autodest ja tuvidest

Käisin üle pikkade kuude autopesulas täna ja avastasin, et Jazz on Jazzkaare toetaja. Millegipärast üllatusin ja jäingi kahtlema, et vaid nime pärast, mitte juhtide/omanike armastusest või soovist oma kliente harida.

Panin igatahes ka omalt poolt aluse loodetavasti mõjukale sotsiaalsele muutusele ja jätsin sinna autojuhtidele viimase Sirbi. Las loevad, mida president lugemisest räägib. Ma oleks ka Süskindi jätnud, aga see ei saand mul ikka veel läbi ja pole minu omagi, kui mõtlema hakata.

01.01.2008

Tarbija24 on pidand vajalikuks märkida, et kasutatud kondoomid käivad olmeprügikonteinerisse aga minu arust võib nad puhtakspesemise (loputamise) järel panna vabalt pakendikonteinerisse. Väga perekesksed on ikka need näpunäited - ma arvan, et Tallinnas on paras hulk inimesi, kel tekib kasutatud kondoome kõvasti rohkem kui majoneesipurke või pesupulbripakendeid.

digest

- Kusagil ei õpi sa rohkem hindama lühikesi filme kui Pöffil töötades – nad on ka kergemad! Vähemalt on nüüd kõige lõppedes lootust unele.

- Eelm pühaba kirikus käies (family duties) – ma ei saa aru, kuidas nad seda teevad – tundsin ma end vähemalt 2x patusena. Üks tulenes vist nurjatutest mõtetest kellegi nägemisel ja igavusest fantaseerimisel; aga teine täiesti siiralt keset palveid, mille sisu üle natuke mõtisklema jäin. Jumal karistab mind lihtsalt juba sellega, et mu ellu tagasi tükib. A no leeripüha+1.advent olid ka natuke liig ühte omikupoolikusse.

- Kaks pühabat järjest olen mingi veidra skeemi tõttu veetnud niukses külmetushaiguses, et ca 24h käib üks bbq-orgia kurgu ja nina vahel. Hingamispäevaks on seda igatahes veidi irooniline kutsuda.

- Seoses festivaliga sain teisibaöösi kolleegi Kopli tahaotsa viia, kui järsku vilkurid jõulumeeleolu lõid. No muidugi olin ma kaine. Sain auto vaevaliselt Kaluri uulitsas ümber pöörata, kui uuesti pistik seina pandi. Vahepeal avastati, et mu autul puudub kehtiv ülevaatus alates 10/2004. Seletasin, mis ma seletasin, et 10/04 ma alles ostsin selle käula, aga avvuti võidab alati reaalsuse. Ma, loll, jäin ka uskuma nõdra milku juttu, et no üle kahe aasta ei saa keegi ülekat. Pärast kodus vaatsin, et 12 kuu jooksul pärast 36 kuu möödumist esmasest kasutuselevõtust, nii et 3/08 oli igati pädev passis. Võtsin siis järgmine päev kõik instantsid ette. ARKis kulus vaid kolm kõne ümbersuunamist, kui mingi leenotška ütles, et ta nüüd parandab ära selle. Jäin lootma, et mihkel-jeesti-juhan on ikka MEJ, mitte MJJ. Läksin siis kohe ka Erika kasarmusse protokolli klaarima, a nende e-Ment näitas seekord, nagu ma oleks samal päeval ülevaatuse teind, mis vaid hõrendas mu alibit. Jäin ootama konstaabel Fomtšenkovat vms. Oi jumalad, miuke ohtlik lend siis järgnes, aint Västrik puudus. Seekord olid mu numbrimärgi tähed margit-jeesti-juku, viimase nime ehk juku ütles tšikk kelmika altkulmupilguga minu poole, kuigi ma oleks valge tulbi generatsiooni esindajana ka mašade-jevgenidega leppind. Kümme minsa seletasin seekord talle, kuidas kõik oli. Siis ta üritas ise ARKi helistada ja lõpuks kellegi toru otsa saades läks veel 15 min, kuna kogu saaga arenes ju sama kuupäeva jooksul ja see ajas tal juhtme eriti kokku. Juurdlus lõppes tibi ahastavate küsimustega „Aga kas tal täna hommikul oli kehtiv ülevaatus? Aga keskööl? Aga kell 2:20?” Kirjutasin veel ühe versiooni vastulausest ja sain minema.

- Monsterit kasvatame. Vaatamata mu kannatlikele jõupingutele õpetada lapsele sõna ‚onu’ paistab tema esimene päris sõna olema ‚ahv’. Üksba õpetasime Ööga talle autoosade nimetusi, arutasime üldisi väljavaateid ja ma olin lõpuks veendunud, et ‚ema’ asemel ütleb korralikust monokroomist öölaps esimese asjana ikka ‚emo’.

kodanikupäev

Ikka tõsise hirmuga läksin täna Ristiku põhikooli õpilastele kodanikuksolemisest rääkima. Niisama raske teema lihtsate sõnadega seletamiseks, ammugi siis 6-9. klassidele ning eriti sellele koolile. Julgust ei lisanud, et rahvusringhääling näitas eile, kuidas sealsamas ruumis ss-rivo ära suri ja see ss-mulatt, mistand oligi, üleni valges, klaverit mängis (kuigi teist, põrandavärviga üle võõbatud pilli).

Läks aga täitsa lobedalt, kuigi mul keelati igal juhul ropendamine ja kahemõtteliste naljade tegemine, mis ei jätnud mu repertuaarist just palju järele. Sammusin siis kiiruga trepist üles nagu Matvere eile ja kui aula ukse taga mingi tatt tähtsalt teatas, et sisse ei tohi minna, ütlesin talle ülbelt 'mine perse' ja trügisin mööda. Jumal kui piinlik mul oli, aga aktusel olin viisakas!

A muidu läks hästi. Üks potter teadis, misasi on aus kaup, teine oli UKi kirbuturul käinud ja kolmas küsis pärast mu pooletunnist ettekannet õhinal "öelge, kuidas ma kodanikuks saaksin?"

Kaasaja noorte kodanikujulguse illustreerimiseks siia lõpetuseks (juba netis leviv) väike mataülesannete valimik sama kooli üheksandikult:

Nimi:________
Hüüdmini:________
Gängi nimi:_____________

1. Siimul oli 0.5 kilo kokaiini. Kui ta müüb 80g sellest Matile 3 sotiga ja 90g Ollile 4 soti eest siis mis on ülejäänud kogu tänavahind mis talle kätte jäi?

2. Daniel "pimpib" 3 litsi. Kui iga litsi hind on 5 sotti sõidu eest siis mitu sõitu peab päevas iga l*** ära tegema et Daniel saaks oma igapäevase 5000 eeguse hero laksu kätte?

3. Trev sai röövmõrva eest 6 aastat, saagiks aga 350tuhhi mille asukohta ta ei avaldanud. Kui ta naine raiskab 33,1 tonni kuus siis kui palju pappi on alles kui Trev välja saab?
Boonuspunktid: Kui palju saab Trev juurde pärast oma naise mahalöömist?

4. Leo varastab Joonase rula ja põgeneb Joonase eest ära 50 Km/h.
Joonas laeb seejärel oma väikest 9mm'st sõpra. Kui relva laadimine võtab 20 sekki, siis kui kaugele jõuab Leo põgeneda enne kui ta vagaseks tehakse?

HEAD LAHENDAMIST!

kolõvan

Muidu sa ju tead, et raske aeg läheb varsti üle, aga lisaks muule stressile urgitseb praegu veel teadmine, et peame taas kontoriga kolima. Situ24 on ju nii tõhus dementor, et piltidegi vaatamisest hakkab halb, mõeldes, et ma peaks pärast aastaid vanalinnas järsku kusagil ajakirjandusmajas või Narva maanteel töötama hakkama.

Eile mõtlesin Toompeal ühte imekena pinda vaadates, et ah, ei maksa snoobitseda (kuigi me oleme pigem hubasuse peal väljas ja vanalinnas on tegelt väga ebamugav tänapäeval), võib ju ka mujal olla a kui täna tööle stepates nägin Kuuskemaa Jürkat Koorti kitse juures Depeche Mode'i saatel mõtlikult suitsu kimumas ja üles Toompeale vahtimas, sain aru, et see on ikka õige koht, rääkigu see vuntsidega naine, mistand oligi, Tiina Mägi, mis ta tahab.

23 F

Ma ütleks, et "Vaikne muusika" on nihukse taseme elamus, et seda suudabki Eestis pakkuda ainult Draamateater. Tekst tegi poole tööst muidugi kah, aga pärast "Kopenhaagenit" ei mäletagi ma midagi sellist.

Selles osas ma küll nii kindel veel pole, kuivõrd oli vaja pooleteisetunnisest etendusest panna tugev kolmandik alguses Mozartit esitavale keelpillikvartetile, aga hulga Noreni teiste tööde kõrval on VM ikka täielik lühivorm.

Teine tänase päeva segadus on kah siiani küsimuse vormis: kuidas saab mälestusmärki mälestada? Mõtlen seda reaalipoissi, kelle juures täna koogutati. Meenub mäng lapsepõlves ema.. er.. tualettlauaga, kus peegli kitsamat osa sai nagu ust hinge peal liigutada ja kui see hästi väikse nurga alla suure peegli vastu keerata, tekkis lõpmatu hulk peegeldusi. Milleks?

jälle välismaal!

Ma vist saan aru, miks mu vanemad enam-vähem igal aastal Egiptuses käivad - mul on nüüd Tartuga natuke samamoodi.

Alustame sellest, et töönädal lõppes nii, et suutmata otsustada (taas), kas tappa ennast või kõik teised, jäin reede õhtal pool kümme magama ja ärkasin ca 14h pärast. Kvartali keskmine uneaeg kahekordistus julgelt. Raske südamega istusin naise juhitud autosse, mõeldes, mis töö jääb kõik tegemata, kui palju pesu pesemata, aga plaan oli Pannil juba päeva-paar paigas ja põgeneda ei saand.

Teel arutasime, et kuni me suudame veel suht spontaanselt nädalavahetusel Tartusse lihtsalt jooma minna, ei ole me veel vanad! Soovmõtlemine või soovimatus mõelda, aga vist üle aastate võtsime selle lõpuks ette.

Maailma ilgemais ilmas laubaõhtal Tartusse jõudmine hilines tunni, aga laud vastavatud Volgas ootas. Suaree oli peen, ent igavavõitu. Koksid suudlevates tudengites oli juba elavam (sealgi elav žääzz), veendusime, et Taverna on alles, paar tundi pidasime vastu ka lärmakal breketikandjate amelemisfestivalil Illukas - R2 peo nime all, kus pold sisuliselt ÜHTEGI tuttavat, aga õnneks laekus heas vormis P-karu, saime tasuta kõik sisse ning Mart mängis meile bailandot kahekümneviieka eest.

Pudelile veinile, paarile vabale kuubale ning ohtratele mohhiitodele vaatamata oli omikul oma Turu uulitsa urkas ärgates nii hea, et skippisime Aura, läksime klassikalist rada pidi Vildesse (ootamatult halb) kohvile, tutvusime raamatukogu ees torude-led'i värviinstallatsiooniga (paraku ka Tartus) ning vurasime Viljandisse ainsa jõukohase žanrina naivismi nautima.

Kondas võttis oma inimtühja sülega meid avali vastu, aint Armeenia joint oli pühabal kinni. Jäime tuntud kvaliteedis Norra köögi juurde (kabanoss&co), teel tagasi pommisime mu vanematekoju sisse rünnates veel natuke kooki kah. Selgus, et mu visiit oli tänavu teine, nagu märkis täpse arvepidamisega moor, kuigi vaidlusaluseks jäigi kord, kui ma suvel tuppa ei astunud, kuna nad olid kõik õues - kas see ikka tuleb arvesse. Ema meelest ei tule!

A muidu - päike paistis, mina ei pidand roolis olema, kõikjal oli lumi, natuke isegi veel värve looduses (eriti enne Raplat, kusse rekka kraavis püsti oli) raadiost ei tulnud jõululaule (no Talinasse sisse sõites üks oli, aga seal pold enam lund) ja ma ei osanuks kvaliteetsemat vahetust kahele (vedela) sitanädalale välja mõeldagi ja kirunuks ikka kõvasti, jäädes mingi krdi töö ettekäändega linna. Tänaseni pole Tartus tehtud ostud ka veel krediitkaardiarvele jõudnud, nii et täielik välismaa, aint roaming puudub.

Aitäh, Tartu (kuigi me ei suuda su meeri nime meenutada).

bad, bad server

Jumalad kui õudne see uus Orkut on oma rubriigiga 'updates from your friends', sest praegu nägin ühe taga teadet: Updated his relationship status to single. Ootan põnevusega mõne juures nüüd lauset 'has just come out' vms.

Kõikvõimas suhete looja ning lõhkuja on see süsteem ikka küll: umbes poole vähem juubeliõnnitlusi sain seekord ja sinna crapbooki aint kaks, kuhu mullu tuli kümme.

'No donut for you' asemel on nüüd ka 'no brownie points...'. Mis kuradi sitatükid need on üldse? Ma olen siin Eestis ikka viinerites ja vimplites arveldanud lisaks karmale.

kes teab kedagi, kes teab kedagi, kes teab, kes ta tahaks olla?

Tartu ning džonnideppiga meenus üks suvine EPLi kutsevalikuartikkel, kus oli kreizapetsi kommentaar pealkirjaga "Kes ei tahaks olla Sõõrumaa?". Ma jäin juba siis mõtlema, kes ja millal sellenimelise pubi ära teeb. Kruuda, kle?

Selle Peetriga jäi eile mainimata veel üks päeva sulneim seik: Triibus trehvatud Petsa oli eelmisel päeval Poolas käind ja kinkis mulle minimalistliku sinikollase kirjaga lehmakommi "Sopot"! Ma ei raatsi vist kunagi seda ära süüa või taasalustan oma 25 aasta eest peetud kommipaberikogu. Hakkan Jaak Joala ja Anne Veskiga vahetama.

Igal juhul on see üks neetud aja-aasta ja mitte vaid seepärast, et mul keerab kohe endal uus aastakümme ette - ma vist ei põe seda, aga kustutasin (ebaterve ehk siis igasuguse) tähelepanu vältimiseks ikkagi oma sünnipäeva nii Orkutist kui Skype'st (ega see ometi ei hääldu samamoodi nagu Skytte?). Tartu kodus sai nt allüürnikust tohtriärrale meenutatud koha ajalugu, mis peamiselt hargneb võtmes, et täpselt 10 aasta eest sai U-saniga korter üüritud, mille omaniku vedru varsti järele andis ja korter on siiani minu skvottida (pleissil on Orkutis isegi oma kommuun!)

No ja osaliselt iseenesest, a osaliselt teadlikult on mul tänavu tekkinud päris mitu keskmiselt min 7 aastat nooremat sidusrühma ja ma ei saa isegi aru, kas mu trigger on igatsus, kadedus, masohhism või lihtsalt porno.

Selgus, et enne Viljandit ei ole muide ühtegi Tallinna-viita, vaid ainult kirjad "Riigipiir", nii et tunnipikkusele improviseeritud arenguvestluse-telefonikõnele keskendumise käigus Valga-Viljandi trassil lootusetult kruusateedele (ma olen nüüd Kärstnas ja Poris ja veel paaril kaardil kajastamata rein-raielangil käinud!) eksimise järel sain Mäost lõpuks kaks hääletajat. Põhitüüp osutus mu enda lõpetatud osakonna rebaseks, kes seni küll geoloogiat tudeerind, nii et päris nolk ei old, aga kuu ajaga ei olnd ta veel ühegi õppejõu nimesid meelde suutnud jätta, nii et mul pold midagi tarka temaga jagada ja ta küsis vaid, kas sealsest haridusest mingit kasu ka on. Mõtlesin Arduni ja soovitasin nii oskuste kui õppejõu (no ikka P-karu) tõttu eelkõige eesti keelt ja stilistikat ja lõpuks rääkisime tüübiga ikka aint joomisest. Viin ongi integratsioon äkki? Savisaar pole vist seda veel ära lülitanud.

Seega ei näinud ma selles kutis ka potentsiaalset värvatavat hetkel, aga kui ta naeratas, oli ta väga armas (I. Bunin, "Tobuke").

maailm ja mõnda

Mul on siis N-R lõunadessant. Kolmaba kesköö paiku jõudsin Tartusse, jälgisin Vanemuises gustavigala proovi tunnikese, viisin artisti formerly known as P-karu koju ja jäin kolme aeg isegi magama Karlova vihma taustal. 10 olin vapralt Võrus ja vestlesin aktiivsete kodanikega pea neli tundi (homme sama Valgas). Siis külastasin hetkeks Väimelat, rääkisin ootamatult mingile tundmatule pässile kaamerasse, mida ma e-õppest ei tea, pläkutasin Tartus veel P-karuga, vahtisin lummatult tigutorni, käisin Triibu trükikojas ekskursil, mille trepil nägin üle aastate Petsat, kes soovitas Zeppelini, kui kurtsin, et ei suuda Tartu kaubamajja siseneda, et rätik osta. Zeppekasse ka ei suutnud, järelikult ei pese ja kõik. Uikareid kah põle kaasas, et üle tee Aurasse loputama minna. Jõudsin hajameelselt uuesti piduehtes peahoonesse, hängisin veel natuke P-karuga ja suutmata lokeerida uusi lokaale, maandusin Maailmas, mille nurgas pold ühtegi wifit! Kadori mainis juba enne teraselt, et Tartu on vaese mehe välismaa. Välismaal ju ka pole.

Nii. Maailmas küsisin vaadiõlut ja pääsesin seekord (st päästsin tema) oma tavapärasest torkest „no mitmes päev läheb?” kuna pliks tunnistas, et ta ei tea õllest veel midagi, kuna tal on esimene päev. Küsisin kohvi ka. Järgnes kõrgem zen-semantika, kas ma tahan kohvi või õlut või kohvi ja õlut ja kas Koffi või muud õlut ja kas siis kohvi ikkagi ka tahan ja kas musta kohvi või siiski musta Koffi ja mis sel juhul kohvist saab. Ai jumalad. Ma ei ole kindel, kas ta tegi mu kulul äkki nalja, aga olen kindel, et Kanal2 teeks sellest eduka saatesarja.

No ja siis oli mul kõrvallaud.

Tuli kolm tibi, ilmselt napilt täisealist, ilmselt rebased, kes ometi maalt suurde linna on pääsenud.
Tellisivad tekiilasid. Paar ringi.
Siis nad pildistasid teineteist, välguga, kogu aeg, võpatasin iga kord oma gprs-internetiühenduse lahti.
Siis küsisid nad, kas slämmereid saab. A baaris pold väiksemaid šampasid. Teagi, millega võtsid.
Siis nad lasid teenindajapoisil endist pilti teha. See muretses tulemuse ülevalgustatuse üle. Väga professionaalne.
Siis nad arutlesid, kas nad on joodikud. „Ei, joodikud ei joo nii kalleid jooke,” lepiti isekeskis kokku.
Edasi arutleti, kes neist kellega elab (nad ei tundnud vist veel ka üksteist nii hästi), kust pärit on jne. Valesid vastuseid polnud, see mulle noorte puhul meeldib.
Siis nad küsisid poisilt „Kas te viskate meid varsti välja?” Poiss naeratas sulnilt ja ütles, et ei. Ma jäin tibide vanuse peale mõtlema taas, et miks nad seda küsisid ikkagi.
Siis nad võtsid ühed slämmerid veel ja hotshotid. Ma isegi ei tea, misse hotshot on, aga välimuse järgi olen sellega isegi vist liialdanud. Mõni oli neist segaduses „kuidas see kõik sulle suhu mahub ä??” Järgnes tehniline neelamisjuhend, mida üritasin mitte kuulata aga no jäävad kõrva kõvahäälsed laused „Ma kunagi ei neela!” või „Mina ei suuda nii, mina alati neelan!”
Siis helistas keegi ja üks tibi küsis teistelt „Kus me oleme?”
Siis nad otsustasid pärast laululava alla edasi minna a ei teand, kellele helistada, et küsida, kus see asub. Ühte teadsid, aga sellele ei julend.
Siis nad tegid vahebilansi: 3 ringi tekiilat, 4 slämmi, 2 hotshoti ja uued on teel.
Siis nad rääkisid, kes kui paks on, millised olid esivanemad ja kui suured rinnad neil on ja kes selles süüdi on. Kaasnes tuline vaidlus, kellel neist on suured ja kel väiksed rinnad ja millised täpselt meestele meeldivad. Abs ei häirinud, et ma olin meetri kaugusel. Mind tsimarukese häiris, tõttöelda.
Pärast laululava lähevad nad džonnideppi. Keegi neist pole seal käind. Ega nad veel tea, kusse asubki.
Siis tuli veel üks tibi a tal pold raha. Ei segand.
Järgnes veel paar tavalist ringi. Siis siider 50:50 viinaga. Mul hakkas halb.
Siis võrreldi jälle rindu.
Siis võeti uued ringid ja röögiti „heiiidiiii, põhjaniiii”. Vähemalt ei avatud neelamisediskursust uuesti.
Otsustati, et nad peavad edasi minnes suitsu ka ostma, võeti arve (summat paraku ei kuuld) ja kablutati esmalt Super Alkosse.

Kas ma olin ka 10 aasta eest selline (meesversioon)?? Esimesel kursusel igatahes mitte, U-san just meenutas üksba, et tema ostis teisel kursusel mulle esimese õlle... Karmimad tekiilapeod tulid küll Pepleri all, aga alles aastate pärast.

Siis ma maksin ka oma 75kroonise arve ära ja läksin välja vaatama, miks maja värises. Steppasin 22 aeg vaikselt kodu poole ja ostsin elukohajärgsest Statist kaks õlut lihtsalt seepärast, et siin saab. Kesklinn kubises tõrvikutega inimestest nagu oleks mingi suur ketseritapupüha.

Noh, palju õnne, Alma M., minugi poolt.

go narratiiv

Aa, minge Pinki vaatama! Jajah, vaatama, teatrisse. Jah, eks peab siis minema. Minge siis nüüd. Ei? Jah!

Ma pean tunnistama, et käisin 20. sünnipäeva tähistavas Eesti esimeses vabateatris VAT ise alles 1x elus (eelmisel päeval toimunud Euroopa teatrikohviku lugemised ei tule vist arvesse). Kuidagi piinlik. A ma käisin 1x elus tänavu ka Krahlis alles. Ja mõned inisevad, et ma olen niii kultuurne, kuna käin mitu korda kuus teatris. No mitte niii väga, järelikult, lisaks Krahl (Kajakas) isegi ei meeldind niiväga mulle.

O Táxi

Ma saan veel aru parasjagu käivast annaalsest filmifestivalist Queer Lisboa 2007, aga Festival TAXI pani ikka natuke sügama siit-sealt. Samas Gulbenkiani Fondi palees, kus mina natuke igavikulisematel teemadel jauran, on selle raames meiega samal ajal rahvusvaheline kollokvium „O taxi, solucao de futuro na mobilidade urbana” (konkse ei viitsi otsida tähtedele).

Töötasin nende pordukeelse programmi vaevaliselt läbi ja siis leidsin bukleti lõpust muidugi ingliskeelse – igatahes ma pole unes ega pilveski arvand, et taksodel on nii suur roll ühiskonnas täita ja nende teaduskonverentsil on ikka üle maailma igast taksouuringuid ja -väljakutseid, arutelusid linnakeskkonnast ja sotsiaalsetest suhtest kuni taksopeatuste kujunduseni. Ootan, millal saalide seltskonnad sassi lähevad ja kas keegi aru ka saab sellest. Muidu loodan de Nirot näha.

materjalivoo analüüs

Tööl ükspäev püstitus küsimus, et kui mehe jalanumber viitab teadagi mille suurusele, siis kuidas tõlgendada ökoloogilise jalajälje suurust ja kas see laieneb riigi puhul kogu rahvale ning kui seda vähendada, kas siis...?

yule

Tuligi ära esimene tänavune maining, seekord juba septembris ja eriti ogaralt (raamatud siin):

Jõulud on varsti tulemas ja miks mitte kinkida oma sõpradele-lähedastele sellel aasta Jõulukingiks ka raamat! Mul on veel 2007.a. lõpuni AS Kupar pankrotipesas hulgaliselt raamatuid müügis. Võib-olla, et on ka midagi Teile huvipakkuvat. Raamatute nimekiri on käesoleva meili attachis.

Raamatute tellimine käib nii, et tellimusi võtan vastu meili teel (lyy.myyrsoo@mail.ee). Siis täidan tellimuse. Osa raamatuid on mul siin Tallinnas büroos (Väike-Ameerika 8-203), osa Põltsamaal laos. Kui Tallinnast raamatud otsa lõpevad, toon neid Põltsamaalt juurde. Seetõttu võib tellimuse täitmine vahel veidi aega võtta. Kui tellimus komplekteeritud, annan tellijale teada ja palun raamatutele järele tulla. Maksmisel on võimalikud kõik variandid, vajadusel väljastan ka arve. Makseterminali mul ei ole.

Kui Teie tuttavate hulgas on inimesi, kes peavad sellisest pakkumisest lugu, oleksin väga tänulik, kui saadaksite meili edasi.

Ette tänades,
Ly Müürsoo
AS Kupar (pankrotis) pankrotihaldur
5097383
6481156

millal saurused välja sulasid?

Ma saan aru, et enamik säilivusaja ületanud produkte lööb põhja alt, teised teevad lõbusaks, mõni ehk tapabki, aga mis juhtub, kui tarbida out of date jääd? Leidsin kuubikupaki pealt nimelt kuupäeva. Tundus ca aasta kanti olema muidu.

Tänased ebameeldivusminutid seostusid ka saurustega. Ma olen kogu talinas elatud 7-8 aasta jooksul käinud passipilte tegemas seal Pronksi nurga peal (isegi rubla-aja-lõpus Ameerikas käinud moori diapositiive sai seal juba tollal ilmutada!), kus imeline proua ajas mind alati vägisi naerma, et pildid lõbusamad tuleks. Nüüd on Eesti kapitalismi nurgakivi asemel aga Imeliku Mööbli Pood ja proovisin siis töökohajärgses Fotoluksis IDkaardi tarvis (vana kiip läks rooste) uut teha. Trikk oli veel leida stuudio (ateljee?), mis pildi papri asemel meili peale paneks, kuna elektrooniliselt avaldust saates ei tohi foto skännitud olla miskipärast.

Pidin natuke ootama, lugesin seinalt erinevate riikide nägemusi õige passipildi ja terroristi pildi erinevustest, harjutasin siis vargsi peegli ees oma fake-happy-face'i, kuna true on ju ugri-mugri-morn-ent-sisimas-õnnelik-mõnikord-vist. Kevadel Austrias kutsus üks tüüp mind järjekindlalt happy'ks, kui ma olin tema murelikkuse peale enda murelikust ilmest lausunud klassikalise "this IS my happy face".

