlikult läks see konkreetne käima 1930. aastatel.

Kõigi kärude ja tõstukite vahel eluga riskides hüpeldes, mis mingi müstika tõttu omavahel kordagi kokku ei põrganud, pääsesime turuhoonesse. Kummikuid meil klubituurilt tulnuina muidugi polnud a võinuks. Hoone oli oma mahult võrreldav ehk... mdea, klassikaliselt illustreeritakse ajakirjanduses suurusi jalkastaadionitega, Kadori pakub võrdlust vana Kadaka turuga. Selle juurde võib arvestada kümmetkonda kvartalit ka majade rajooni, kus igal tänaval on poekesed nagu ikka, aga peamiselt kalatoodetega.

Ultimaatne eesmärk oli jõuda tjuuna-oksjonile ja jõudsimegi, kuigi kartsime, et see on läbi saanud juba, kuna need alustavad eriti vara (vist viie aeg või varemgi, kaupa hakatakse tooma kl 3 öösel) oma punase kullaga kauplemist. Süsteem käib nii, et turuhoone üks ots (ikka sadu ruutmeetreid) on täis maas lebavaid kuni paarisajakiloseid tuunikalu, kelle ümber käib taskulampide ja konksudega igavene hulk mehi, kes sabade järgi nende kvaliteeti kontrollivad. Teistel on juba hinnad silma peale löödud.

Ridade haaval müüakse need siis maha oksjoni käigus, mis on eraldi etendus. Kuidas pakkumisi tehti, ma aru ei saanudki, osadel postidel olid veel linnade nimed, aga kära oli kõvasti. Alguses lüüakse tükk aega kella (vana hea vaskne koolikell), siis läheb karjumiseks. Ühe pidevalt üles-alla hüppava oksjonipidaja stiil on klähviv (ta hingas selle 1,5 minuti jooksul ehk kolm korda), teisel natuke vaiksem voogav palve, kolmandal omamoodi. Ma oma värisevikäsi võetud videot ei viitsi üles laadida, vaadake näiteks seda.

Kui sa ei tee nii nagu meie ja suvalisest kohast kalade vahele ei tungi, ei saa sa tükk aega arugi, et keset halli on turistidele eraldatud alake, kust pilte teha ja sildid, et välku ei kasutataks. Meie seda ei teand ja hoidsime niisamuti onudel jalust ning pildistasime igal pool mujal, ikka välkudega. Seal turistialal olnukski liiga kitsas, Lambad. 2005. aastal oli oksjonile pääs tegelt üldse turistidele ära keelatud, aga ta on nii kuradi populaarne, et ju hiljem tehti siis see ohutussaar.

Pärast tuiasime natuke letiridade vahel, kus leidus ilmselt viimsne kui üks maailmas müüdav meretoode, todasama värsket tuunikala, vetikaid, molluskeid, kaheksajalgu, imepisikesi miskeid vibureid jne jne. Mõnes hunnikus viibutasid laisalt uimega veel ühed tüübid, kel oli ilmselt paari tunni eest juba saba maha löödud, teise laua taga võttis onu kausist taas mulle tundmatuid väikseid peletisi, fikseeris nad laua külge naasklikesega ja fileeris lõdva randmega. Ühes kenasti pakendatud plastkarbis steppasid krabipojakesed näiteks pahaaimamatult ringi.

Ilmselt senise reisi ägedaim elamus lõppes plaanitult värske hommikusushiga sealsamas lähedal. Ühes kohas nägime juba mitut paksu valget – turistikas. Leidsime järgmise, kus pold ühtegi klienti, aga väga jutukad kokad, kes ei suutnud uskuda, et me Eestis nii palju ja paljalt kardulast sööme ning et Jimi neegrilokid on päris, mitte perma-keemilised. Jim suutis selle peale vaid toriseda: "Kas nad filme ei vaatagi?"

Väsimus oli meeletu, aga sushi oli seal muidugi parim ja õlugi maitses kl 7 hommikul igati hea ning üheksa aeg magasime kodus nagu miškad. Seda õnne oli küll vaid kaheni, kui lennujaamast saabus meie viimane tandem, kel õnnestus isegi veel 2h kauem koju seigelda kui mul Jimiga. Rongid, ma räägin. Turismimaterjalid soovitavad millegipärast kalaturule minna varasematel saabujatel üldse otse lennukilt koos jet lagiga...

Olgu lisatud, et Jaapan püüab ja töötleb või tarbib kõige rohkem tuunikala maailmas, väidetavalt ka paar korda rohkem talle antud kvootidest, mis härraseid endid eriti ei koti. Esimest korda said viis suurimat tuunipüügi orgkomiteed kokku alles tänavu jaanuaris, et hakata lõpuks tegelema räigelt väheneva kala probleemiga.

Muidu meeldib meile käia ikka kiirsushis, kus üsna kitsas toas asub ristküliku kujuline lett, mille keskel askeldab 3-4 kokka ja ümber istuvad inimesed, kelle ees lindil sõidavad üha uued ja uued taldrikud kahe tükikesega.

Ja ikka nigiri ehk riisipallil tükk kala, mitte üldse nii palju lehte keeratud maki, mida meil nagu sushiks peetakse, rääkimata ameerika rull-versioonist, kus riis on väljaspool. Lisaks lindikatele saad ka ise soovitavat tellida, aga siis on küll hea teada selle jaapanikeelset nime ja paari viisakusväljendit. Ingliskeelsed menüüd on üsna harvad ja no kes neid kalanimesid inglise keeleski teab. Noh, eks alati saab ka pildi peale näidata, kui tõesti juhtud vahet tegema punase ja valge kala eri varjunditel ning neid nii eristama. Pärast saad ikka mingi kuradi seepiasushi omale...

Maksab nii 10-20 krooni taldriku kohta, mis pärast kokku loetakse. Vahel on erinevad hinnad kah neil, 7-8 on senine isiklik rekord olnud, sest rohkem ei suuda kunagi - palav ju ka. Lisaks on su kõrval kraan, kust lased uut kuuma vett oma rohelise tee peale, karbitäis ingverit ja kaste. Üks tore osa protseduurist on kokkade vahetuste lõpp - kutid ronivad käpuli leti alt välja ja uued asemele, jätkates sujuvalt enamvähem samast kohast.

Kommentaare ei ole: