pühakeel

Kas tegu on Mart Niineste eriti sihvaka sõnamänguga või kontekstis kogemata õigeks muutuva typoga?

See on kerge ekskursioon pornotööstuse ajaloo anaalidesse ja telkide taha ühe mehe pilgu kaudu.

Mai saa ka aru, kas loo kommentaar on iroonja või mitte:

talveli27. detsember 200805:22:53
Kulla Märt! Ennem , kui trykki lased, kasuta korrektori abi. Liiga palju on meedias viimasel ajal õigekirja vigu.Kommentaariumis me võime enestele seda lubada, trykitult aga mitte...

Kurtsin ka Öle, et mai tee ammu enam peavoolumeedias vahet, mis on nali, mis tõsine, mis rumalus, aga kui ta täpsustust ja näidet küsis, leidsin samal hetkel, et suurem osa materjalidest ongi tõsiselt mõeldud, sellest suurem osa on väga rumal ja nalja saabki heal juhul siis, kui mingi viga tehakse. Pühad või vajutis?

Jään lootma, et vähemalt ohtrad keelevead ka pühadeaegse napi ja sisutu materjali juures on joomise, mitte koondamistega seotud. Aga igal juhul võib öelda aasta kokkuvõttena, et lehtedes on palju rohkem hakatud emakeeles ja tärnivabalt ropendama. Mis saaks ilusam olla?!

Muidu on mul logelemisest juba päevi kohutav seljavalu, aga Ö seletas, et need ei saa veel lamatised olla. Mitte, et see ohverdus midagi andnud oleks - ainsad toreda tunnid teleka ees on pakkunud eileõhtused mitukend osa Shaun the Sheepi.

Aasta pettumus, kuigi õpetaja Lauri meelest ilmselt julgustav, oli ka sarimõrvari testi tulemus, kuigi ülla motivatsiooniga:

Not Serial Killer Material
Sorry, you only scored 50% killer, you'll never make it.

Killing Motivation:

• 100% Visionary
• 100% Mission

hommikune käimatõmbaja

Ma olen alati öeld, et mul on praegu selle elu põnevaim ja paindlikem töökoht. Üritasime aga jälle distsipliini taastada ja meenutada, et tööpäev algab kl 10, mis lõppes sellega, et enamasti veel keskpäeva paiku kodus öösärgis arvuti taga istuv naiskolleeg K oli juba 10:33 tööl, aga enne 11, ilmselt kättemaksuks, siidri avanud.

Eks meil ongi vabameelne maja. Viimasel ajal uputame 2x nädalas allolevat laste muusikaringi, aga meiega pole midagi kurja ette võetud. Ja vahel tuleb keldris asuvast reklaamibüroost ka keset päeva väga magusat kanepihõngu. Tuli eilegi, kui kulgesime 9 aeg õhtul ümberkaudseid prügikonteinereid täis tuupima. Sundisin nimelt kolleegid pühal päeval arhiivi korrastama, kõva 8h läks ja täiesti kainelt. Kasvatasime iseloomu.

Kuidas vanast peast välimus sugu vahetama kipub

Vaatsin, et mida kuradit - Tõnu Aav laulab terkus koos Fixiga. Selgus, et see on Silvi Vrait siiski.

Loo pealkiri "Iial ei saa vanaks keegi" võttis selles kontekstis üsna.. julged mõõtmed.

Öelge mulle palun, kui ma väsinud transvestiidina välja hakkan nägema, lähen ise ära.

lits_indeks

No kesse räägib, et Eesti Pank on kasutu bürokraatiamasin - oskavad konjunktuuris ju täiesti reljeefseid seisukohti võtta, vaadake või selle URLi lõppu:
http://www.eestipank.info/pub/et/yldine/pank/finantskeskkond/kommertspangad/Lits_index.html.

Ö leidis rutiinse töö käigus.

kultuuriskiso pärast pöffi

Pidin nädalatega kogunenud lehehunnikust kolm Areeni läbi lugema, kuni jõudsin alles otsituni - mille vahelt leidsin lõpuks aktuaalse telekava!

Hauakivid -35%

Nägin Karjamaa kandis siukest silti, kiirguskeskuse ja hiinaka vahel nad vist tõesti kogu aeg asund, aga aktiivset turundust pole väga märganud (peale avariide Erika ja Kopli ristis).

Mis pagana aleperiood see nüüd on? Inimesed surevad ka juba säästlikumalt, et neil seal äri sitemini läheb?

Või lihtsalt reklaam "Ahoi, ristirahvas! On jõuluaeg, valguse ja masenduse aeg!"? Või "On jõuluaeg, aga valgust ei jagu tänavu kõigile"? või et "Sure nüüd - tarbid vähem!"? Või et "Osta omale hauakivi, kuni sul veel raha on"? Öö just pinnis eile, mismajõulukstahan. Äkki tõesti.

buss, mida ei tulnud

Ei, sei ole uue Pöffi filmi pealkiri. Aga mine tea, ma pole kava vaadand veel.

Jumala kindel olin, et ei kirjuta täna ilmast, isegi keskpäevatuisus Krahli Viljandi lapsi vaatama võideldes (Jalakas tuli mingi jalgratta moodi massinaga!) Aga siis pidin õhtul matkama vanalinnast kontorisse, et võtta U võti ja tema juures Karu uulitsas aknad sulgeda ja lumi toast ära rookida.

Tuisk oli järele andmas, Vene tänaval polnud üheksa aeg hingelistki. Hakkan VHK juurest Toompea poole vantsima ja siis sumpab mulle lumest vastu kühmus kuju, keda ei saa ühegi inimesega segi ajada - Arvo Pärt, väike punane harjake näpus.

Muidu oli kesklinn välja surnud, poekesed ja trahterid kõik kinni, isegi Narva mnt viinapood. Vähemkäidavates kohtades kulgesid vaid kitsad, kahe saapa laiused rajakesed, just nagu vanasti! Linn tundus kuidagi oma järsku, ilm tegi ta nagu isiklikumaks.

Kõik ülejäänud, keda nägin, olid romantikapaarid, kes teineteist ja kõike kaunis-lumist pildistasid (teeme selle oksa all, eiei, teeme teise), rõõmuga lumes autodega paarutavad pollarid ja sünged pokud, kes ootasid bussi. Bussi, mida ei tulnud.

Aga ei saa nii diibilt lõpetada. Vahepeal kaevasin Narva mnt-l 20 min ühe vene tuti bemmi välja (nagu jumal masinast vedeles kõrval lumelabidas), kes mind püüdlikult eesti keeles tänas, ja et ka McDonalds oli kinni, käisin Hesis ja tulin tagasi tööd tegema.

mina ja pressioon

Majandusvajutis on nüüd sealmaal, et vapikas pold eile (esmaspäev on uus nädala selgroog, ärge kobisege) mu armast pinot grigiot. Nii lihtrahvas rasket aega küll üle ei ela. Kuigi ma kahtlustan, et ma olen ise ära joond selle seal suuremas osas.

Ja Boheem lühendas juba eelmisel nädalal avatusaega (see ei ole ju günekoloogiline termin?!), mis on ka tüütu.

Koioti 2

Elukohajärgses vürstkonnas jagasid bojaarid uusi tänavanimesid, aga mai saand aru, miks nad Väike-Liivamäe tänava Vana-Liivamäeks tembeldasid. Vana see tänav ju pold, 2003 alles tehtud. Seletati, et "ühtlustada hargtäiendite kasutamist piirkonnas." Mai tea seda sõnagi.

Teen igatahes kodanikualgatuse, et eelmistes kodulinnades Tallinna tänavad kõik Vana-Tallinnaiks nimetataks. Harg- ja koondtäiendab kenasti, vähemalt Türil.

Kunagi Öga mõtsime nummisid tänavanimesid välja. Meetri jättis põhja unelmate aadress "Karupoja 3", kui õigesti mäletan, a siis oli ka karu-periood meil. Talinas ja Kuressaares on Kotkapoja tänavad, mis käivad seni kah. Hallivanamehe toob Tondil samuti alati nuuksatuse, kuigi telefon näitab tugijaamana vist siiani külmalt "Kellukool".

Pealkiri viitab aga ikka mu igavesele tasakaaluigatsusele, õnneks töötasin ma kunagi kandis nimega Jälgimäe. Aga inimene on ju nõrk. Meenus reisusurnaalist lause "Pandade õnn, et nad nii nunnud välja näevad. Mõni ilgema välimusega loom võib rahus välja surra – ei tule talle keegi appi."

Ja üldse, Eestis on mitmeteiskus linnas Rahu tänav praegugi veel, aga kõik Sõja tänavad on ära koristatud. Meil Kalamajaski oli kunagi, Salme asemel. Igasse asumisse võinuks ju ühe ikka jätta mälestuseks aegadest nagu majadki. Nahui te sellest (haak)ristisambast sinna nõlvale rammite, tooge Võidu väljak tagasi ja türaki on nime kuuldes kõigil selge ja meeles, mida vabadus tähendab!

kahtlused süvenevad

Kuidas kõik korraga ikkagi surevad? Hakka või arvama, et midagi ongi vees.

lümfaatiline kubemegranuloom

Paraku puudutab mindki viisavabadus USAga ja loen õhinal uudised ja otsustasin bio...laguneva?... passi teha, kuni lugesin praegu selle ESTA ankeeti ja selgitavaid tingimusi.

Pealkirjas toodud lemmiklooma ega muid keelatud nakkusi mul ehk pole, aga vat selle tingimuse järgi ei panda mind isegi 99ks aastaks vangi, vaid lastakse mõnes osariigis kohapeal maha:
Moraalse nõrkusega seonduvad kuriteod - sellised seaduserikkumised hõlmavad tavapäraselt käitumist, mis on loomupäraselt nurjatu, alatu või paheline ja vastuolus tunnustatud moraalireeglite ja kohustustega kaaskodanike ja ühiskonna suhtes üldse.

Nii palju siis sellest reisist.

be aware

Alguses vaatasin, et näe, järjekordne paroodia tehtud. A mõistsin kiiresti, et mitte House'ist, vaid iseendast.

generalplan ost

Kõik need tuulepealsed ja detsembrihuumused teevad murelikuks.

Näiteks tuli täna veider EE ja PMi otsepost. Teagi, kellele kirjutada, et esiteks ei olnud Postimees ja Ekspress vanasti nagu "parimad sõbrad"; teiseks et mulle kui Postimehe tellijale pakutakse Ekspressi soodushinnaga, sest kolmandaks pole ma oma nimel Postimehe tellijagi ja neljandaks käib mul Ekspress nagunii. Kõige kahtlasem on, et nad lubavad sisukust; ja kõige toredam, et Äripäeva ei pakutud.

Julgust, et kusagil struktuurides pole kallutatud jõud, ei lisa ka Käbile sõjakomissariaadist tulnud kiri, et kui nüüd madinaks läheb, peab ta kogunemisele tulema, auastmeks reamees ja ametiks autojuht. Kõik läheb plaani järgi, ütleks Lennart Meri taas. Aga kelle plaani?

PS Ma sain pärast... mdea.. aastat ja kümmet katset lõpuks lahti omaenda postide captcha'st ehk bloggeri kahtlusest, et mu blog on spämm. Hajutavad valvsust ilmselt lihtsalt.

Tema nimi on Dusja

Ja ma mõtsin, et kolm setti vene, inglise ja eestikeelset maffia mängu valgevenkudega Lasnagorski teises otsas, või eileöine eestikeelne skaibivestlus ühega, või et täna levinud kaks vigase eesti keelega saiti on armsad - praegu leidsin lausa oma kodumaja seinalt lõimumise kinnituse. Pilt sai kole kiiruga, andestust.

kuidas käsi käib, härra peaminister?

Internet (elu?) ei väsi üllatamast. Otsisin töö pärast Pressifotost pilte talvisest kodanikuõpetuse tunnist Tamme gümnas, pannes otsingusse "ansip +tamme". Ja tuli sihuke pilt. Andrusel peaks küll rohkem arme olema, aga mine tea.

PS Ma tunnen end miskipärast seda siin avaldades... martlaari või halvemal juhul savisaarenagi.

Jõgeva hipid

Ansip ütleks, et see pold kindlasti majanduslangusest, vaid eestlaslik nutikus ja muidu sastainaabel, et mu koolitusgrupis ühel mammil kingad eri paaridest olid. A girl's gotta eat.

Isa, ma olen teinud pattu

No mis te lootsite? Ma pildistasin lihtsalt mobiiliga. Sest pean siia panema planeedi kolm saladust, kuna paari päeva jooksul on liiga palju arusaamatuid silte kogunenud.

See silt oli laubal Balta taga majapidamistarvete poe aknal. Mina saan väga vähestest sõnadest aru (a K sai omale kena sinise plastvanni kraanikausiks):

(Guugldamise tulemus: Kelaat - tsükliline kompleks, kus katioon on seotud ühe ligandi mitme rühmaga).

Otseselt lihtsamaks ei läinud. Vähemalt ei tekkinud ka muret, et äkki on mul seda vaja.

Järgmise leidsin täna Jõgeva kultuurimaja peldikuukselt. Ei julgenudki sees peale nuuskamise midagi teha, mine tea, kes isiklikult võtab:

No ja see ammu silmajäänud silt kordub töökohajärgses liiklussõlmes. Songissepp teeb vist nalja? Tagasijõudnult lõpuks jalutasin lähimani täna. Peaks kalkaga selle linnakaardi peale panema - kogenud taksojuhina pole mina veel leidnud lähikonnas ristmikku, kuhu see skeem sihuksena sobiks:

Pildistamata jäi laubal esimese poe juures lambiposti küljes märgatud kena kõva silt "JUKSUR". Nool paremale oli ka vist. Ühtegi tähte poldud maha kriibitud ega midagi.

delikaatne anne

Siiani pidasin naljakaks ja mööduvaks neid Andmekaitse Inspektsiooni hullusi, aga kui praegu asutust ennast guugeldama hakkasin, selgus, et ka kodukas on hoolsalt ära varjatud ja Google ei indekseerigi seda. Täielik müstika - ma pole eladeski isegi näinud, et mõnd saiti otsinguga ei leia. Pidin siis üle aastate neti.ee avama, mis andis esimese laksuna õnneks, nii et päris hull ei ole.

õpilane

Ma olen küll jälle haige nagu Helsingi, aga päris kindel, et elukohajärgses Selveris soovis kassiir mulle siiralt silma vaadates "Suur tänu teile, ilusat õhtut!"

Terveks ei ehmunud päris sellest, aga midagi nii ootamatut ja kena poleks tänasest õhtust küll enam oodanud. Ilmselgelt oli tegu algaja teenindajaga.

valgekraed

Üks sõna sai täna jälle teoks. Ja mitte ükski neist, mida 4,5tunnise koosoleku käigus arutada tuli, vaid, et pausi ajal pakuti kahe kolmnurksaia vahele laotatud kardulasalatit, misjärel olid lõpuks pooled inimesed eest hapukooresed. Höö-höö-höö.

tere, vanaema

Oh aeg, V (nimi muudetud) rääkis hüsteerilise loo 81. snp puhul vanaemale helistamisest. Katsun mälu järgi taastada.

Esteks küsinud vanama, kas S (onutütar vms, nimi muutmata) helistab? V on muidugi eluaeg solvund olnd, et hoopis ta vend on lemmiklapselaps (sest vennal on lokid), kes kohe torus ära tuntaks, ega hakanud kalgi mõrrana kallist mutti hellitama ja lasknud edasi arvata, kes ikkagi helistab. Noh, ütleme nii, et läinud natuke aega ja vanama rääkis selle aja jooksul igasuguseid muid asju, jõudes mingihetk ikkagi tagasi küsimuseni „Kes sina siis oled?". Lõpuks läks soojemaks, kui vanama pakkus, et siis oled sa sealt J poolt sugulaste seast? „Jajaa, J käis täna just siin, ajas mul vaod lahti ja see teine oli ka kaasas." „See teine" oli juhtumisi vanama enda tütar.

Eriti soojaks, mitte küll V jaoks, läks vanama pakkumine, et „Ah sa oled siis see üksik naisterahvas?" Bingo! Nii vanama teda siis mäletaski, ja jätkas jauramisega, et no mis V-l siis häda, et ikka abielus ei ole: "sa pole ju paha inimene!" Nuta või naera, elu on hoor - just vanainimese suust pead sina tõde kuulda saama.

Eks sihuke sündroom on ka põhjus, miks mina oma veel seniilsemale fanamale enam mitu aastat helistanud pole (tema snp on õnneks 29.02, ehk mitte igal aastal). Ema väitel pole ämmamoor isegi oma lemmiklast ega –lapselast enam mäletand (kumbki pole minu liiniga seotud mõistagi, miks ema muidu alati seda fakti mainiks). Ei maksa seega põdeda neil, kes vanad hooldekottu majutavad, eriti kui need on siitilmast reaalsuse mõistes juba ammu pikema kruiisipileti võitnud.

World's Wackiest Coffins

Olen viimase kuu jooksul oma ajaveebisöötasid miskipärast kahekordistanud ja senise põhjal tundub, et oddee ongi mu uus lemmiksait, näiteks olgu tänane post.

barjäärid

Läksin täna kahe paiku korraks sihukse, märja kassi ahastusega, Uue Maailma tänavafestivalile, ca 12h hiljem ja veel märjemalt sain koju. Festival oli elav, aga meelde jäi praegu kojusõit. Tellisin Komeeti takso, takseerinud numbrit, rõõmustanud udusest aknast paistnud naisjuhi üle, istusin ebalevalt sisse. Osutus tõeliseks prouaks, oopeli tool kõige ette sõidetud, rooli hoidis stereotüüpselt naiselikult nii, et et mõlema käe sõrmed kramplikult üleval, küünarnukid toetavad alumisele kaarele. A mina olin segaduses, kuna mäletasin teist autonumbrit (no mitte numbrit, aga variandid ka ei klappinud).

Küsisin siis, et pidigi sihuke number olema? Viimati nimelt oli sama jamps a piloot seletas, et ta sai oma auto rimundist just tagasi a kiisu ei tea seda veel ning kõik on õige. Emand ei vastand midagi. Ütsin siis, et ei no mulle sobib see ka, a oli nagu ikka üsna teistsugune number, et siin on ühed ja üheksad, a ma mäletan selgelt kuut. Tädi vaikis edasi ja põrnitses mulle otsa. Teades, et ma joon ikka väga palju, tundus targem rohkem mitte midagi kosta. Tädi põrnitses edasi. Sain järsku aru, et ma pean tegelt ju ütlema, kuhu me sõidame. Ohkasin „Kungla“ ja millegipärast pidin veel korra selgituseks lausuma, et „no ma olen päris kindel, et ei olnud ikka niisugune number“. Siis keeras maailm end paika, kui mutt ütles esimesed sõnad „kljuubi takso?“ – lihtsalt venku oli ja kõik. Mina pääsin täna küll koju, aga ilmselt on sajad pidanud sinnasamasse keelebarjääri varju magama jääma.

Ega ma ise ka selge mees muidugi ole – Toom-Kuninga poes ütsin päeval hajameelselt „punane marlboro palun“. Ma kirjutaks siin praegu ilmselt surnust peast, ku selle esmakordselt elus ära oleks ost. Õnneks neil poldki.

varane egotripp tööle

Ei, ma jätkuvalt arvan, et ma olen viisakas inimene... Piia KK nimetaks seda lihtsalt konkreetsuseks. Täna hetkeks küll kõhklesin endas, ja siis veel korra. Staarost. Meil on vat sihuke kontor, kus toimetab vabakäigul ja allokeerimata töölaudadeta miski 20 inimest kuuest vabaühendusest. Üsna kirev bande - on puukallistajaid, on asjalikumaid, vahel välismaalasigi, aga kõik puhtad ja kenad inimesed, keskmine vanus jääb alla 30, mõni isegi ropendab vahel.

A vot täna meenus, et igale uuele töötajale tehakse eraldi koolitus, manuaal või vähemalt hoiatus, kuidas minuga toime tulla. Minu töölaud on ka ainus, kuhu keegi teine istuda ei julge, kuna olen lubanud kõik tappa; a kui väljamaal olen, siis vargsi ikka proovitakse. Alati keegi truum inimene muidugi teatab mulle, et "toimus rüvetamine".

Nimelt ronisin täna sportlikust hasardist (miks elu siis liiga lihtsaks teha) üle mitme kuu lausa poole kümneks kohale, kuna ühel org-l on töövestluste voor ja ma tahtsin kandidaate katsuda. Kommunikatsioonitegelast otsitakse ikkagi. Sain aga Milt kohe hoiatuse, et kui ma peaks mõnega kahekesi jääma korraks, ei tohiks ma kandidaati päris kohe ära ehmatada. Natukse mõtlemise peale lisas ta siiski, et noh, kui kandidaat ikka päriselt ehmub, ega ta ilmselt ei sobigi siia tööle. Ratsionaalne, mulle meeldib. Nii palju oli hoiatusest küll kasu, et kui hetke pärast esimene uksest sisse astus, olimegi kahekesi ja mai julgend talle midagi öelda. Arvab nüüd ilmselt, et ma olen lollakas, mitte lihtsalt kuri keenjus/munn.

A talvel teatas üks teine kontorikaaslane (kellega, tunnistan, veidi liiale läksin), et see oli nüüd viimane hoiatus ja järgmine kord räägib ta oma ülemusele, et see räägiks minu ülemusele, et see mind lahti laseks. Viis punkti kodanikujulguse eest, kui mul oleks üldse ülemus. Lisaks olen ma mugavalt ka poolametlik töökeskkonna volinik. It's good to be me! Või ei, pigem nagu prokurör Stark ütleb: "I'm great, yet I'm humble".

allahu akbar

Kultuuridevahelise dialoogi aasta jätkus veel õhtulgi ja mitte by Euroopa Komisjon, vaid puhas araabia skeene. Juulis, kui Itaalias hängisin, kirjutas Egiptuse semu Ahmed (pea 2a tagustes postides USA tripist tuttav tegelane, toanaaber ja seksilõvi), et tuleb pärast Poolat ja Pariisi augustis Eestist läbi. Üksba nüüd avastasin selle ehmatusega, täna helistas, et õhtul laekub, aga läheb otse Saaremaale ja on tagasilennuni seal. Natuke oli kergendust, natuke nostalgigatsust, aga õhtal talle lennujaama vastu läksin.

Seal ootas teda veel ta isa (kes on juba Saaremaal, sain aru, et Prahas hakkas igav) sõber Muhammad, kes paistis Eestis elama. Litsusime end siis Mi pisiksesse viledasse oopelisse ja aegruum väändus, kui silmad sulgesin. Sõitsime vaid bussijaama, aga araabiakeelne joviaalne möla ja samas keeles üürgav CD lasi need viis minutit mul taga uskuda, et ma olen kusagil kõrbe piiril (taksos, või džiibis) kahe musta mehega, ega tea, kas eluga pääsen. Eile lennujaamas vastu võetud Nadia (kellega mu oma auto ka lõuna poole kadus) just rääkis oma Saudi Araabia seiklustest viimastel nädalatel, kus üksi käivat naist vaadatakse imelikult, piiril korjatakse muude religioonide tekstid ära, iga teise asja eest läheb vangi jne jnt. Isegi seda ei saa kellelegi öelda, et ta on budist, aga tal on.. er.. vist Marokos sündimise tõttu võimalik öelda, et pärit moslemi perest. Õndsad on need, kes ei näe.

Virgusin, kui bussijaama juures M puhtas eesti keeles "mine perrse" karjatas. Olin tagasi kodus, ehkki veel suuremas segaduses. Ossin Ahmedile Kuressaare pileti, kaklesime natuke, et ta mulle raha ei annaks. Tutvustasime A-le kurssi, et sada eurot on umbes 1500 meie krooni, ta küsis, mis selle eest saab, Muhammad vastas araabia keeles, täpsustades mulle eesti keeles "üks lits". Ma luksatasin. M pidas vajalikuks täpsustada, et no mitte igasugune lits. Siis kriipisime pakihoiu ukse taga, aga kedagi pold. Pakkusin, et tüüp on sital. Araabid muigasid. Lõpuks küsisin piletööritädilt, see pakkus sama...

Toppisime aga sumadani oopelisse tagasi ja kõmpisime kiirele einele Macki. Meenutasime Aga oma USA, khm, "õppereisi", mis tähendas ju mitut nädalat iga öö joomist oma Egiptuse-UK-Türgi-Mehhinko-Poola-Eesti gängiga; aga mind huvitas too Eestis elav Muhammad hoopis rohkem kui Ahmed. Näis noor, 1,5a siin elanud, kohaliku tibiga abielus, töötab ehitusel - laob tänavakive, sain aru ta armsa ja väga eestiliku aktsendiga inglise keelest. Möönsin, et tean ka mitut tibi, kes turismireisilt enda tanu või pärija põlle alla saanud on. M viskas hooletult, et Eesti tüdrukud arvavad jah, et Egiptuse mees toob nende ellu sooja päikese, aga paari kuu pärast on see kadunud. Mõtles ta nüüd Eesti ilma või suhteid, ei söandanud ma küsida. Ma nii hästi ka araabide hingeelu nüüd ei tunne. Sõpru on tal mõnikümmend, nii eestlaste kui venelaste seas.

Näiteks kakles ta aasta otsa ARKiga, et vastavalt Genfi konventsioonile vms on tal õigus oma juhiloa põhjal Eesti oma saada, aga ARK mögises, et nemad lähtuvad Viini konventsioonist. Lõpuks kirjutas õiguskantslerile ja sel nd oli ARK teatand, et reedel saab kätte. Muhammad on muidu selline, lühem, a võiks isegi öelda kena, palju väljas töötanud, naljalt peksa juba ei saa Talinas. Isegi Tartus ei juletaks vist. Elab Sõle tänavas, aga ütles ise, et ei-ei, mitte Koplis - ikka siin pool. Ingliskeelse jutu sisse satub tal eestikeelseid väljendeid nagu "ma ei tea", nagu eestlane ütleb iga muu keelse jutu sees teadupoolest "noh" ja "kurat".

Mackis hargnes taas piinlik maksmise stseen ja nii palju ma seekord sain araabikust isegi aru, et nähes mu krediitkaarti, juhendas Ahmed, et M peab minema salaja ära maksma letis. Nii palju oskas ka M eesti ja teenindaja inglise keelt, mul Kairos küll samane trikk läbi ei läheks.

Pärast Ahmedi bussitamist viis M mu ajanappusel kaasahaaratud hiidpitsaga koju ja rääkis kohalikust Araabia kogukonnast. Või noh, nii palju kui ma küsida söandasin ja palju ma muusika tagant kuulsin, rääkis sama, mis kapogi just hiljaaegu viisakuskõnes küsinud, et mis te siin ikka teete, miks koos käite, mida räägite, mida elult ootate - jah, osad siinsed üritavat tõesti korra nädalas koos istuda ja teed juua. Kuna Mil on pidev ja sama töö olnud, siis rohkem pole kapotšnikud tülitanud, aga teised saavat komissaridega ikka tihemini teel käia kui omavahel. Looja, hoia Maarjamaad ja andesta meile me vead, tõepoolest.

Enne, kui tegin Ahmedile nalja, et Eestis on imevähe võõrtöölisi ja tänaval ei näe pea ühtegi musta, täpsustas M, et temasuguseid on Eestis täpselt 21. Ilmselt tegi nalja või mõtles mingit kitsamat gruppi, aga meie äärmuslikku immigratsioonipoliitikat teades võib see päris laia kontingendi kohta käia. Mis kultuuridevahelisest dialoogist või kellega me siin üldse räägime? Subboteja mu perse.

Kokkuvõttes oli see kõik ikka veel sürrim kui alguse autosõit - jutustan Tallinnas musta egiptlasega, kes räägib vaevu Eesti keelt, kes on igast keppi siin läbi pidand elama, aga kes mõtleb üsna täpselt nagu mina mingitest mulle olulistest asjadest.

Uskudes, et see on saamatus, kui keegi läeb.

vene klassika ja pärnu puuk

Rahvuslik külmetus (laalupeolt) taandub, aga asi on vist pigem igapäevases töökeskkonnas: kirjutasin lihtsalt "Nikolai Google", ega saanud tükk aega aru, et midagi valesti on. Estaõpsid on seda mugandust kindlasti kümneid kordi näinud, aga ma poleks end ilmas kahtlustand nihukses randmetöös.

Meenus veel Si dok- või naljajutt riigiasutuse valvelauast, kuhu saabus Hr Põder ja eksootilisema emakeelega militsjonär teatas telefoni, et sjaabus Hr Piider. Kõik on ju kõla järgi õige, aint see pagana kirjapanek on "üleilmastuvas, linnastuvas ja individualiseeruvas" (jupike mu töistest väljakutsetest) maailmas üha raskem. Ja sei olnud nüüd õigustus PRile!

Ja kultuuridevahelisest dialoogist veel. Mul oli üle paljude aastate puuk (säärel, kui te juba küsisite). Ilmselt suisa reedest, a täna omikul tuli alles ootamatu breikapp. Kuna tohtrite telefon ei vastand pool tundi, siis väntasin tuikava punapaiste tõttu (netis kästi) ise Kalamaja laatsaretti, kus regmoor kärkis esmalt mu ees seist lapsega, et mis nimi see Brent selline tal on üldse; siis käskis mul soni peast ära snimaitada, kui ma temaga räägin ning lõpuks teatas boolje-meenje, et kui ma kahe nädala pärast elus olen, on kõik hästi, kui ei, tulgu ma uuesti ja pangu aeg. Ja et telefonid täna neil ei töötagi, veenva iseenesestmõistetavusega. No nii palju poleks makst ühe väikse puugi pärast küll sõimata, arvan ma. See on nagu kadund koer tuleks õnnetuna su juurde ja sa annad talle selle eest veel jalaga, et ta märg on. Tüüpiline kodumaine teeninduskultuur. Saast. Nüüd õhtuks on jalg juba lilla, naabrid jätsid muga hüvasti.

PS Borrelioosi sümptomid on väsimus ja deprekas. Teadnuks, süüdistanuks ammu puuke.

pii ärrist

Ma olen üldiselt ajuti ikka viisakas inimene, noh, nt võrreldes Ivo Rulliga. Ei taht ma omal ajal Ekspressile eredamaid mälestusi kirjutada, kui riigitöölt kinga sain (kiusatus oli küll suur); ega lahka nüüd siin pool-anonüümselt ühe praeguse kliendiga veedetud viimaseid valunädalaid, aga mitte vaid nendega, aga ikka igal sammul kommunikatsioonis (nii turundus kui ajakirjanduski) põrkun muudkui eri sorti üle mõistuse keeratud poliitkorrektsuse ja mingite ülemakstud mökitajate inimkauge arusaamaga korporatiivsest kommunikatsioonist ja usaldusväärsuse kujundamisest. Strateegiate ülistamisest mai räägigi.

Igatahes sihuke enda ülitõsiselt võtmine viis mu arust kunagi otsapidi Res Publica just põhja ja kaotab ju ka firmadelt igasuguse oma näo, ametiasutustest rääkimata - ei mingit arusaadavat teksti, vaid juristide või turundajate mingi oma keel ehk igal pool üks tasapaks tatt. Sama väljendas reklaamimees hiljuti. Kust kurat tuleb arvamus, et omavahel võib nalja mõista ja teha, aga kliendid on idjoodid ja nendega mitte kunagi?! Kumb solvavam on?

Njah, selles kriitikas pole aastaid enam midagi uut, ja tegelt tahtsingi siia hoopis kupida oma väikese päikesekiire, mis täna paistis The Onionist (mis on esimesel juhul pood, mis tahab, et ma nende träni ostaks; mina muidugi ostangi):

Dear Customer:

While it is usually our position that every purchase from The Onion Store is a bargain, it is in our corporate charter that we perform „a magnanimous act of generosity e’ry leap year, or be you curs’d for eternity.“ With that in mind, we grudgingly offer this, a cou-pon for a reduction in cost from your next purchase. Do not interpret this as an act of friendship, as we still despise your existence. God-damn the lot of you.

H. Cuthbert Zweibel
Vice-President of Client Relations, The Onion


Teisi stiilinäiteid Facebookist:


A Highly Personalized And Targeted Message From The Onion

It is once again time for our irregular communication. The overpaid consultants who advise us on strategy insist that you, the consumer, appreciate this sort of hand-holding exercise.

Let us get to the interactivity then! This is where you click on our "hyperlinks" and "interact" with our content and advertising images.

---

Gentle-Men,

While the Onion News-Paper is quite proud at having pioneered the presentation of advertorial "news" content on our Internette site, there is no reason you pig-brained malcontents should not find The Onion's brand of insightful pap where-so-ever you happen to be, whether on-the-line or off.

So that you ignoramuses cannot plead your usual ignorance, I have had my slavish bootlicking lackeys compile a comprehensive list of sources and methods through which you can maintain your allegiance to our corporate agenda. Sheep, all of you! Mere mutton before our news-paper monopoly's axe!

---

filmitööstus

Läksime reedel Rujalt (mis oli igati lustakas) Maailma ette istuma ja sattusime keset filmitegu. Mitu tuttavat semu oli võttegrupis ja puha, aga tundsin end hetkeks üsna ebakultuursena, kui veits eemal ilmselgelt-filmimehelikult suitsu tegin ning möödatuikunud noorukeist üks muga filmijuttu puhuma hakkas. Nimelt, erinevalt temast ei olnud ma näinud Taarkat, Minaolinsiini ega teadnud lõppeks, mille võtted seal all raamatupoes ülepea käivad. See õuks jõudis umbes 5x Taarkat kiita, 7x öelda, kui kõva meie kohalik kino ikka praegu on, ja 8x, kuidas tahaks niiii kusagil extra olla. Siis lohistasid kamraadid ta minema. Ma võtsin uue õlle, ikkagi Tartu ju.

etv2

Tegelt lihtsalt spordiuudis. IFi kindlustuskalkulaatoris tuleb riskide hindamiseks märkida, milliste võistlus- või harrastusspordialadega ma tegelen või kavatsen tegeleda. Mu lemmikrisk valikust on siiani kirimale (riskigrupp 1, koos kabe ja koroonaga). Tegelt on riskigrupp 1 ka see, kui ma millegagi ei tegele, nii et miks neid üldse siis eraldi küsida?!

Sulgpall on aga grupis 2, koos vibu, ammu ja võistlustantsuga. Jääpurjetamine on jälle kraadi riskantsem kui tavaline purjetamine. No mitte mädarõigastki ei saa aru. Hinda ka ei saanud teada ühegi versiooniga.

Suvi ei ole siiski läbi!

Ok, mina magasin ja jõudsin alles kl 13 tööle, aga meie kontorihoone trepikojas oli kusagil esimese ja teise korruse kandis nii koduselt soe kanepiving!

meremeeste nalju

Lugenud pealkirja "Streikijad: oleme olnud 15 aastat Tallinki edu pant!", algas firma juhatuse listis väike irvitav võistlus:

Pant: olen olnud 12 aastat Tallinki edu hunt
Hunt: olen olnud 6 aastat Tallinki edu tont

A kuna see Soome tont, kes neil 10 aastat juhtkonnas old, ei saanud eesti keelest aru, et vähemalt Hunt paika panna, siis nii jäigi. Hõ-hõõ, mõtlesid Pant ja Hunt võidukalt. Peded, mõtles Kitteri Lemps. Temal sai alles kaks aastat juhatuses täis ja nimi kõlab kah igavalt. Soome tont ei mõeld midagi. Tal olnuks täiesti pohui, kui ta vene keelt oskaks.

Selliseid asju teeb esmaspäev inimestega. Ma igatahes otsustasin, et ma ei vihka enam esmaspäevi, kuna see on veel väsitavam. Kavatsen neid edaspidi lihtsalt ignoreerida nagu Tallink töötajaid.

you, cunt, always get what you want

vaatasin igaks juhuks siis senise Californicationi kiiresti ära ja olen segaduses.

vähe sellest, et filosoof Jaggeri taies alustas ja lõpetas nii House'i kui ka selle sarja esimese hooaja (ja alustas veel ka House'i kolmanda ja lõpetas neljandagi), vaatasin tolle LA sarja alguses, et ongi lihtsalt sarnane kuri keenjus kopitud Sex and.. the Other Citysse. aga kui Kepp&Küla avasid ehk mõne elus mingeid piire ja tegid naljagi, siis nüüd tundub ...fornication olema lihtsalt äärmuslik seksivastane propaganda, võta või jäta, st anna.

mitte, et ma oleks kogu armastuse juures nüüd suutnud sõnadesse panna, mida House mulle peale halva eeskuju päeva (nelja hooaja) lõpuks andnud on...

ja siit küsimuski - mida popkultuur mulle nüüd öelda tahab täpselt? suvel avastasin veel kolmandagi neg. peategelasega seriaali Shark, aga teadaoleva info põhjal muutuvad vähemalt Stark ja Moody veidigi positiivsemaiks, Greg mitte. äkki see ongi moraal? pagan.

But if you try sometimes you might find
You get what you need


PS asi on mu vanaduses muidugi, aga ikkagi ehmatas, et C-s mängib kurja 16aastast libu 90ndate ogarsarjas Nanny väikest 10aastast oivikukut Grace'i kehastand piff! alles see sari tuli lihtsalt kusagilt. oh tempura, oh morays, või kuidas see oligi.

tõmba munni

Elamus algas sellest, et pärija saab 2 ja kingitus ehk esimene Kawasaki jõudis juba pärale ja mind pold eila kodus. Täna jõudsin täpselt järgmise tuuri ajaks kui kogu pere ehk bioloogiline, kriminaalhooldaja ja ema juba startinud olid ja onuna pidin sujuvalt ühinema. Ausal Kalamaja moel, ehk ühel käes õllepudel, teisel pokaal ja kolmandal.. see vist vaatas last. Mina panin suitsu põlema ja vingusin, et see matk võtab igaviku.

Vaevaliselt Salme kultra taha jõudnud avastasime aga midagi uut linnakunstis - seinast väljaulatuva torujupi, mille juures kiri "TÕMBA MUNNI!!!" Ja kui tõmbasid, vedrutas ta mõnusalt tagasi. Teine kiri ütles, et 25 kr tõmme, aga õhtul kassiiri ei paistnud. Näppisime siis terviseks. Kõik need suudlevad Batmanid-Robinid või kirjad "CALAMAYA RULEZ" ja "RESPECT YA HOOD" (kogukonnatunne!) tundusid järsku täiesti eba..praktilised. Ka lapsele, nagu pildil näha.

Selline pere siis. Meid ei paranda enam miski, aga vana Tomp loodetavasti arutab kamraad Kreuksiga ja võtab kujunenud olukorras midagi ikkagi ette.

euribor + 670%

Avastasin taas, et ma olengi üldises rihmapingutuskampaanias hindu hakanud vaatama. Mitte, et vaja oleks, aga et... vist hea kodanik olla. Nii pidin täna Krahlis lõunal käies omal perse küljest ehmuma - mida hekki - piimaklaas maksis sama palju kui õlu. Noh, võibolla oli 0,66l seal klaasis, mitte pool litra, aga see maksis 40 krooni! Arvutanud natuke marginaale, jäi väga ühene mulje, et piimale keeratakse lihtsalt 2x rohkem otsa (ehk sisseostuhind korrutatakse KUUEGA) kui õllele, kusjuures piimaliiter ise on täpselt 2x odavam. Sellega baar siis teenibki nüüd? Persse need lõunastajad? Alkoholismieiole? Kahma lutti, Jalakas, ausalt. Ma su Ökosahvris maksan vähemalt asja eest 3x rohkem. Kuigi nüüd ma pole selleski kindel enam.

Et maailmarahu endas ja kaubandusvõrgus tagasi saada, läksin õhtul Kaubamaja leiunurka ja ostsin (SAHi ajal kõigest veel -50%!) kahetonnise fcuki kamsiku 237 krooniga. Tõsi, küllap (üle?)eelmine hooaeg, aga mu arust on igasugune pedetsemine sellest, et allahindlused on lihtrahvale, puhas idiootsus, kuna need suvised-talvised kuukesed on ainsad ajad, mil Eestis üldse midagi mõistliku hinnaga kätte saab.

web 3.0?

Esteks leidsin, et lavakasse sissesaanute hulgas on Liis Lass. Ähmiga guugeldamine tegi asja veel hullemaks, kuna tuli viide "Juunikuu Playboy kaanestaar on Liis Lass (57)". Meenusid fotosopase Eve Kivi ja kuldse Linnar Priimäe kaanefotod, guugeldasin veel korra, kirjutades kasvava õudusega kogemata "kuus kass" ja kolmandana tuli vastes lause "Nädala kass on tore tõesti olla".

Aga võibolla meigib see kõik ikkagi senssi.

saksa gambiit

Eimitte jalkast, vaid oma liistudest, ehk tahaksin käesolevaga siinkohal antud juhul ühe hoiatuse veel lisada, et ärgu seda Taeva ääre filmi küll nüüd Sõprukasse vaatama tormatagu kõigist auhindadest pimestatuina. Ma olen ca sadat keskmisest diibimat ning depressiivsemat filmi näinud, aga ainumas ja väga üksildane emotsioon selle kahe türgi-saksa tunni jooksul oli suur ja valge igavus.

Ega see tänane väärikski postitust, aga muster kipub korduma - õhtu varem vältas samasugune valu kolm tundi Viinistul Loojangu etenduse küüsis segadusest silmi pilgutades, kas enne loojun mina või etendus. Nädal enne põgenesime öise rabakontserdi poolelt lihtsalt ummisjalu. Noh, mina oleks rahulikult tukkunud nagu ülejäänud publik, aga maestrost sõber sundis lausa joostes lahkuma (vindises rütmis: kolm sammu laudteel, neljas laukasse). Saime siis väravas sama kandi tädidega lõkke ääres maailma asju arutada ja tädide alksi ära luristada kuni teised saabusid. Irooniliselt avas igavussurma suvetuuri tollesama maestro pärast Reigi õpetaja vaatamine veel paar päeva varem, aga talle endale ei saand õnneks midagi ette heita.

Reedel tundus (pärast täitsa lustakat Ahoid Käsmus) Nokus aluses kah igav õhtu tulema, aga läks nii kiiresti käest ära, et igav hakkas alles kõvasti pärast päikesetõusu kui Korea karaoke džoindis mingi väidetav K2 ajakirjanik mul oma iba ja murtud randmetega juhtme nii kokku ajas, et tagantjärele on isegi pisut piinlik kui jõhkralt ma teda koos ta kalli Reporteriga verbaalselt hävitada üritasin. Isegi mina ei õienda kellelegi kunagi otse näkku, et sa oled idioot, su töö on idiootsus ja käi raisk siit lauast võimalikult kaugele, oijah. Aga sihukse vedela pasaga võitlemine on kodanikele tegelt aukohus, lohutan end.

Samas toimunud venekeelsest vestlusest mingi suurema meesterahvaga mäletan vähem. Ta korra lõi mind isegi, aga siis vabandas ilusasti. M, julgen ma üldse sinu versiooni selle öö teisest poolest küsida?

Jalkaga siiski lõpetades - minu ainsaks kogemuseks viimaste nädalate suursündmustest on vaid siiani kumavad sinikad jaanipäevasest Eesti-Valgevene-Hollandi väikesest sõprusturniirist. Võitis saun.

noor soo

Terveks päevaks on tuju lihtsalt rikutud. Pidin omiku ühes Lasnagorski koolis rääkima põhi-keska õpilastele poliitikatest, erakondade, vabaühenduste ja meedia rollidest ja töövõtetest. Niimoodi lahmiti kõigi suhtes vähem v rohkem ropult vastu, kui mõttetu see ühiskond ja praegune korraldus on, et ma ükshetk küsisin veits endast lahkudes: "Et kõik ongi lihtsalt teie meelest munnid ja vsjo?"

Üks muidu viisaka väljanägemisega ja juba päris suur tütarlaps tegi küüntega laual klõps ja vastas vastuvaidlematu jahedusega: "Põhimõtteliselt küll, jah."

Nii nad välja suridki.

uus maailm vs laitse

Asi algas sellest, et läksin kenal kainel esmasbaõhtul läbi kliendi juurest, siis läksin Mga teed jooma (päriselt, teed, kuigi arutasime eestlaste joomarluse üle mh), siis tuli E ja siis pidin neile külla minema, lõhkudes teel Tüdrukutest vaid ühe õlle („Nelipaki mahakukkudes jääb alati kolm terveks“, Uuemaailma), kuna ma tõesti ei ole harjutand jalgrattaga kahe nelipakiga sõitmist.

Sundisin siis end pärast erinevaid söömis-, joomis- ja suitsetamisnaudinguid lahkuma, aga järgnenud pikemat jalutuskäiku Kga lõpetades trehvasime sama juhuslikult uude maailma sattunud härraga. Naiste puhul ütleks, et teda kattis pinoteks-päevitus, meeste puhul, nooh, on ka sageli, aga siin oli lihtsalt.. mitmekihiline elu. Ütleme siis, et parm. Ja hargnes järgnev, miski pool tundi kestnud elav dialoog, kuigi mul oli ammu juba ilgelt külm (eelmine esba, mitte täna). See kulges üsna nõnda:

Tema: Kuule, kas sa suitsumees oled?
Mina: Olen
T: Äkki müüd mulle ühe?
M: Ma võin lihtsalt anda
T: Ei mina kurat tasuta ei taha (mitte viisakusest, vaid väga väärikalt)
M: No mul pole raha vaja. A võta kaks, need on lahjad
T: Jäin kurat Laitse rongist maja, nüüd pean hommikuni linna peal käima
M: Viimane oligi?
T: Nüüd läheb alles kell kuus järgmine
M: Ära siis külma saa
T: A sa tead, kus ma magan? Paku!
M: Pole aimugi
T: Toompeal! Miljonipeldikus raisk
M: Ongi nii soe?
T: On-on, ma olen seal varem ka maganud, teed ukse lahti ja – magad! (ütleb mõnuga, nagu ringutaks end soojas, puhtas, laias voodis suleteki all)
M: Vahi
T: No vata politsei hoidis mind kinni.
M: Mis tegid siis?
T: Oh, üritasin näpata kurat
M: Nii küll ilus ei ole (targutavalt)
T: No ma pidin seljankat tegema, oliive oli vaja (asjatundlikult)
M: Hea maitse vähemalt, aga mine tööle
T: Ma käin tööl! (solvunult)
M: Missa näppad siis?
T: Ma olen Laitse lossis katlakütja, seal Muldia juures, aga mul on koolivaheaeg, ta ütles, et ära enne septembrit tule, pole vaja kütta
M: Kaua oled seal juba?
T: Detsembrist
M: Arvad, et pead sügiseni vastu ja lähed jälle tööle?
T: No kui nad mind tahavad
M: Nüüd joodki lihtsalt?
T: Ei mul on Laitses haltuurat nii palju, et ei jõua ära teha.
M: A jood palju?
T: Kaks päeva nädalas. Muidu saan 250 krooni päevas, on küll vähe, 10 krooni tund, aga iga reede saan 1250 krooni ja joon selle kahe päevaga maha. Aga tead sa, miks ma joon?
M: Pole aimugi
T: Ma kogun hääli, et järgmistel valimistel kandideerida! Ma olen sotsdemm!
M: Zdaah?
T: Tamme Jürka käis meil Laitse poes, see kettaviskaja
M: ...heitja
T: See kettaheitja, jagas kõigile veini seal poes, mul on isegi pilt temaga koos!
M: Kogu aeg oled Laitses elanud?
T: Juba 50 aastat. Joonud olen 30 aastat (mu järgmist küsimust intelligentse inimesega juba aimates, ise itsitades)
M: Hilja alustasid
T: No sõjaväes hakkasin, vene sõjavägi. Aga mul oli hea koht ka, ma olin kolm aastat mereväes, Sevastoopolis. Ja üheksa kuud ma elasin siukses linnas nagu – ütleb sulle midagi – Aleksandria?
M: Jaa, väga ajalooline koht
T: Normaalne ju?
M: Ajab jooma küll jah.
(paus)
M: Naist pole sul vä?
T: On küll, ma elasin 24 aastat koos taga, aga iga hommik oli üks plaat tal peal, et jäta joomine maha. Ma ütlesin, et pane teine plaat peale, ma ei taha kuulata enam.
M: Odot, mitu aastat?
T: 24 aastat!
M: Kannatlik naine, kurat. Mis ta nüüd teeb?
T: Ta on Laitse poe juhataja. Selle poe, mis ma maha põletasin. Ühe poe ma põletasin maha, suitsuotsast läks kogemata
M: No muidugi
T: Ega ma ei tahtnud põlema panna, ma oleks ise sisse põlenud! Aga nüüd tehti sellest superpood, Laitses on siuke ilus pood raisk, Keila linnas pole ka niukest poodi kui Laitses
M: Ma olen mõisas korra käinud ainult, väga kallis oli kõik
T: Mõisas on kallid hinnad
M: ..kõrged
(paus)
T: Nüüd ma lähen jalutan linnast läbi, nopin ühte ja teist...
M: Misasja? Näppad jälle?
T: Ei, nopin. Maast. Sealt võib mobiiltelefone ja igasugu paska leida.
M: Leiabki mobiile?
T: Töötavad ka!
M: Kellele sa helistad siis?
T: Mu vana mobla läks persse raisk, see on remondis, tehti korda raisk nüüd
M: Aa
T: Ei mina ei helista kellelegi, mind otsivad taga kogu aeg raisk
M: No kui sa võõra mobla leiad, on ju hea tasuta helistada
T: Ei siis ma panen uue kaardi sisse raisk
M: Mõni ei lähe ju käima, koodid on peal
T: Aa. Ma ei jaga neist mobladest midagi raisk, ma ei oska nendega õieti helistadagi
M: Aga miks nad sulle helistavad?
T: Tööle tahavad
M: Nädala sees tõesti ei joo siis?
T: Ei kui ma seal tööl olen, ei joo
M: Distsipliin
T: Muidugi. Aga selle eest, kaks puhkepäeva panen nii, et...
M: No siis joovad kõik, me joome täna ka. Sa oled kaine vä?
T: Ei ole kaine. Aga politsei mind puuri ei pannud selle eest. Seal Rahumäel kirjutasin mingisuguse asja, siukse kollase paberi andsid mulle kaasa millega perset pühkida
M: ..protokolli B osa
T: Muuseas, ma olen nii kuulus mees, et mul on ainult 32 000 trahvisi turja peal, rongitrahvid
M: Palju korra pealt saab?
T: Kuus sotti
M: 32 000 on siis... (tükk aega arvutades) 500 korda... ei, 50 korda. A ikka viitsivad teha?
T: Ei enam ei tee, vagunisaatjad ei nõua mult piletitki enam, sest teavad, et ma ei osta
M: Aga ära pole makst ühtegi?
T: Äkää. Laitse poe põletamise eest istusin üheksa kuud kinni
M: Ainult?
T: Ja kohtukulusid ega mitte midagi pole maksnud
M: No kust sul võtta, palka saad ju mustalt
T: Raha põle! Midagi mul põle
M: Muldia makse ei maksa su pealt?
T: No ta tahtis alguses ametlikult mind tööle võtta, võibolla nüüd sügisel võtab. Tead, saad aru, haigekassa ja värgid, kui haigeks jääd on jaa-maa. Muuseas, mul on ühe korra varbaluu läinud. Arva ära, millest?
M: Joomisest?
T: Ei ole – šampusepudel kukkus varba peale
M: Joomisest! No ütle, et sa olid kaine.. Kui suur pudel see oli?
T: No suur täis pudel, kukkus vastu varvast
M: Mingi keskmine vä?
T: Ei no ikka see suur šampusepudel
M: Ei, milline varvas?
T: Väiksema, arstid pidid ka perseli kukkuma, et millest – šampusepudel!
M: Joomine teeb hullemaid asju
T: Ei, kui oma elulugusid kirja panna, siis minu nimi on... „Alliksaar, Arno ja ta sitane elulugu“. Siukese raamatu teen
M: Sa võid ju üritada, aga sa paned põlema ju jälle midagi, kõik kaob ära
T: Mul on Margus Heegi õde, see advokaat, mul kõhuõde, eesti filoloog
M: Misasi?
T: Eesti filoloog, aa, kõhuõde? No et oleme koos maganud. Tema korrigeerib, mina ise ei oska.
(vaikus, natuke, kõik mõtleme seksile ja õdedele)
T: Ota mis see on Komeedi tänav?
M: On jah
T: Kurat, mul üks sõber peab elama sel viiekordses majas
M: Seal on neli, sa näed topelt
T: Viiekordne maja, raisk. Ma ei tea aadressi, aga keskmine trepikoda, otseuks. See, kelle maja me mu vennale maha müüsime ja jõime koos majaraha maha
M: Kaua läks?
T: Kurat, aasta aega jõime majaraha. Misse oli vene ajal, kurat 6-7000 rubla maha juua
M: A ma pean nüüd koju minema
T: No hea küll, te veel kuulete must
M: Ma kardan küll, hakkan uudiseid jälgima, mis seal Laitse kandis toimub
T: Seesamune, kui ma vangimajast välja tulin, terve Eesti vaatas mind!
M: Jaah?
T: Tulin Magasinist välja, mult võeti intervjuu vangiväravas. Küsiti, kas sa võid intervjuusid anda, Eesti ja Rootsi televisooni võtsid
M: Ota mille eest?
T: Lihtsalt küsisid, kuidas vangimaja elu oli. Ma ütlen, kümne minuti intervjuu eest maksid viis sotti! Sa ei teeni kümne minutiga ju viit sotti?
M: Nooh, mina teenin...
T: Ja kui see, juunikuu kuradi viinakeeld tuli, linnas ei müüdud kusagil õlut, saime seal lõunaturul kuskil kuradi kohvikus nad ostsid mulle õlle ka veel!
M: Ota mis aastal?
T: Eelmine aasta
M: Aa nüüd alles põletasid
T: Nojaa, kurat. A mina ei põletanud! Ma oleks ise sisse põlenud peaaegu, kurat (väääga õnnetult). Suitsu panin, pood läks, no missa teed. Nigu öeldi – sauna panin, küla läks, persse küll raisk.
M: Nojah
T: Ääküll, kõike head
M: Tavai, tšau

hingelt noor?

Oma osakonna (tänapäeval instituudi) tänavusist lõpetajaist ei tundnud ma esimest korda mitte hingelistki ning õppelaenu tagasimaksmine sai läbi. Tohin ma enam Tartussegi minna? Kes ma olen?!

skp

See majandus on ka minu elu täiesti peeti peksnud - avastasin, et ma mõtlen ekspordile juba rohkem kui seksile.

matrjoškamaatriks

Oh mulle meeldib EPLi täna loodud kaval kujund, kus arvamusküljel lõpeb Dima M. jutt poolelt lauselt komaga, ja läheb sujuvalt edasi Volodja P. nime all. Nagu must kass oleks kaks korda mööda läinud.

ristlus ja viletsus

Käisin koos teiste termiitidega (ajakirjanikega) kruiisisadamas täna. Paks turvamees väravas uuris, mis väljaandest mina olen, et ta oli ka kunagi ajakirjanduses ja huvitav teada. Täpsemalt, et Maalehes, siis kui Tõnisson seal veel oli. Mulle meenus aint Jaan Tõnisson ja üritasin oma zombiradari piiksumise saatel pageda, aga tõkkepuu pult oli tema käes. Jäin lihtsalt vait ja sisse ta mind lasi. Teistele oli rääkind, et teab Ingrid Tähismaad juba Tõrvast saati. Näed siis, mis kõik välja tuleb inimsaatustest. Aga paat oli peen ja firma lahe.

tegime ära, või siis mitte

Meite meeskonna kõige iroonilisemaks leiuks laupäeval Tapa all jäid ilmselt prügikorjamise tangid. Mis olid katki, nii et loogiline, vist.

a tiger? in estonia?

Saatsin maksuametile teisibal digiallkirjaga ühe vaide ja täna leidsin postkastist paberteate, et see kiri on registreeritud dokumendiregistris nr 34 ja ma võin selle registreerimisandmeid otsida veebilehel olevast dokumendiregistrist. Otsisin siis ja leidsin sellised andmed, millel pole mitte mingit sisulist tähendust:

Jrk Dok.liik Sari Reg.nr Reg.kp Saatmise kp Tähtaeg
1 dok. sisse 6-1 34 15.04.2008 15.04.2008 22.04.2008

Seletan uuesti: maksuamet vastab PABERIL, et sai mu MEILI KÄTTE.

Saatsin neile nüüd selle protseduuri kohta küsimuse ja jään tähitud vastust ootama. Sügisel küsisin ühelt konkreetselt Justmini ametnikult meili teel nt kah üsna lihtsat asja. Kuu aja pärast saabus kantsleri allkirjaga (vähemalt oli see digi) ametlik vastus, mil hoolikalt kuu aega lihvitud sisu, kokkuvõtliku sõnumiga "ei tea".

Et pole kusagilt kokku hoida?

gnomehunters welcome here

Täiesti perses - astun õhtal õuele ja juba ongi aia äärde kolm uut puhmast tekkinud ja üks üsna keset minu piparmündiklumpi, kuna need pole veel nina välja pistnud!

Ma olen ümbritsetud pühendunud aiandusmaniakkidest, ausalt, aga nüüd on asi isiklik ja ma käivitan ammu ähvardatud "Generaalplaani Gnoom". Tean kindlalt, et mis tahes aiapäkakat peab maitsetuks isegi üks mu maja aktiivsemaid kunstkärnereid, kel endal sealjuures igasugune maitse puudub.

Aias näeme, raisk!

PS Kes veel ei teand, siis on olemas üks väga lahe ja õige asja eest väljas olev organisatsioon Garden Gnome Liberation Front. Ja et reisivad gnoomid ei olnud üldse Amelie leiutis!

a la kalamaja

Kõik algas sellest, et Ööl tekkis maania puid kärpida. Ajas mu laubaomikul palundraga üles, et toodagu Salmesse laenatud redel tagasi. Kui see mitme tunni pärast väga sügava pohmakaga koju jõudis, selgus, et ikkagi ei ulatu ja ega hekikäärid kah päriselt sobi. Astusin siis trükikojatiirul kaarauast läbi ja ostsin Fiskarsi universaalse oksalõikuri ja varrepikenduse, mis teenisid hiljem vähemalt iseloomustuse "nauditav riist". Oleks lillepotte ka ost, aga kõik olid otsas. Mul kipub üks tuust aknal jälle välja minema, peaks ümber istutama, aga sama häda on vist kõiki taband.

Täna käisin Kopli tänava Adi Aria küüdi-mangumise peale Teemeära peaproovis ehk Anija vallas prügi korjamas. End sellest ära kuivatanud enam kirbukale ei jõund, niisiis vaid võimlas ja, seekord Ö pohmakale, mäkieinega pärast seitset naasmise ajaks oli perekond juba õunast ja kirsist nulliga üle käinud. Pragasin natuke, ohkasin, ja läksin õlle järele, kus passisin igaviku, kuna üks lõdvikutega mees mu ees ei saand oma viitekendkolme krooni (2 hapukoort, Saaremaa taluvõi ja pool leiba) kaardiga kuidagi makstud, kuna uus tutt rääkis poe telefoniga ja kaarditerminal kasutab vist sama liini.

Näksisin ka natuke pügada, oma aknaalust džääzmini, oksi ei viitsind tassida oma heleda vammusega ning piirdusin lapse järele vaatamisega. Seisime Arturiga siis nagu muiste aiaväraval, mina libistasin õlut, tema vahtis möödujaid. Päeva faktiks kujunes teadmine, et vastasmajas elab väike valge labiilsevõitu venelasest koer, kelle soliidne lipsu, vuntside ja palituga peremees kasutas erutavat kutsungit 'Brjuuss'. Mai usu, et selle pürsti nimi Bruce oli, ammugi Bruce Willise või Lee järgi (ärra ja peni igu arvestades äkki Springsteen?), kuigi selle mõttega oli natuke tore mängida. Küllap siiski lihtsalt Брюс (..the boss). Artur, kes üritab iga koera nähes kõuehäälselt haugatust matkida, ei vaevund selle matšalka peale isegi "auh ütlema".

Ja nii see õhtu läks, täiesti tavaline päev Kalamajas ühesõnaga. Mere pool tegi vanamees aknal suitsu, linna pool naabermajast paistis paar terveid, st täiesti paljaid naisrindu. Korjasin omale vaasi natuke oksi, mõeldes murelikult järgmisele ühistu koosolekule koos kõigi igakevadiste lennukate ideedega aia ümberkujundamiseks. Nimelt leiab umbes kolmandik elanikest, et näiteks kõik õuel kasvavad lilled-puud-põõsad peaksid kusagil teises kohas olema. Igaühel on muidugi oma lahendus, mis ühegi eelmisega ei kattu. Ja nii iga aasta. Ma pole muidugi ühegi plaaniga seetõttu nõus. Vähemalt istutab suve jooksul mõni salaja midagi kusagile juurde, ma pääsen otsustamisest ja kõik on natuke rahul. Sealt järgmisel aastal on muutujaid muidugi veel rohkem. Siin ei tule kevad kunagi teisiti, tiu-tiu.

Mina olen Eestis esimest korda

Eilne Sigma Tau ja tänane lavaka kahekümnekolmandama Eestile pühendatud lavakava kirjanike majas tekitasid sellise resonantsi, et ma ei tea jälle, kes ma olen. Äkki ma polegi keegi, kui mu jaoks on sama veenvad Naan, Kreutzwald, Viiding ja Chalice? Ja kas on ilus tänada korraga Karusood ja Maria Lee'd`?! Kumb solvuks?

Vähemasti oli see vahe, et kui ma eile arvasin, et vaatasin 20a tagust aega noore inimese hasardiga, siis tänasel retrospektiivil oli saal nii puupüsti, et mina olin sellest kõigest maani täis ja pühkisin aint pisaraid.

---
Igaks juhuks väike jutumärkideta reit siia viimase kahe kuu kogemusist: Sigma Taud tasub vaadata, Grönholmi tasub, Murdlainetust tõesti ei pea, Boulgakoffi peab, aga võiks kaine olla (erinevalt minust, kes ma pidin eelnevad tunnid Valgevenet vabastama), Kuu aega maal'i võib (M-L Lill hoidis mul käest!), Metsparti tasub, Pornot võib, Jõe voolamist peab, aga Hanesid võlgu ei saa vist paraku enam üldse ja Kunsti kohta ma ei julge öelda. Lugemisi siinkohal ei hinnanud.

PS ja katsugu keegi jälle kiunuda, et ma olen niii kultuurne - endine ülemus tekstis hiljuti "Sa tead seda: kes on Bree lapse isa? Olen confused". Ja mõistagi ma teadsin.

tudish piip

Tahtnuks öelda, et nüüd on see siis selge, aga praegu ma tahaks, et keegi ütleks, et alljärgnev on Age McCanni julm nali riimi kulul:

"Tudish Piip! on hoogsa värvilahendusega müügikampaania, mille märk tähistab eelkõige kampaaniat ennast. Kampaania visuaal, mis meenutab samaaegselt nii nais- kui meessoo sümboliseerimiseks kasutatavaid märke, viitab soodusmüügi universaalsusele. Samal ajal kätkeb märk endas ka soodusmüügi olemust. Kindlale alustalale toetuv konks jõuab lõpuks noolega alla, mis annab mõista hindade ülisoodsast tasemest.

Kampaania nimi Tudish Piip! on tuletatud helidest, mida me kuuleme enda ümber. Igale poe külastajale on kassast tuttav "piip", mis järgneb toote skaneerimisele. "Tudish" on pisut vähem äratuntav. Kui hästi kuulata võib sellise kõla anda helile, mida kuuleme kui näiteks kaup asetatakse kassalindile."

---

No ma lihtsalt PEAN siia ka selle surematu stseeni kupima:

Esiotsa läks kõik ladusalt. Venelased olid rahul, et nende röövlitemp õnnestus ja käitusid sõbralikult. Nad ei kortsutanud isegi kulmu, kui prillid koju unustanud Uluots oma nime dokumendi asemel marmorist lauale kirjutas. Aga kui allkirja andmise järg Ants Piibuni jõudis, vangutas Molotov pead. "Teie olete vist tulud siia nalja tegema," ütles ta. "Miks te tähtsale dokumendile "Piip" kirjutasite? Kas te "Tuut" ei taha kirjutada?"

"Vôi "Sulpsti"?" ironiseeris ka Stalin.

"Minu nimi on Piip," sônas kohkunud eesti riigimees.

"Kas teie nimi Põmm ei ole?" küsis Molotov.

"Ei, Piip."

"Aitab naljast!" ütles Molotov kuivalt. "Siin pole laadaplats. Tõmmake oma piiputamised ja tuututamised maha ja kirjutage inimese moodi."

Piip läks näost punaseks ja kirjutas uuesti: "Piip".

"Pljääd," sosistas Rei kohkunult. "Ära jonni, Ants. Kirjuta mõni teine nimi!"

Stalin luges dokumenti, nägi, mida Piip oli teinud ja muigas. "Olgu," ütles ta. "Hei, siia!"

Kohe paiskusid uksed valla ning saali ratsutas Budjonnõi - alasti, ussuuri tiigri nahk ümber niuete ja püss käes. "Kas ma enne piinata ka tohin?" küsis ta.

"Ärge!" karjatas Piip. "Ma kohe!" Ning ta võttis sule ja kirjutas: "Mustikas".

Stalini nägu valgus kohe laia naeru täis. "Nii on hea!" sõnas ta. "Me oleme ju ikka sõbrad olnud. Varsti on armee Eestis!"

Kaks punaväelast pandi Eesti delegatsioonile kohe kohvritesse pakituina kaasa.

juubel

Sattusin jälle ühele sellisele elueksperimendile. Esimese tunni jooksul ei tohtinud süüa, kuna peretütar perega oli tulemata ja tema saabudes alustas teise tunni sisustamist Peeter Kaljumäe nilbete naljade (tõsi, keegi ei naernud) ja kupleedega ning kuna alles kolmandal sai lõpuks toidu ligi, oli vein nii tõhusalt töötanud, et ülejäänud kuuest tunnist ei mäleta mitte midagi.

Esimese kahe sisse mahtus meeldejäävana vaid „lastelt“ nõu küsima saadetud Vello mure „Mida tähendab skoorima?“ Ta oli teel talveaeda raadiost kuulnud. Ma vastasin vapralt „keppi saama“. Vello mõmises, et täitsa loogiline „seal oligi, et ei vanu ega noori“, ja lahkus.

Ma arvan, et see esimesed kaks tundi mõtlesin ma veel peamiselt sellele, miuke võiks minu viiekümnes olla. Kus, miukse muusika ja naljadega ehk millal inimestel see krõks käib, kus nad aint tumedaid riideid kandma... ja fokstrotti oskama hakkavad? Või millal võidab praktilisus kõik muud argumendid? Minu hele üllar sai nimelt punased plekid peale a mustaga, mida kandsid kõik teised mehed, poleks seda ju juhtund.

Enda tulevikust rohkem oli mul kahju vist vaid Airi Allveest, kes nägi nii räsitud ja õnnetu välja, et ma olin isegi päris rahul, et must vähemalt meelelahutajat pole saanud, kes halvimal juhul 40 aastat iga nädal vähemalt ühel sellisel peol peavad käima (laevadest rääkimata). Oma sugulastega ei suhtle ma ju üldse.

Tervisekeskus Goltsman Therapy õnnitleb Teid kevade saabumise puhul

Kevad on õige aeg mõelda oma tervisele! Massaaž – on aktiivne vahend haiguste profülaktikaks ja keha hooldamiseks. Märtsikuus võimaldab Goltsman Therapy Sinule ja Sinu kallimale massaažikuursi 10% soodustusega. Naistele, on 8. märtsiks, eripakkumine - iga massaažiseansi kohta kevaddepressiooni ja unistuse vastu tasuta valgusteraapia protseduur!

Siuke ortograafialaks tuli meiliga eile. Misasi on kevaddepressioon? Kuidas seda valgusega peletab täpselt? Unistuste vastu, möönan, peaks mingi seadus olema.

Jalus meeldis mulle ka: Vabandame, kui meie poolt saadetud e-kiri Teid häiris, lihtsaim viis kirjast vabanemiseks on see kustutada.

out in the fields

Läksin üksomik hullari Jazzi autot pesema (kuigi õhtaseks valgevenkude saabumise ajaks oli ta sama sitane) ja mu jaoks kolevarajaneaeg võis järgneva interpretatsiooni ka natuke mõjutada. Igatahes, lappasin lehti, kuulasin ja vaatasin seal vaikselt askeldavaid pesijaid, sonkisin hommikusöögis (kuhu nad miskipärast oad alati külmalt panevad), vaikselt tõusis päike, raadiost tuli Kelly Family Alien'i-lugu, Selveri ees ootas peagu nagu järjekord inimesi poe avenemist ja ma tundsin nagu oleks taas Türil, aastal nii 1993 vms. Ja mulle meeldis see vaikelu kuidagi!

commedia dell'morte

Leidsin oma vahva töö käigus mittetulundusühingu Clinic Clowns. Siinsamas Eestis. Itsitasin natuke nime üle, aga süüvides sain aru, et polegi klounide kutse- või kutsehaigusühing, vaid peletised käivad haiglates-hooldeasutustes lastele tola tegemas, et "pakkuda ravimatult haigetele rõõmu ja parandada nende elukvaliteeti."

Aga see on ju pesuehtne eutanaasia!

PS taustaks

efektiivsus vs monopol

Jälle teenindusest, andestust.

Eesti Postil on niuke süsteem, et viskad oma asjad saatelehega üle leti ja pärast tuleb arve postiga. Arve ei tule muidugi e-postiga, seda esiteks. Teiseks tuleb ta ilmselt valele aadressile, kuna ka pärast kaht e-kirja kliendihaldurile ei suuda nad mu postiaadressi ära vahetada. Müüjatädi aadressi vahetada ei saa.

Kolmandaks ei peaks mulle üldse arvet tulema, kuna EP lõpetas vist jaanuaris lepingu ära ühepoolselt, kuna mu kuine keskmine arve jäi alla 300.- ja soovis edaspidi sularahas ja markides suhelda frankeerimise ja kuuarvete asemel - ehk siis kulutada rohkem postkontoriressurssi, mida nad otsast samas sulgevad. Mu arust oli see nõue teatud hulk raha kulutada täiesti haige ja ma ignoreerisin teadet ning viisin ELSi pakid ja kirjad ikka üle leti (ELSi teenustele tuli muide eraldi paljuleheküljelineleping teha).

Neljandaks pidin tegema saadetistele 24 leibelit aadressidega ning lisaks käsitsi täitma 24 ELSi saatelehte, kuna arvuti teel ja ühekorraga seda infot edastada ei saa, et saatelehed kuidagi mugavamalt välja tuleks kõigi triipkoodide ja viledega. Viiendaks pidin tegema saatelehel linnukese kasti "Loobun teenusest "ettevaatlikult"", kuna muidu tulnuks lambist mingi lisatasu.

Kuuendaks on neil ka selline rutiin, et kõik lüüakse siis kassast läbi millalgi (kõik saatja ja saaja aadressid ükshaaval muidugi sisse toksides ja igaühte paar viga tehes) ja saadetakse mulle posti teel tagasi igast saatelehest üks kiht ning kassatšekk. Tänane tšekk oli pikk ei rohkem ega vähem kui kolm meetrit ja 48 cm. KOLM JA FAKING POOL MEETRIT! Tahtsin seinale riputada, aga laekõrgusest rääkimata - mul pole nii pikkagi seina.

Merkole kingitud maalapikese väärtus on ikka jootraha selle kõrval, kuidas see asutus iga päev töötab ja kui palju nad klientide aega raiskavad, tmv.

teenendus

Murdsime siin nädala selgroogu (tegelikult esmaspäeval, aga aeg ju lendab) Karja uulitsa Patrickus J. Öö eapuhusel päeval. Ma käin seal vist liiga harva, sest ei suutnud ära imestada, et kuigi saalides istus vaid kolmes lauas keegi, tuleb tellida letist.