Igatahes. Muidu tore kaameratšikk moondus pärast esimest klõpsu dementoriks, andes mõista, et ilusamadki inimesed on naeratavate piltidega KMAst tagasi saadetud. Ma ei suutnud taas kord Eesti morbiidsust esmalt üldsegi uskuda ja see ajas veel rohkem naerma. Tibi lubas, et võib olla "lahke näoga", aga hambaid ei tohi paista. Vot vahepealset varianti mul standardvarustuses vist pole, nii et ma jäin nihukse virila pardi näoga järgmiseks kümneks aastaks. Vähemasti ei tekita mu 2002. aasta vallatu kahupea enam piiriametnikes muigeid - nüüd on aus you get what you see, mitte ennnast ja teisi pettev you see what he dreams of...

Teine hädafaktor ilme valimisel oli järjekorras oodanud taat, kes oma masajale kehaehitusele vaatamata oli gravitatsiooniga suhteliselt pahuksis, aga õllepudelit ta käest ei lasknud. Maksmist oodates kuulsin, kuidas kaameranaine viiendat korda ja puhtas lootusetus kõneviisis oigas "äkki saaks ikka lõua natukenegi kõrgemale". No ei tõusnud härral enam miski peale parema käe. Meie kõigi saatus.

mental or just curious?

Tänase päeva ainus tõhus osa oli see, et ma nägin lihtsalt nii kuradi hea välja, et isegi vaatamata vanalinna läbimisele suurtel kiirustel pööras lausa hulk üsna sirgelt liikunud mehi ilmselt vastassuunda, tundlikumatest ühiskonnagruppidest rääkimata. Okei-okei, no vähemalt ootamatut konfjuušnit võis noaga lõigata. Aga see oli ka kõik. Vähemalt ei ajanud ma oma heledatele riietele midagi peale (v.a kolme kantsleriproua nina all mu poolt ümber löödud veetops väga tõsisel koosolekul, mis ei läinud põrandale sorisemise kõrval vähem piinlikumaks, kui üks asekantsler abivalmilt peldikusse lapi järele kablutas. Mina üritasin samal ajal pingsalt laestukke jõllitades muljet jätta, et selle fresko korraldas kõrvalistuv vanahärra).

Päeva innovatsiooniauhinna saab seekord EAS ise oma uudisega, et nüüd on ka kolmandasse sektorisse jõudnud termin "mentii". Pigem siis juba mentor ja mental. Või on neilgi vahet alati? Guugel teab, et ka vorm "mentee" on eesti keeles kasutusel. Inglises nagu oleks mentoree või protege pigem ju. Mentor ja protees? Mentor ja rantjee?

Taas meenus, et vist 6-7 aasta eest oli Sopranodes üks lühike a siiani sümptomaatilisena mällu jäänud stseen, kus onu Junorit külastas USMSi föderaalmarssal McLuhan ja kurjamid ei saanud suvalise haiglaõe sõnamängust mitte mozzarellatki aru, kui too nentis, et tüüp on ju seega Marshal McLuhan! Igatahes edaspidi kui ma ütlen mente et manu, siis ma mõtlen sellega "kõik mandub". Mis teeb minustki.. manduii?

kiire nagu pedofiilil esimesel koolipäeval

Aknast on pool päeva jälle mingi prõmmimine kostnud. Kolleegid pakkusid, et kooliaasta avalöök ja selgus, et ongi. Siis jäime kuulatama, et järjest tulid lood "Mis värvi on armastus?" ning "Can you feel the love tonight". No ja õhtal on veel Snelli tiigi juures öökino. See on ikka teine sünnipäev aastas igale perverdile!

PS Tallinna teine täna raadios jauratud projekt "Pargi ja sõida" kõlab samuti äärmiselt mugava ja mis peamine - keskkonnasäästliku kommiprojektina, aga siin ma pean veel veidi andmeid koguma, kuni midagi väita julgen...

vaimukangelased

Igatsesin ikka kõvasti tänast päeva. Mitte millenniumilaste esimese koolipäeva või ummikute, aga ikka Terevisiooni pärast! Isegi Rakvere-vanaisa oli suvel väga stööritud selle puudumisest (tema avastas küll enda jaoks kaabelvõrgust alternatiivi - Al Jazeera...).

Ma ju teadsin, et terkus on palju uuendusi, aga nüüd on kohe kõik eriti valesti: Made Tiit rääkis stuudios välispoliitikast, Maarja-Liis ja Iff laulsid kaelakeehäält, nüüd tuli Termika juulikuulume uus versioon ning ajalehes surusid ühel pildil veel Reagan ja Gorba kah kätt kõige tipuks. Kes seda kõike nüüd tagasi tahtis??

Ma paraku magasin kui Ansipi intekas oli, äkki sealt selgus, et valitsus otsustas kella seekord ja juba septembris tagasi keerata 10 aastat või nii. Ei imestaks, kui see Tartu alkeemik üritabki nii pidevat majanduskasvu garanteerida.

PS Nick Parki eest siiski braavo! (mitte ansipile)

Sumimaseeeeeen

Killuke lollimatele ka praktilisema poole pealt, peamiselt keelest, nii palju kui jõudsin aimu saada, kuigi arvestades kolme kirjasüsteemi samaaegset kasutamist, võiks selle teema kiiresti lootusetuse osakonda suunata.

Igatahes saab vähestes riikides ingliskeelsete tekstidega nii palju nalja kui Jaapanis. Mõnikord ei taipa ikka lõpuni, mida nad oma püüdlikkuses täpselt öelda tahavad, enamasti loob meeleolu lihtsalt l tähe puudumine jaapani keeles ja igaks juhuks siis ka ingliskeelsetel sõnadel r-ide l-iks keeramine või hoopis vastupidi. Kiire rong on nii mõnel plaanil "lapid line" ja Frank Sinatra plaadilt võib leida loo "Fry me to the moon". Hindamatu varasalv on www.engrish.com neiks leidudeks. Eks ka täiesti isesuguseid silte leiab, nt (loodetavasti) jalakäijaid peletama pidav "No pederasts" ja täiesti mõistetamatu on seni olnud meie kodukandis Kichijojis asunud noobli riidepoe "otan tämän" etümoloogia (kuigi selle võinuks ka "Sinule" asemel meie b-bändi nimeks panna, ega Take That ju parem pold"). Otani lähedal oli veel kauplus Skin Head koduteel.

Välismaalasele võib jaapani keel paista kohati väga lihtne (kuni ta kanjideni jõuab), kuna ega igast moodsa rämpsu jaoks ju vanas keeles oma sõnu pole ja seega kuulub nüüd jaapani keelde hulk inglise keelest võetud termineid, millega võib ka turist õnne proovida, visates L-R asja ümber ning vahel lisades lõppu u. Kohati lõpeb see küll üsna gängstade versioonidega või siis kõlab lapsekeelena või lihtsalt... soomekeelsena. No nt:
- õlu - biiru
- piim - mirku
- hotell - hoteru
- külalistemaja - gesuto hausu
- tsiklimeeste öömaja - raidar hausu
- ratas - baiku
- korgitser - wainopuna
- pilet - kippu
jne jnt.

2,5 nd jooksul sai külastatud ikka kümneid ja kümneid kohti, mille teenindajad isegi numbreid ikeeles öelda ei suutnud, seega kannatlikkust ja kehakeelt tuleb kõvasti varuda. Kes jp keelega ikka üldse pole varem kokku puutunud (nagu 7 in meie 9sest bandest), sel võtab isegi elementaarsete viisakusväljendite õppimine mõne aja, kuna need on nii kuradi pikad, ei seostu meie jaoks tähenduselt ju millegagi ning isegi "tere" tähistamiseks pole nii lihtsat sõna väga kasutusel, vaid see sõltub üksjagu kellaajast, mil sa tere ütled.

Segadust suurendab veel mõnedes poodides v söögikohtades sinu sisenemise peale käivituv hüüetejada, kus esimene kohatud teenindaja hüüab midagi ja see kogu ruumis teistelt töötajatelt vastu kajab ja vahel mõningaid lisandusigi saab. Kust kurat sa tead, kas see tähendab "võõras sissetungija, kill'em'all" või "jee, uus klient, tere tulemast ja andke andeks, et meie siin olemas oleme". Viimane on enamasti tõenäolisem.. Söögikohta minnes on õnneks levinud tava näidata esimese asjana inimeste arvu sõrmedega ja enamvähem terve inimene saab suurema jamata hakkama. Mina olen omal ajal raeplatsi Estkompeximi pinkuputkas masinajäätist ostes müüjatibilt sellise žesti peale muide sõimata saanud: "Sõrmedega näitavad venelased!"

Meil läks nt Lauri lihtsama vastupanu teed ja õppis iga päev ära ühe väljendi, mida ta siis kõikvõimalikes olukordades kasutas. A la ütles ta laupäeval igal sammul kõigile domo arigato ja pühapäeval leidis uue hea kõlaga sõna sumimasen (sorry), mida kasutas samuti nii tervituseks, tänuks, hüvastijätuks, rõõmuks ja kurbuseks... nalja ku palju. Ja veel - jaapani tähestike kohta pole tavaks öelda "hieroglüüf", kuigi meie ÕS nagu nii lubaks ja kanji on ka piltkiri. Hierokad võiks jääda piltkirja ehk Egiptuse osakonda, jaapani-hiina kohta öeldakse rahvusvaheliselt ikka kanji, kuigi ÕS jälle märksõna kandži ei paku.

Numbrid ei ole ka jp keeles need, millena nad paistavad, õieti on numbrite moodustamine lihtne a loendamine mitte, soovides midagi nt kaks või kolm osta. Eks nad saavad aru, kui tavalisi numbreid ette loed, aga tegelt on hullult palju eri sõnu, mis sõltuvad sellest, mida sa loendad, sõltudes, kas asi on suur, väike, tahke, vedel, elus, surnud, inimene, mitteinimene jne jne. Nii võib müüja sult rõõmsalt naeratades küsida "futatsu?" nagu meil pühaba kooki ostes juhtus ja jumal tänatud, et Kadori järgi teadsin, et see tähendab antud juhul kahte, kuigi 2 on tegelt ni. Sageli on hinnad ikka araabia numbritega kirjas, aga enda tervise huvides võiks numbrite kirjapildid vähemalt sealkandis reisides ära õppida.

Leides kusagilt (nt Rail Passilt) muidu arusaadava aastaarvu 19, tuleb taas teada, et eks ta ole 2007 jah, aga sageli kasutatakse aastaarvu loendatuna uue keisri ametisseasumisest. Nii ongi tänavu Heisei perioodi 19. aasta.

Aa, siis on veel tembeldamiskultuur kah. Esiteks leiad iga vaatamisväärsuse juurest ja paljudest raudteejaamadest nurgast hea vanakooli padjakese ja värvipitsati, millega meiegi oma diipide-mõtete-raamatukestesse igal pool mälestusi ja tõestusi tagusime. Kui kohtate aga pisikesi ümmargusi templeid, võivad need olla hoopis hankod - allkirjad. Tänaseni mitmetes Aasia riikides levinud pisiksed junnid on ka muidu tehnolembes Jaapanis vahel isegi (eriti pankades!) usaldusväärsem kui käsitsi kinnitatud allkiri.

Oma hanko saab iga turist ka saja-jeeni-poest osta, aga selle kujutis võib tähendada kurat teab mida, sinisest jõest magushapu kanani, või pole sellist kanjit olemaski. Ametlikuks saavad inkanid (nagu meie ID-maailmas) nt omavalitsuses regamisega ja kui ma õigesti aru sain, siis eriti turvalised pitsatid ei olegi kummitallaga, vaid otse puule või luule vms urgitsetud.

PS Eila tulime Eestisse tagasi tegelt viimase neljase tiimiga. Juba lennukis õppisime mittekummardamist ja harjutasime näkkukuivanud naeratuse jälle koduseks morniks põrnitsemiseks, a Helsingis seisin eskalaatoril ikka valel poolel.

Harajuku

Hulk pilte pühapäevasest Harajuku linnaosast. Võibolla peaks üldse mitte kommenteerima, aga no paar sõna ikka. Eks seal ole ka Meiji pühamu, ringhäälingumaja jms mudru, aga teiste turistide seas oli minu suur soov seal vaatama minna end igal nädalal üles taguvaid kooliplikasid. Nähtuse nimi on takenoko-zoku või nüüd lihtsalt cos-play, mille iidoliteks on enamvähem kõik, animest ja mangast pokemoni ning Gothic Lolitani. 1980. aastatel oli see Jp subkultuur veel rajum ja mitte koolilaste teema, aga nüüdki võtab hinge kinni oma ebamaisusega, õieti, et keset päeva ja suurema põhjuseta niimoodi välja tullakse ja kümnete kaupa valmistutakse kui karnevaliks ja siis lihtsalt tšillitakse pargiservas, sillal, kõnniteel. Igas eas, mingit raha küsimata. Kaks ehk efektseimat tibi osutusid lähemal vaatamisel küll cross-playeriteks, aga paljud siis tänapäeval enam pirtsutavadki nii tehnilistes küsimustes.

Natuke edasi Yoyogi pargi poole tantsivad ja poosetavad palavusele vaatamata veel mõned nahkriietes rokabillimehed, üks palju adumatum tantsubande, üksiküritajad, literaalselt kümned ja kümned noortebändid kõnniteel kogu oma tehnikaga; üle tee breigitakse, rulatatakse, laval esinevad jaapani räpparid, jälle kulgeb allee noortebändidest, kes lahkelt oma isetehtud singleid tasuta jagavad jne. Lahkudes õnnestus paraku ka ühe hullu briti Steveni otsa komistada, kes oma Hiroshimast pärit naise Teikoga kõigile jessukesest rääkis. Mina ei suuda nihukestele muidugi kunagi ei öelda, nii et kordasin alistunult kaasa temaga, kuidas ma kalli Jeesuse nüüd oma südamesse võtan. Pärast kulus kõvasti ploomiveini ikka, et see endalt maha pesta...

Hokkaidō

Keegi meist viiest ei olnud kohale jõudes päris kindel, miks me just Aomori piletid võtsime. See asub siis Jp suurima ehk Honshū saare üsna põhjapoolses osas, kuhu isegi kiire shinkansen ei ulatu. Udune idee oli sealkandis ühte surnutega rääkimise paika seigelda, aga nautinud natuke õunapealinna hiljutisest festivalist jäänud kaunistusi ja tööstuslikke koguseid kunstpäevalilli, sõime ameerikaliku lõuna ja vedrutasime end kohe Sapporo poole edasi.

Ilusa ilmaga on rongiga mööda mereäärt vuramine kindlasti nutmaajav, pilvealune süngus oli kah a sutsu teistpidi, muutudes kiiresti ent kompromissitult ängistavaks. Lisaks polnud see rong kuigi väle, raputas mõnuga ning läbis iga mõne minuti tagant mõne tunneli, millele eelnenud kime vile tähendas, et hetke pärast läbib sinu magamata pead teine valusööst – kõrvad lähevad hullemini lukku kui lennukis.

Poleks arvanud, et selle reisi jooksul saan kurta külma üle, aga suusa- ja õllepealinnas Sapporos sadas vihma ning käsi kippus kardigani järele. Tōkyōs oli samal ajal ligi 40 kraadi ja riigis löödi üle 74 aasta kuumarekokord. Sapporo oli ootamatult moodne paik, mille kõrgeid büroohooneid võiks isegi ilusaiks pidada. Hokkaidō saar on kuulus kalavaliku ja värskuse poolest, nii et JRi poolt meile kingitud 3h otsustasime sisustada taas kaiten-sushi (see konveieriga) paigas. Kuradi kallis oli aint miskipärast seal. Tōkyōstki sõidetavat muide Hokkaidōle sööma – nii hea ja värske on kõik.

Sapporo kellatorni ei leidnudki üles ja katse köisteega õhtuse linna kohal kulgeda lõppes tavaliselt. Viimati üritasime köisteed esimesel nädalal Tōkyō lähedal templimaailmas Nikkōs, kus Kadori ja Hannaga bussiga mäkke tiirutasime, aga seal oli juba kella neljast putka kinni pandud. Kohalik kanavardamüüja viskas meid lahkelt üles ära, ent sealasuv linnake oli nigu suurest rubilnikust välja lülitatud, aint juga töötas veel. Ei ahve, ei poode, ei söögikohti lahti. Õnneks läks buss veel tagasi alla paari h pärast ja üks taat soostus meile oma sööklas pelmeene õlitama.

Sapporos pandi köis küll alles 21.30 seisma, mis oli täpselt see hetk, kui me õigesse trammipeatusse jõudsime, aga sealt olnuks veel 600 meetrit steppamist, nii et saime omale kirjavaid Sapporo trammimaailma (noh, ainsa liini) otsast lõpuni läbi sõitmise. Öörong Sapporost Jaapani põhjatippu ei pakkunudki loodetud magamisasemeid (neile tuleb vist ka JR passiga lisaks maksta), ent täiesti tühjas vagunis saime istmepaarid vastastikku keerata ja veidi horisontaalsemaid asendeid leiutada ning lausa magadagi!

Вакканай

Rong sülgas meid välja nii 24h pärast Tōkyōst lahkumist ehk reede hommikul kell kuus uduses Wakkanais, meiega koos veel mõnikümmend inimest, välimuse järgi aint siseturistid või kohalikud. Ainsana avatud nuudlileti taustaks tiksus melanhoolne muusika, jaamakese katuseservale maandunud rasvane must ronk ei kraaksunud ka üheselt paljutõotavalt. Tuju oli sitt, ilm kole ja ootused madalamal merepinnast (noh, Kroonlinna null on nagunii mu aasta keskmine).

LP lubatud 35minutine pleasant hike Noshappu neemele (tehniliselt on kõige põhjapoolsem neem Soya, a asub 30 km kaugusel ja sinna ei vinnind minna) võttis meil küll ca 2h, kuna põikasime segaduses mäkke, kus lõrises näiteks monument 22le lõunapoolusel käinud Jaapani penile. Selle kõrval oli ka Antarktika kaart, millelt alguses muidugi püüdlikult Sahhalini otsisin.. Tōkyōsse oli sealt igatahes 1000 kilomeetrit. Õnneks jäi teele üks 24h, kust magusat saia ja tulikuuma purgikohvi osta, muud nagu väga ei kohanudki. Kusagil magas kaks vanainimest autos, hambad laiali (oksüümoron?), kusagil tegi kolm (!) sõdurit rivistust. Teagi, mis asutus see oli, sõjaväge Jaapanil nigu pole aga tundus ametlikum kui senikohatud ekstremistid.