Kogu õhtu siis regulaarselt in corpore leti ääres konutades sain ühel hetkel aru, et meie igas poes ja puhvetis rippuv kollane kleepekas "Sina ära küsi, mina ei müü" on lihtsalt kogu Eesti teeninduskultuuri lipukiri. Alkohol ja tubakas on hale suitsukate.

PS Selle valguses lihtsalt ei saa jätta soovitamata must ümber nurga Wikmani kvartalis asuvat üsna värsket Vasco da Gama kohvikut. Interjöör on õnnetuseks samasugune Uniquestay kelder nagu nad kõik, aga mingiks hetkeks tundus, et oledki Portugalis. Oli selleks siis portugali-inglise-keelne teenindus (vahele eesti keeles sõnu nagu 'tursk' või 'portugalikook'), kuti ülivaba olek ja meiega lobisemine, Pastel de nata (Belém), mitte-kusagile-kirjapandud menüü, ringisebivad neegrid, või et kui see poiss on ära, siis on kohvik ka kinni ja nad väga seetõttu ei reklaamigi. Loodavad sellest päris resto siiski teha.

rahutu vitt

Kusagile hakkab nüüd piir sättuma nende va noortega. Kui ma vanalinna teises otsas töötasin, logisesin vahel trammiga koju a nüüd olen kiirusest v laiskusest mõnikord Falgi pargi juurest bussi v trolli kaupsi juurde võtnud. Ja vat kui Kopli suunal prevaleerivad teadupoolest mornid baretid, lõhnabuketid ja soovsportlased ehk dressnoored, siis nüüd Kassisabast (Westholmi juurest, eks) linna liigub ühistranspordiga ainult totaalne aknearmaada. Samad sõdalased iseloomustasid oodatult ka pornohuvilisi VAT-teatris. Ei teagi, miks seda vaatama läksin, õnneks olid ka paar vana hipit ning üks prokurör kohal, nii et ma poldki kõige vanem.

Moraal oli siis, taas, see, et ma olen liiga vana, et sellistes olukordades sellistes kogustes sellises vanuses inimesi taluda. Võibolla peaks ka ise neile mingi moraliseeriva etenduse kirjutama, siis oleks nende tundmisest kasugi ehk ja ma suudaks ikka paar nalja rohkem teha kui see svensson (kuigi ma naersin mitu korda!). Päris kindlasti ei teeks ma etendust etenduse tegemisest! Teine variant on, et ma lähen ise tervise- v perekonnaõpetust vmistandongi kooli andma. Ma oleks väga hea õpetaja!

Saan täiesti aru muidu malbe mulje jätvast õpetajannast Triinchenist (31, nimi muutmata), kellele ütlesin üksba pahaaimamatult miskit õpetajate pika puhkuse kohta ja kes karjatas enam-vähem üle Vabaduse väljaku, lajatades iga sõna terava raksatusega: „Türa, iga sekund sellest on välja teenitud!“

pilot

Tegelt ei ole Pilot, SE02E01 pigem. Igatahes, mõtlesin üksnädal, et veits veider on taksojuht, kelle pisikeses Dacias kaks südamekujulist punast sametpatja ja kelle pool kolm öösi pidevalt helisev telefon täitis auto üllate hümniviisidega (Soome). Aga nüüd kohtusin eelmine reede taas selle sohvriga ja ega vestlusest ei pääsenud. Gilmore'i tüdrukute tegijad võiks selle tüübiga küll uue sarja käivitada, ideaalsed kiirdialoogid.

Mina: läheme siis nüüd kungla tänavale
Tema: ahaa, soo ja tööstuse, saabki teiega veidi juttu rääkida
M: ...
T: töönädal siis selja taga?
M: no mitte päris, homme vist peab ka
T: ja ülehomme?
M: ma kardan küll. peaks vähem töötama?
T: ei ma vaatan ise ka, et alla 30 tonni kuus ei saa ikka üldse hakkama
M: just nimelt! aga see sõltub ikka vajadustest
T: mul õpingud ka
M: mida õpid?
T: õigust
M: aa
T: ja tütar austraalias veel ka
M: (natuke mõelnud) no mul tegelikult küll nii palju vaja ei läheks
T: eks ta ole... (tehnika ristis tuttav äkkpidurdus) kust me läheme?
M: mina sõidaksin balta kaudu, aga ega vahet pole
T: siis balta kaudu (gaasi)
M: (kotzebue ristis) no mõned aferistid oleks siit otse läinud
T: mõned tõesti
M: ma ise olen küll ka sealt sõitnud
T: asjata!
M: a siin soos peab ju 30ga sõitma
T: sõidamegi. üks patt päevas, mu tänane on juba tehtud
M: kuidas siis?
T: võibolla ületasin kiirust. aga ega nad ei tee mulle midagi, ma tean ju juurat, see kiirusemõõtja näit, tead, kohtus...
M: a kulukas pole vaielda või?
T: oi ei ole
M: sa ei saa ju ise ennast kaitstagi kohtus veel?
T: ikkagi
(üks auto vahetab paremalt rada, peaaegu meile külge)
T: noh, ütle, kumb praegu süüdi jäänuks?
M: sina. ta ju tuli paremalt ja sa ei tõesta ära, et ta ei näidanud suunda
T: aga sina tuled ju kohtusse tunnistama
M: õigus jah
T: tunnistajatele maksan ma korralikult
M: ei mul põle raha tarvis
T: (minu tänavasse keerates) kahju et te nii vara lahkute
M: ma olen sinuga vist varem ka sõitnud..
T: mulle ka meenute
M: väga lõbus oli ka siis
T: ikkagi kahju, et te juba lahkute
M: no ma elan siin, mis ma teha saan
T: turvaline tänav küll

Autost välja astudes meenus, et mu telefonis on ju diktofon. Järgmine kord lindistan, kuna pool ogarusest läheb kindlasti alkoholi ja mälu nahka.

silmamoone

Otsisime põhjakeskuse veinipoest produkte Panniga eile. Seal on tagapool üks Red Bulli kapike, kus sees ka Russkii Standardi pudelid ja kapi peal kutsuv reklaamike, kust lugesime mõlemad ÄKKSURM AUTOJUHILE. Pilgutasime silmi ja hetke pärast oli sõna surm asemel START. On see nüüd elamus- või tervisepropaganda?

kaks rekordit

Nordic Hotel Forum tundub olema päälinna aasta koledaim uushotell ning üks seal täna peetud konverents selgelt aasta mõttetuim (viisaka inimesena ma nime ei maini, aga kõik magasid, mida näeb ikkagi harva - mõni huviline on seni alati leidunud).

Liigutavaim elamus Elle Kulli kõrval oli kohvipausi ajal kohatud pommikoer ning mustis jopeis, peeglite ja muude vidinatega komando! Vürst Albert saabuda.

Pausi ajal pagesin taastusravile Swissi igatahes, mis on küll nagu kummitushotell omakorda, kus vaikuses sirisevad vaid tuled, aga ikkagi piisav vastumürk. Selline elu siis kolmanda sektori klikis.

kaks küsimust, ühe vahepalaga

Esiteks, kas Draamateatris on tõesti nii palju paremad etendused viimastel aegadel olnud või pole ma lihtsalt seal varem nii palju käinud? Paljud ütlevad justku, et seal põle midagi head, aga mulle tundub, et nad pole näindki ja niisama moodne prigiseda. Ma ikka üllatun aeg-ajalt ja märtsi lõpuks on juba representatiivselt materjali ilmselt endalgi, kuna mängukava sai põhjalikult ette võetud.

Eilane „Jõgi voolab läbi linna“ lajatas oma lõbususse peidetud rusutuses („äng“ kipub vist devalveeruma) sellise tõdemusega, et olgu pooled PÖFFi filmid kui masendavad tahes, tekib kõige ehedam samastumishetk või vähemalt äratundmine mõistagi ikka ja ainult Soomega (mõne aasta eest oli ka Islandi filmidega, ajuti muidugi ka Saksa/Austria). Kaurismäkidest kinnuneini. Võibolla 10 aasta pärast tuleb veel rohkem ka tipa fuckingamali või falkenbergfarewelliga, aga meie kolkad ei näe veel nii kenad välja kui Rootsis.

Võibolla jõudsin ma aga arusaamale, et miski sihuke keskklassi toimetamiste žanr meeldib mulle ikka kordades enam kogu Ajaloost, Kunstist või Arengumaainimsaatusteuperpallidest. Originaalne pole ka võrdlus Sügisballiga, aga doch. Mullu teises pooles korraldasime noorte semudega Masendavate Filmide Õhtuid (tuntud ka Masendavate Õhtute Filmide nime all, kuna MFÕ tähendavat mitteformaalset õpet) ja kümnekonna filmi järel tagasi vaadates rääkisid minuga ikkagi vaid paar tükki. Muu oli lihtsalt õõv, hasartõõv või huumorõõv (mitte, et "õõv" poleks devalveerunud).

Ja lõpuks teine ning olulisem küsimus, vaadeldes igiloomulikke haakumisi naabritega: kus on sarnane või mingigi Läti kultuur? Läti ängki? Ängs? Anu Saluäär ütles raadios hiljuti, et meil põle tõlkisi. Loodetavasti on asi aint selles.

PS Rahvusvahelisel tasandil veel remark: eurovisionil hääletasin ma Rannapi poolt ja teises voorus selle kräunuva tibi, kelle nimi mulle meelde ei jää, aga kus pilli mängis see... Pohlak.

naaberplaneet

Öö helistas üksba pool üks öösi (no ei oska sõnakordust vältida) ja sosistas, et ma magatoa aknast välja vaataks - naabermaja lesbid kepivad!

Hui keppisid, niisama askeldasid pesuväel nagu korralikud naised muiste. See-eest nägin teise korra aknast paistvat ehitud kuuske ja jätkuvalt põlevat pühaohukolmnurka. Vot see pold erutav ega isegi rõve, vaid lihtsalt ulme.

Rõve on ok, a vat ulme mulle ei istu. No keda nad petavad?! Valetamine läheb kah ulme valdkonda; nagu Samost üksba ORis ütles: "See on nii loll jutt, et selle rääkija peab valetama, kuna keegi ei saa lihtsalt nii olla."

asjadest, mida nähakse teatris

On nüüd arusaamatum fakt, et ma "Kommunisti surma" publikus Ülo Nugist kohtasin; see, et ta elus on; või hoopis see, et ta sealt eluga lahkus? Tegelt isegi koos Tiit Madega. Ansipit pold paraku. Võibolla seepärast, et Jõks oli.