Põhja- ja lõunatipud tunduvad romantikutele miskipärast alati väga ülevad, meiegi omad kutsusid seda maailma lõpuks, kuigi kuidas ma ka malli ei väänanud, oli võimatu leida lähenemisnurka, mille alt võiks see punkt lõppu tähistada. Kui sa seal just ei sure.

Nt Euroopas jäävad umbes samale laiuskraadile Jalta ja Milano. Kõle oli aga küll, ehkki Jaapani ilmselt põhjapoolseimas peldikus oli soojendusega prill-laud! Veel kössitas seal pisike tähetorn ning akvaariumjoint, kuhu ma taas minna ei tahtnud – poekese akvaariumis tuianud suured krabid müüakse/süüakse vähemalt varsti ära ja neist pole nii kahju kui juba neist pinkudest, keda õue peal puuris nägime.

Muidu oli Wakkanais kell nii mõnikümmend aastat tagasi seisma jäänud. Ilmselt igavusest. Põhiline poetänav oli ääristatud venekeelse siltide või täiesti krüptiliste sõnumitega (vt pilte), ühes poekeses olid Brežnevi ja Reagani matrjoškad (okei, Shreki ja Fiona omad ka + piparkoogimehikese). Ma ostsin sealt lõpuks kaesimese asja oma telefoni külge. Nihukese... vigri, kes on kas matrjoška või siis lõunapargi-Kenny, igatahes orantsi mähkunud ja ainult nägu paistab, enda ees käes hoiab kollast kalakest.

Otsisime horisondilt tulutult Sahhalini, aga liiga pilves oli. Nagu, noh, Jaapani suhtedki Venemaaga – rahulepingut pole nad siiani sõlminud. Ega selles midagi erilist polegi siinses kontekstis, varemgi juba maininud, et Jaapanis on hordide viisi äärmuslasi ja muid valiva mäluga inimesi, kelle meelest pole sõda tänaseni läbi. Või vähemalt ei tohtinuks olla.

Kuriilid ju ikka Venemaa käes ehk vaidlus jätkub ja ka Hiina, Vene ning Jaapani vahel mit aega loksutatud (noh, mitte päris sõbraliku pokkeri käigus) Sahhalin sai Jaltas venkudele maha mängitud, mistõttu NL ründas japse Sahhalinil veel mitu päeva pärast Hiroshima pommitamist. Vladimir Sangi S. legendid oli mul üks lapsepõlve lemmiklugemine (nivhid, evenkid, sopkad, koletised, vobla...), sellest ka suur kirg. Raamatu kangelased ehk mitmed põlisrahvad peaks tänaseks olema üsna välja surnud paraku, sest poliitika kõrval teevad exxonid ja gazpromid igati tõhusat tööd. Nats aja pärast kirjutan natuke ka ainudest – Jaapani põhilistest põliselanikest, kellega on üsna inetult ümber käidud, nagu tegelt kõigi võõrastega – oli riik ju kusagil 19. sajandil veel täiesti suletud ja muust maailmast isoleeritud.

Igatahes – viis tundi hiljem ehk kl 11 olime uuesti rongi peal, mis osutus ühevaguniliseks kirstuks, kus istmeidki ei saanud liigutada. Ja nii neli tundi. Ühel hetkel, järjekordses peatuses kargas vagunitäis rahvast püsti ja pani jooksu kui kari hullunud vombateid. Selgus, et tuleb rongi vahetada ja järgminegi oli taas pigem trammilaadne, mille istmed olid veel ebamugavamad. Või vähemalt paistsid nii – mina seisin jätkuvalt püsti ja üritasin aknast ja oma peast lootusetult tegevust leida.

Mõni raudteejaam (see pilt on telefoniga tehtud, andestust) kujutas endast vaid plekist soojakut, maastik ei muutunud ja tõenäosus päikest näha oli väiksem kui seal keisrit kohata. Nii et nürimast nüridam. Natuke aega vahtisin ahnelt ühte tüüpi, kes ikeelset tarkade kivi luges ja mõtlesin, kuidas talt see ära rebida. Mul omal pold ju ühtegi raamatut, ikeelseid ajalehti ei müüdud maapiirkonnas kusagil, mu telefonis oli vaid kaks plaaditäit lugusid, nii et leebelt öeldes polnud mitte munnigi teha tunde ja tunde. Jajah, ma tean, et inimesed on mitu päeva järjest rongiga sõitnud, ma olen ka, aga seekord olin lihtsalt iseäranis sitasti valmistunud. Muide ingliskeelste raamatute leidmine suurtestki linnadest on kuradi keeruline.

Ainud

Lõpuks olime Asahikawas, kus enam-vähem ainus eesmärk ja minu kinnisidee oli käia ainude muusjomis. Kuri polnud saatus vaid nende pässidega – maksime 500 jeeni + tegin meeltesegaduses tundmatuks jääda sooviva donatsiooni absoluutselt mitte millegi eest. Suveniiripoest sai vaid sajas suuruses öökulle osta (kakke oli müügis vist rohkemgi kui muuseumis säilitusühikuid), aga me ju teame, et öökullid pole need, kellena nad paistavad, nii et ma ei ost midagi. Väike kiusatus oli vaid mõni kähriku (tanuki jp keeles, isegi pidasin pesukaruks enne ekslikult seal saarel; ka mägraga aetakse vahel segi) kujuke kaasa osta, sest ehk esmapilguna ridikülina (mis on neil ka vahel käes!) või jalgadena tunduv moodustis osade kujude, er, alaosas on siiski naturaal-testikulaarne kott. Jõhker, sealjuures. Tüüpidel on jp folklooris muidu väärikas positsioon a hiigelkottide poindile ma pihta ei saanud.

Ai kurja, ainudest pidin hoopis kirjutama. Kurat teab, on nad nüüd 700, 1300 v 10 000 aastase ajalooga, aga üks nukker lugu jälle väljasuremisest, rassismist ja räigest diskrimineerimisest. Ka Sahhalinil, Kuriilidel ja Kamtšatkal elanud ainud olid siis Hokkaidō põhilised elanikud, oma keele ja jaapanlastest väga erineva väljanägemisega – suurema kondi, laiade õlgadega, sügavamal asetsevate silmadega, kõvasti karvasemad ja kirjade järgi olla naistel isegi huuled tätoveeritud olnud. Peletised olid nad tõesti, mehed kõik habemetega ja mõni võis neistki naine olla.

Elasivad omaette vanamoodsat turvalist kala-jahi-elu, natuke tegid kaupa teistega, kuni 19. sajandil hakkas „mandri-Jaapan” neid siis „arendama”, sundides enda heaks töötama ning 1868 hakati Hokkaidōle japse asustama, ainude kombed keelati üldse ära ja mõne aastakümnega oli kõik vana enam-vähem hävitatud nagu nt Hiina tegi efektiivselt Tiibetis 100 aastat hiljem. 20. sajandi alguses rakendatud "põliselanike kaitse seadus" sisuliselt institutsionaliseeris ebavõrdsuse, nt võeti ainudelt hulk vara ära väitega, et tobud ei saa ju ometi selle haldamisega hakkama. Alles kümne aasta eest said nad uue kultuurikaitse seaduse, mis väga midagi lihtsamaks ei teinud, nt algasid kohtusaagad vara tagastamise ja selle hinna määramise osas. Palju neid puhtaverelisi alles on, ei tea. Mõned sajad, võibolla tuhanded, aga segaabielud ja sellest tulev muda levivad kiiresti."Valgete" japside seas ei ole küll ainudega ühte heitmine loomulikult heas kirjas olnud, nagu ka korealaste või ühe nn klassiga, kes liha ja nahkadega vanasti tegelesid.

Leht kirjutas üksba taas, et just ainud olid ühed Ameerika esimesed asustajad (miskite nn indiaanlaste DNA sarnaneb ainude ja tiibetlaste omale) ja eks sügavalt Siberistki on leitud sügavaid sarnasusi Ameerika põliselanike kommete ja keelega.

Biei

Asahikawa osutus kaardilt oodatud väikelinna asemel jälle asjalikuks metropoliks (300-400 000 elanikku) nii, et mitu meist arvas vahepeal, et oleme Sapporos (1,9 m elanikku). Rongi, nagu ikka, sobival ajal ja sobivasse kohta ei läinud. Poisid lahkusid pikkade siseheitluste järel Tōkyōsse tagasi, me tädidega valisime öö veetmiseks poolel teel Daisetsuzani rahvusparki asuva ja paraku mitte A-Rühmast inspireeritud asumi Biei. Nimi tuli ainu sõnast Piie, tähendades mudast jõge a vahepeal sinna kolinud kährikud leidsid selle mägra majale kohatu olema ja Biei tähed vastavad nüüd kirjeldusele „beautiful” ja „bright and noble”.

Ca 12 000 elanikuga kohalik Türi oli poole üheksa aeg õhtul juba koomas, purskkaevgi lülitati välja. Meie ideaaliks oli leida LP soovitatud soe ja ingliskeelne hostel, mis kandis mahlast nime Kartulimägi. Toru need pabulad ei võtnud ja niisama ei julgenud me sinna ka taksot võtta. Tänavaäärtes vedeles kümneid telgikatusekesi, kaalusime juba nende alla magama keeramist.

Siirdusime siis nõu küsima mugavuspoodi Uno, mille lahke onkel hakkas lausa ise öömaju läbi helistama, leides peatselt, et paar tänavat eemal avab ta sõber ju septembris tutika hotellikese ja sinna saab ikka 4-5000 jeeni eest. Iga samm hotelli poole toitis fantaasiat uute pildikestega: kuidas see haiseb, kas peavarjuks on tellingud ja padjaks kivivill vms, aga maja oli täiesti toimiv – soojades toonides, puidune ja moodne (jaapani stiilis tube olla ka) ning vaid õige õrna värvilõhnaga. Ainus asukohta pühitsev detail oli lobby's trooniv pappkast kartulitega. Ilmselt on Biei raad ette näinud, et linna iga äri peab ka kardulasega kauplema. A võibolla oli see kohalikele juurikajumalatele pühendatud altar ja ma loll ei saand lihtsalt aru..

Võimalik, et võtsime kahelt numbritoalt süütuse – nii tutikas oli kõik. Mina jätsin hotelli hambaharja ja pidžampsi tänutäheks puutumata, sitapoti kaks altpesurežiimi (ettepoole pihustas, tahapoole tulistas) testisin ettevaatlikult ikka ära – kus siis veel kui mitte siin.. Ärge küsige. Voodi sisaldas lisaks ülikohevale tekile tatrapatja, mille vaod mul veel paar tundi pärast ärkamist näos kulgesid. Avaja puudumisel jäi kohalik vein ostmata ja võtsime siis ainsas leitud pubis mõned biirud, liuatäie toorest kala (sashimi siis) kogemata 2x rohkem saabunud kanavardaid ja mäe magushapusid kombitsaid, mis erinevalt Osaka pussyballidest mulle seekord oma krõbeduses täitsa meeldisid. Pooleüheksasest ärkamisest ei tulnud sihukse ritriidi peale midagi välja, isegi hotellikohv jäi joomata ning kuidagi saime kümnese check-out’i ajaks välja. Õhtal küsitud 6500jeenine „deposiit” osutus siiski täishinnaks a vahet pold.

Hommikul said seletuse nii katusealused kui Biei rustikaalne haare – täistuuridel käis, er, lillelaat. Kadori ostis täikalt viie krooni eest õlakoti „I want to hide – I’m a sensitive person”, kus oli kujutatud mingi vormitu loom, kelles Marion eile kohaliku bakteristaari ära tundis. Sööbik ja pisik vms. Muud lugematud letid pakkusid kohalike põllumeeste aardeid ja meeletut hulka toitu. Hommikuunisuses turistiinfos postkaarte ja plakateid vaadates tundus küll, et olen Toscanas või Prantsusmaal, nii erinevad olid vaated Biei lõputute värvitriibuliste põldude, üksikute masajamate või reas kasvavate sihvakate puudega, taustaks lumepibodega mäed. A kogu selle ilu ahmimiseks peab mitte-augustis läbi astuma. Armastus kartuliõite vastu võiks ka olla.

Kohalikud vaatamisväärsused olid puud. Ma ei tea, kuidas neid enne kutsuti, aga erinevates reklaamides figureerinud puud kannavad nüüd vahvate margitoodete nimesid: suitsude järgi on üks tamm Seven Stars Tree ja lehiserida Mild Seven Hills; 1972. aasta autoreklaami (vist Nissan Skyline GTRi) järgi on üks pappel Ken and Mary’s Tree. Vot ei tea, miks neljanda tuusti nimi oli The Tree of Christmastree...

Majakesed on Hokkaidōl kah kohati naljakad – teravate viilkatustega, Bieis näiteks kannavad sageli aastanumbreid ja näevad ka 80 aastase vahega üsna identsed välja. Remondi tõttu teeäärtes olnud ajutised piirded ehk sihukesed tellingukonstruktsiooni moodi asjandused lülitaks rafineerituma seedimise kiiremale käigule – vertikaalseteks postideks polnud metall ega sile plast, vaid nii poole meetri kõrgused rohelised konnad või oranžid pärdikud. Ei saanud bussiaknast teravat pilti paraku.

Nii et hommik Bieis. Hanna lõi sealsamas eelmise õhtu Unos laagri üles, me Kadoriga vahtisime kurvalt soiguva muusika taustal laata, algava kontserdi heliproovi ja lustivaid kohalikke. Üldiselt mulle ühtehoidvad ja suhtlevad väikelinnad ju sotsiaalse kapitali pankadena meeldivad, ehkki mu oma Türi polnud päris Stars Hollow, aga väga kaua sellises kohas vist vastu ei peaks. Lisaks tundub maailmale olema antud üsna piiratud ressurss, mille jooksul keegi saagimisvõistlust vaadata suudab ning ehkki Biei on saanud ilmselt suurima kvoodi, jäi sellest meile väheks. Pidu jätkus linnarahval pimedani.

Alles pärast keskpäeva saime Bieist bussi veel mägede poole. Lootus selle põhjatuuri jooksul midagi pikemalt näha kahanes kiiremini kui linnaplatsil võidu saetavad puud. Veendusime, et vaid autoga saab Hokkaidōl mõistlikult liikuda, aga teadaolevalt ei saa Eesti juhiloaga Jaapanis miskipärast autot rentida. Kui bussid ikka min nelja tunni tagant käivad, pead olema vähemalt pensionil, et seda endale lubada.

Jalutasime siis tiirukese kusagil nn Alpides, veendudes taas Jaapanlaste imetabases võimes sildade pähe ülisuuri metallmonstrumeid ehitada, trampisime Kadori mahitusel läbi ainsa, millegipärast kinnises tunnelis kulgenud trepi, leides ülevalt – oh üllatust - vaid tohutu parkla ning siis veel viis lühikest treppi, mis lihtsalt kusagile ei viinud, lõppedes järsku padrikus. Olime üsna kindlad, et mr Shyamalan on sealtkandist inspiratsiooni vaadanud ja kui natuke metsas ragistada, jõuaksime keset rahvusparki asuva Külani, aga ei vinnind. Elu on niigi keeruline. Võtsime tuusikud hotelli all mulksuvasse onseni, mis on siis varem kirjeldatud sentō looduslikum versioon. Kenam oli kah, puha kivirahnud ja marmor. Paraku olin meie meesperest ainsana alles jäänud, nii et unelesin seekord üksi pakse keskealisi jaapanlasi vastu vahtida ning kvaliteetses 90kraadises saunas kõlaritest kostunud rohelisi niitusid kuulata ja välibasseinis alla orgu ning taamalt kahtlaselt meie suunas vahtinud ja pildistanud inimesi jälgida.

16:43 väljunud buss Asahikawasse alustas meie 18tunnist lõputut ent ümberistumisterikast tagasiteed Tōkyōsse. Ma ei taha sellest rääkida ja te ei taha kindlasti ka lugeda. Sapporost õnnestus mitmekorruselisest õhulisest raamatupoest vähemalt korralik ikeelne sektsioon ja mul sealt kaks Gaimanit leida. Poolunes ja iseenda surnud jäsemete või persevalu käes piineldes ja otsapidi Anansi jt jumalate maailmas elades oli see kõik kokku... noh, Lynchi fännidele selline film kindlasti meeldiks.

Kabuki

Teisipäevahommik tundus parim aeg teatrisse minekuks. Piletid sebis meile üks kohalik, siinses mõistes alternatiiv-, meie jaoks lihtsalt tavateatri näitleja, kellega pisut varem karaokes olime käinud (karaokest pole ma julend veel kirjutada) ja kelle me välimuse järgi khaaniks ristisime, kuna muidu pidanuks hommiku seitsme aeg juba järtsis olema. Isegi 10.30 oli seal veel kõvasti ablast rahvast ootel. Meie jalutasime nagu miškad usaldavatest piletikontrolöridest mööda ja saime enda pääsmed ülevalt kätte.

Kabuki (歌舞伎, tähenduseks umbes „laul, tants ja näitlemine") on näiteks Nō kõrval siis üks Jaapani omapäradest, 17. sajandi alguses arenema hakanud ja peamiselt Edo perioodil loodud. Hirmus põhjaliku teooriaga teater, kus mängivad siiani vaid mehed (ehkki Kabukile pani omamoodi aluse naine!) ja ilmselt jääbki nii, kuna lihtsaim põhjendus traditsioonide kõrval on see, et naised ei suudaks kogu seda kostüümi ära kanda ja samal ajal ringi liikuda. Japside kehaehitus on samas nii vaheldusrikas, et teiselt rõdult vaadates ei saanud ikka aru küll, et kaame meigi taga on tegelt mister.

Teatrimaja rabas rahvahulga järel teiseks sellega, mihuke laat käis allkorrusel. Tüübid tellivad omale spets kabuki-menüüd ette, eks nad tavalised rasvajunnid ole, aga lisaks hulgale toidule oli seal kümneid lette teatri- ja mitteteatriteemaliste suveniiridega. Ma ostsin vaheajal ühe kabuki grimassiga t-särgi, mis mulle pigem Darth Vaderit meenutab. Kogu rahvas ajas omale igatahes ilge sületäie provianti kaasa, a etenduse ajal kusjuures väga krõbinat ei kostnudki. Vaheajal läks toitudega küll hirmsaks andmiseks.

Me saime Kabuki-za teise rõdu keskele ca 350 kroonised abonendid kella üheteistkümneks. Järgmine seanss oli 14:45 ja viimane kl 18 õhtul. Olla inimesi, kes võtavad päevapileti, a meist jäi enamik küll üsna kiiresti magama, aga mu arust, vahepeal üle õla piiludes paistis, tukkuski pool saalist. Ülejäänutest valdavalt vanemad inimesed lahistasid nutta, sh minu kõrval istuv mutt. Vähemalt ei ajanud mind itsitama - elamus oli tegelt jumalast põnev. Imeline, et 500 jeeni eest (no 50 krooni) antav paablikala seletab kena ameerika aktsendiga ka pidevalt laval toimuvat ning etenduse, näitlejate ja kabuki enda tausta, lisaks mitu voldikut.

Eks päris aus olles oli esimene pooleteisttunnine etendus ise sihuke keskmine Endla suvelavastus, kus pold väga omapärast ega naljakat. Ehk eurooplasi kehastanud tüübid olid jaburad oma pruunide parukate, vuntside ja Kadori sõnul napaka aktsendiga. Muidu oli nagu ikka – maailmavalu, õnnetu armastus ja traditsiooniline lõpu-seppuku. Muidu pole eesriided mulle väga pinget pakkunud, aga siin oli muidu ilmselt iidse tehnikaga valmistatud kudumile tikitud või kootud lennufirma ANAi logo.

Rahvas plaksutas meile harjumatult tihedalt – iga uue tegelase lavaletulekul, iga stseeni (ja eriti dramaatiliste) lõpus, vahepeal lausa hõisati midagi saalist, ilmselt kiituseks. Meil plaksutakse heal juhul, kui Ita Ever lavale astub.

20minutise vaheaja jooksul loobiti kogu eelmise etenduse kolm lavakujundust kiiresti minema ja ehitati uus, õnneks väga lihtne, sest pidi ju jääma ruumi liikuda. Ära vahetati isegi eesriie – teist osa toetas kuldsete tähtedega IBM (jaapani keeles oli see napp lühend küll kümnekonnast kanjist koosnev igavene joru)

Teine, õige pisut lühem osa oli ka kõvasti efektsem, kuna esimest korda kabukis tehtud tantsuetendus koos suurejooneliste vanade kostüümide ning tinistava ja meie jaoks vinguva stiiliga 13liikmelise bändi/orkestriga. Ega pääsenud sealgi ajaloolistest keerdkäikudest ja armastusest, rääkimata lõpu-seppukust. Siiski räägitakse, et ka õnnelikuma lõpuga lugusid olla siin teatris, kuigi maailma elujaatavuse preemiat Kabuki kindlasti ei pälvi. Lisaks on enesetapp ikka nii kõvasti maas ja japside juurtes kinni, et selline probleemide lahendamise viis (kuigi mõõgad on taotud rongideks) kõlab täiesti loogiliselt.

Meie kaks diipi teatripoissi oleks isegi veel vaadanud, Kadori ja Jimiga leidsime, et mujal on siiski mugavam magada (kuigi ma olin rõdu esimeses reas, ei mahtund jalad kusagile) ja läksime kohvilurri järel luksuslikus Ginzas (kõigi brändipoodide piirkond, kus tänaval on kõvasti rohkem bemme ja mesasid kui japsiautosid)... Sony Buildingusse. Mis oli küll kah igav ja ma läksin lõpuks lihtsalt koju ära.

Pilte etendusest mõistagi teha ei tohtind, paar sain majast ja saalist. Eriti wide-screen lava paraku täies ulatuses peale ei jäänud.

Tüübid pildil pole politseijaoskonna eest wanted stendilt, vaid teatri näitlejad.

Sel nädalal ma nüüd ehk rohkem ei kirjuta, ärge muretsege. Homme ärkame pool kuus, et lõpuks põhja poole sõita. Sahhalinile ega Kuriidile ei pääse vist küll, aega kah põle.

Miyajima

Mõnes paigas on kindlasti veel ootamatumaid loomi sind sadamas tervitamas, aga Hiroshimast pooletunnise rongisõidu ja 10minutise praamitee kaugusel Itsukushima saarel stalkisid sind sajad hirvekesed või kitsekesed või kes need värdjad ka ei olnud. Alguses oli jumalast lahe, nii ühe minuti jagu, loomad elutoas jne, aga kui see pämbi su käest võikukoti ära haarab ja tagasi ei anna, on ikka natuke tüütu. Või tunned järsku, kuidas keegi selja tagant su kotist midagi urgitseb või lihtsalt tänaval taga ajab ja teised nürid ulukid, arvates, et midagi saab, temaga ühinevad.

Muidu on seal saarel Jaapani üks kolmest parimast vaatest – ujuv torii – a me mõtsime esmalt ranna üles otsida. Vaid kolm kilsa matka ja seal ta päikeseloojangus mulksus. Muidugi olid kõik kohalikud rajatised neljast juba kinni, aga vesi täiesti ujutav. Aktsenti andis meiega miskile plastpontoonile roninud jaapani paarike: naisel oli kaelas sall ja jalas mingid dressipüksid, mehel üldse kaks paari šortse ja Kristo täiuslike peakate eeskujul tegi taat meie lõbuks paar valusat kõhukat. Kui ta endaga väga rahul olles kõhtu patsutas ja käraka peeru lasi, ujusin mina džentelmenina kaldale tagasi. Sool tuli paraku maha pesta peldikukraanide all, persevahe jäigi kipitama, kui te juba küsisite.

Pimedas sadamaküllatagasiteed alustades oli plaan hääletada. Kaks esimest meist said kohe peale, mina ja Hanna teise paarina proovisime kahte autot, mis olid vist täis, rohkem autosid enam ei tulnud. Ja saimegi kolm kilsa jälle tagasi kõndida, kohates teel mõistagi jälle kõvasti jultunud faunat, pimedas üle tee vilksavaid rottkoeri (pärast saime ka teada, kes need on), kassiema kahe pojaga, kellest üks tardus keset asfalti, keeldudes lahkumast isegi signaalitavate autode peale ja paari suuremat krabikest rannas nähtutest.

Sadama ümber oli enamik kohti muidugi ka juba kinni pandud, leidsime miski resto siis, vahtides vahepeal arusaamatuid hommikumantlites valgeid inimesi, kes klobinal kusagile kõndisid, küllap mingi konverents käimas. Millaski enne keskööd söögiga lõpetades oli torii loomulikult ära kustutatud ja lähemalt ei saanudki pimedas pilte. Jäi üle vaid magamiskoht otsida ja see oli ikka way hullem katsumus kui Kyoto staadion, mis alguses tobenaljakas tundus.

Meil tuli läbida tohutu templikompleks, kus ei julgenud lihtsalt viisakusest kuidagi külge maha keerata. Osad lapsed trampisid ühest pikast trepist üles a seal oli eriti palju putukaid olnud, me Hannaga ootasime all. Otsustasime siis mere poole sammuda ja Kristo üritas hädas ühelt vastu jalutanud hirvekeselt naljaviluks teed küsida "ütle kitseke, kas sa tead, kus on head ööbimiskohad", mis lõppes sellega, et kuri kits sõi meie viimase kaardi lihtsalt ära ja natuke edasi mere äärde me siis jäimegi.

Rääkimata on veel paiga teine oht – kährikud, keda nägime pimedas ka sadama juures prügikastis tuustimas. Need söövat ka tekstiili ja keegi meist polnud väga kindel, mis meist ja me kottidest hommikuks järel on. Tegelt ei tülitanud lõpuks meid keegi, ainult mina avastasin korra ühe krabi oma kõrva kallal urgitsemas, kes mu kriiske saatel tasuta tuusiku eemale sai. Kuna seekord jätkus oidu puude alla magama jääda, ei paistnud päikegi kuuest pähe ning osad meist magasid üheksani. Selleks ajaks tuias meie ümber muidugi paras hulk kohalikke juba, niisama jalutades, koeri kusetades jne. Aga kuradi ilus oli. Kõvasti ilusam, kui mõõna ajal praami pealt paistis, kus inimesed mudas ringi plätserdasid ja eriti ilus oli kella 5-6 aeg hommikul punase taevaga, kui korra silmad lahti tegin ja kaaslasi pildistamas nägin. Mõistlikum tundus silmad uuesti sulgeda.

Hommikul tegime teiste turistidega (keda augustis on ikka veel üsna vähe Jaapanis) trügides väiksed grillitud austrid või noh, mis väiksed nad olid, tutvusime maailma suurima, ühe 18. sajandi munga poolt 10 aastat vestetud toasuuruse riisilabidaga ja võtsime suuna Osakale, kus järgm nd lõpus algab kergejõustiku MM a meil oli peamiselt plaan vaid vabaõhumuuseumit külastada ning kaheksajalapallikesi osta (jälk kantoss). Poisid kadusid teel ära ja neid nägime alles õhtul Tōkyōs. Nagu ikka oli kole palav ja pleiss sulgumas, nii et lugesime kiiruga siltidelt, et üldiselt käis paarsada aastat tagasi elu nagu Eestiski ja ülejäänu on piltidel. Ühele pildile jäi jälle mingi kahtlane impeeriumi lipu all toimunud rivistus tohutu pargi servas.